Viis pilku kultuurikorraldusele – õpetaja pilk
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud Marko Lõhmus kirjutab ajalehes SIRP kultuurikorralduse erialast ning selle tulevikust ja väljunditest.
Seitse aastat õppejõustaatust – TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) kultuurikorralduse erialal ning osalemine mõlema eriala programminõukogus on mulle aeg-ajalt toonud kohustuse mõnes diskussioonis või koosolekul, kus taas hakatakse hädaldama, et meil ei tegelda kultuurimänedžeride järelkasvuga, näpp püsti ajada ja asjade tegelikku seisu selgitada. Niisiis, teeme asja veel kord selgeks. Viljandis on nelja-aastane kultuurikorralduse diplomiprogramm kultuurhariduse osakonnas ja sinna saavad tulla keskharidusega inimesed nii päevaõppesse kui ka avatud ülikooli (viimane on muide aasta-aastalt populaarsem just nende seas, kes olnud regioonides kultuurielu eestvedajad juba eelmise riigikorra ajal, kuid soovivad oma rahvamajaga ellu jääda ka turu- ja projektimajanduslikus õhkkonnas). Õppekava sai aastaid tagasi kolleegidega tehtud nõnda, et esimese õppeaasta lõpuks peavad tudengid spetsialiseeruma etenduskunstide vallas – seega valima, kas tegelda muusika- või teatrikunstikorraldusega. Tõsi on, et sel kevadel lõputööde kaitsmisel, kui komisjoni eest käis läbi rekordiliselt 36 loovpraktilist lõputööd, on täiesti märgatav osakaal ka audiovisuaalkunstide (eelkõige Tallinnast välja jäävate PÖFFide korraldus) valdkonna projektidel. Tundub, et tööandjate vajadused ja noorte korraldajate huvid näitavad siin õppekavaarendajatele uue teeotsa kätte.
Kultuuriakadeemia programmi eesmärk pole kasvatada neid, kes hakkaksid produtsentidena uusi Von Krahle või NYYD Ensemble’eid vedama, küll aga seal tööle. Programmi on kõvasti praktikat integreeritud ja „valmima” peaks meie teatritele ning kontserdikorraldajatele administraatorid, lavamänedžerid, toimetajad, turundusmeeskondade liikmed jt. Oluline on märkida, et juba on ka neid, kes on haridusteed magistriõppes jätkanud. Sotsiaalteaduse magistrikraadi saavad need, kes läbivad kultuurikorralduse kaheaastase programmi Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, seda ainult avatud ülikooli vormis ja riigieelarveväliselt. Olen ka nende tudengitega neli viimast aastat kokku puutunud ja peab ütlema, et nagu kultuuriakadeemia avatud ülikoolis on siingi valdavalt tegu juba aastaid praktiseerinud tegijatega. Olgugi et mitmed ained on siin ühised EM TAga, on Tartu eripäraks ehk suurem tähelepanu kultuuri teoreetilistel käsitlustel üldisemalt sotsiaalja humanitaarteadustes ning kultuuride mitmekesisuse tutvustamisel. Ka võib erinevalt EMTAst valida lõpetamise vormiks magistritöö kõrval ka -eksami.
EMTA magistriprogrammist kirjutati sel kevadel mitmel pool, sest haridus- ja teadusministeeriumi retoorikast kumas läbi, nagu poleks see õppekava kestlik. Tõsi ta on, et meil pole kultuuripoliitika või -korralduse professuuri ja õppejõud käivad siin enamasti mujalt Euroopa teaduskeskustest. Kuid ega seda püsivat professuuri pole kultuurikorralduse erialadel õieti ka teistes Euroopa kõrgkoolides: ikka käivad välisõppejõud, aga see on vastuoksa kõrghariduse üleminekuhindamise komisjoni seisukohale just selle eriala tugevus. Just Euroopa tegijate kogemus ja nende kaudu kõikvõimalikesse võrgustikesse lülitumine on väetis kultuurikorraldajate kasvupeenrale. EM TA magistriprogrammi astuja peab arvestama, et õpe on suurel määral ingliskeelne. Praegu teisele aastale minevas õppegrupis on juba ka paar välisüliõpilast. Arvestades, et kaastudengitega info- ja kogemustevahetus on selle programmi juures ülioluline, on just välistudengite siia meelitamine veel üks eriala tugevusi. EM TA programmis õpetavad välislektorid on reeglina teinud ühe-kahepäevaseid kursusi ja meistriklasse ka kõigile, kel vastava teema vastu huvi; tasu on selle eest tänu lisarahastustele olnud pea olematu. EMTA programm, nagu öeldud, lõpeb magistritöö kaitsmisega, mis toimub samuti inglise keeles ja mille komisjon on rahvusvaheline.
Teemasid on aastate jooksul olnud palju ja huvitavaid, nendest saab ülevaate EMTA raamatukogus. Niisiis näeb kultuurikorralduse järelkasvu või juba praktiseerivate korraldajate silma- ja tegevusringi laiendamisega vaeva suisa mitu õppeasutust. Aga millest siis kurtmine, et korraldajaid ei tule?
Eks siin ole mitmeid põhjusi. Esiteks see, et tööandjad ja noored spetsialistid ei pruugi kokku saada. Siin on tööandjatele küll üks lihtne soovitus: võtke tudengid juba varakult praktikale. Minu tähelepanek kultuuriakadeemia lõpetajaid vaadates on, et üle poole tudengitest asub tööle sinna, kus on varasematel kursustel praktikal käinud. Üks teema, mida aeg-ajalt meedias imeliku rakursi alt valgustatakse, on meie kultuuri eksport ja selle vahendajate puudus. Seda käsitlen eraldi lähikuudel. Õpetamise kandi pealt tuleb kohe nentida, et nii nagu ei saa rattasõitu selgeks õpikust, ei saa meie kaunite kunstide väljapool tutvustamist selgeks ilma aastatepikkuse tegutsemiseta selles valdkonnas. Kultuuri viimisel piiri taha maksab kolm asja: isiklikud suhted, suurepärased suhted ja usalduslikud suhted. Kõik muu on tehniline ja omandatav.
