Viljandi pärimusmuusika festival: entusiasm ei asenda professionaalsust

Eestis on suur hulk inimesi, kes ei kujuta meie põhjamaiselt üürikest ja hinnalist suve ette ilma Viljandi pärimusmuusika festivalita. Juba alates 1993. aastast alates on see Viljandi lossimägedesse kokku toonud inimesed, kes tahavad kaunis looduses ehedat muusikat kuulata ja ise teha.

Kogu ettevõtmine sai alguse Viljandi kultuurikolledžist, kus 1990. aastal hakati õpetama rahvamuusikat akadeemilise õppeainena. Tudengid  käisid rahvamuusikat kuulamas ja tegemas ka piiri taga, mispeale tajusid  tugevat kontrasti suhtumises oma rahvamuusikasse näiteks Eestis ja Rootsis. „Suurema osa eestimaalaste, ja eriti just noorte jaoks oli rahvamuusika tol ajal lausa piinliku kõlaga sõna,“ meenutab festivali kunagisi eestvedajaid Ants Johanson.
Et inimesed hakkaksid taas tajuma ja hindama seda erilist, mida rahvamuusika endas kannab ja on kandnud minevikus, otsustati ellu kutsuda pärimusmuusikafestival.

Kolm päeva, mis vapustasid maailma

1993. aastal kevadel toimus sellest mõttest kantuna Noorte Moosekantide Seltsi korraldatud ühepäevane festival, mis kandis nime Pärimusa.  Külastajaid oli festivalil 200. Eestvedajaks oli toona ja on täna Ando Kiviberg.
Järgmisel aastal jõuti esimese Viljandi pärimusmuusika festivalini, mis vältas kolm päeva ning mille kohta kirjutas Postimees: „Kolm päeva, mis vapustasid maailma.“ Festivalile leidis tee juba 5000 inimest, kes nautisid Kirsimäel ja mitmel teisel vabaõhulaval esinejaid kuuelt maalt. Sealt edasi hakkas jõudsalt kasvama nii esinejate ring kui ka publik. 1996. aastal ületati 10 000 külastaja piir ja 2007. aastal oli külastajaid koguni 25 000.

Ants meenutab: „Seda festivali alustades arvasime, et meil õnnestub nüüdisaegse ja elava rahvamuusika juurde kokku kutsuda kõik folklooripidude vanad rahvatantsijad ja -lauljad koos noortega“.  Kuid tegelikkus kujunes veidi teistsuguseks. „Sai püsti pandud pigem rokifestivali hoiakuga pärimusmuusikasündmus ja vanem põlvkond sinna loodetud hulgas teed ei leidnud, algusest peale olid meie peamiseks publikuks noored,“ nendib Ants.

Korraldajate eesmärk oli algusest peale festivali kui atraktiivse sündmusega tugevdada inimestes soovi hinnata rahvuslikku ja paikkondlikku eripära. „Need on kaunis suured sõnad, aga kui ei oleks visiooni, siis ei oleks seda muusikasündmust Eestimaal olemas, või ei oleks seda enam olemas,“ tõdeb Ants.
Festivali ümber tekkinud entusiastide ring on pannud aastaringselt kihama kogu Viljandi kultuurielu. 2008. aastal valmis oma maja, Pärimusmuusika Ait, kus MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus tegeleb aastaringselt  pärimusmuusika õpetamise ja levitamisega.

Algne idee kannab traditsiooni edasi

Antsu sõnul on Folgi kasvamise teinud võimalikuks tugev kandev idee: „Algne idee kannab traditsiooni edasi. Sa võid üritada turunduse, reklaam- ja PR-kampaania kaudu teda millekski muuks rääkida, talle teist silti külge riputada, teda võõraste sulgedega ehtida, kuid asja algne idee jääb alati läbi kumama. Selle põhjal otsustavad inimesed, kas sinna minna või mitte minna, kas sellega samastuda või mitte.“

Siiani on üle poole festivali eelarvest moodustanud piletimüük, mis on haruldane isegi Eestimaal, nendib Ants. Festivaliga koos on tänaseks üles kasvanud juba täiesti uus põlvkond noori. Loomulikult toob selline järjepidevus kaasa ka kindlad ootused ja vastutuse publiku ees. „Folgi kohta võib öelda, et see festival on hakanud elama oma elu, on kasvatanud üles noored, kes on käinud seal juba sünnist saadik, ja neil on oma ootused, oma igatsused,“ ütleb Ants Johanson.  „Tunneme suurt vastutust publiku ja traditsiooni ees, mille oleme kunagi oma südameasja puudutavast kirest ja lustist püsti pannud.“

Kuid traditsioonide hoidmise kõrval ei ole jäetud märkamata uusi võimalusi, kuidas festivali inimestele lähemale tuua ja värskena hoida. Viimastel aastatel on toimunud festivali otseülekanded internetis ja televisioonis. „2008. aastal toimunud festivali jälgis digitelevisiooni vahendusel tervelt neljandik neist peredest, kellel see võimalus oli,“  märgib Ants.

Soovitused

•    Sündmuse sünd algab liidrist, tema ambitsioonist, unistusest ja selle jagamisest meeskonnaga.
•    Tuleb endalt küsida: kelle jaoks ja millega eristuda.
•    Olulised on koht ja aeg.
•    Traditsioon hakkab aja kulgedes elama oma elu.
•    Tuleb hoida põhimõtteid ja kui neid muuta, siis põhjendatult – mida suurem laev, seda aeglasemalt ta roolikeeramisele reageerib.
•    Entusiasm ei asenda professionaalsust ja vastupidi.
•    Tuleb tegelda publiku ja korraldajate uue põlvkonna kasvatamisega.
•    Edu pole garanteeritud – kõik, mis üles läheb, tuleb ka alla.