Tootedisaineri töö peenmehaanika ja olemise jaatus
Ehkki tootedisain ei saa ilma tootmiseta hakkama, pole tootja teinud väljagi, et igal kevadel tuleb kunstiakadeemiast valmis tootedisainereid kui Vändrast saelaudu. Tootjal polnud siiamaani disainerit vaja, sest tal oli oma allhankena valmistatav toode, mis kindlustas äraelamise. Eesti tootmine oli sisuliselt vaid töötegemise koht pikemas ahelas – tulu läks neile, kes olid toote välja mõelnud. Masu aga innustas ettevõtjaid end kokku võtma ning alustama millegi uuega. Olid ju paljud tootjatest allhankest ilma jäänud ja edasielamiseks oli vaja oma toodet, mida eksportida, sest teadagi – vaid väiksele Eesti turule tootmine ei tasu end ära. Toodet välisturule aga disaineri abita ei tee. Nüüd näitavadki mõned märgid, et tekkimas on tootjate ja disainerite mõistuseabieluks nimetatud koostöö. Disainimaastikul on märgata murrangut, seda just tellijate rindel. Lisaks tootjatele on tekkinud veel üks disainist huvitatud seltskond – riskikapitalistid, kes investeerivad disaintootesse kui äriobjekti. Need on inimesed, kellel puudub tootmine, kuid kes organiseerivad idee arendamise tootmisküpseks, hoolitsevad selle suuremahulise valmistamise ja peamiselt välisturgudele müümise eest.
Kas nimetatud põhjustel või lihtsalt masu tõmbetuultes on tekkinud rida uusi disainibüroosid, kes pakuvad lisaks tööstusdisainile ja tootearendusele ka disaini strateegilise kasutuse nõustamist ning disainialast auditit, teenuste arendust ja palju muud. Disainerid on aru saanud, et üksi tegutsedes on kõiki neid teenuseid keeruline pakkuda, et ainult ühisel jõul saab minna edasi. Paljud vanad tegijadki on laiendanud oma ridu, sest käes on suured tööd.
Ilmekas näide on MaDis-Stuudio, mis loodi tegelikult juba läinud sajandil. Rohkem kui stuudiot ennast tuntakse ehk tema loojat Matti Õunapuud, kes on kaua aega olnud disainer nagu orkester. Nüüd on temagi oma abiliste hulka täiendanud värske jõuga: magistrant Lauri Hirvesaar abistab mahuka töö, kokkupandava ja kaasavõetava elektrirolleri loomisel. Tegu on eelmainitud riskikapitalistide investeeringuga, mille vilju saab ehk näha juba sel aastal. Käimas on projekti kolmas aasta ja tegemisel on rolleri kolmas prototüüp. Esimene sõiduk oli alumiiniumraamiga, teise kere valmistati süsinikfiibrist. Praegu käib teise mudeli täiustamine.
Eks prototüübi tegemine ole üks ajamahukas käsitöö. Kõigepealt voolib disainer spetsiaalsest materjalist välja kere ja kannab sellest pool arvutisse. On küll olemas 3D-skanner, mis teisendab eseme arvutisse kolmemõõtmeliselt, aga järjekord selle kasutamiseks on pikk ja töö kulukas. Seetõttu „skaneerib” Õunapuu toote mehaaniliselt. Iga mõõdetud punkt saab ükshaaval kantud arvutisse – niiviisi pool rolleri keret. Seejärel tuleb kujutis arvutiekraanil puhastada ja teha poolest kerest peegelpilt – nii valmib rolleri ruumiline CAD-mudel. Sellise mudeli loomiseks on olemas küll ka spetsiaalsed arvutiprogrammid, aga nende abil ei saavat struktuuri voolida nii vabalt kui tahetakse. Üks asi on vaadata seda tervikuna ruumis, teine on näha rollerikeret pildi peal – vormile tuleb paratamatult juurde hingetu arvutikäekiri, usub Õunapuu. Arvutis töötamisel vaevab loojat küsimus: kas tegelikus elus tuleb toode välja just selline, just nii hea, kui arvutilt paistab, või mitte? Tagasiside puudub. Ja eks arvutipilt valeta ka veidi. Mehaaniline tööprotsess nõuab küll vaeva, aga lõpptulemus on just selline, nagu disainer seda ette kujutab. Edasi läheb kõik tuntud rada mööda: ruumilise CADmudeli järgi freesitakse CNC -pingil rollerikere, seda viimistletakse ja selle põhjal valmistatakse fiiberklaasist negatiivne vorm, mis on alus süsinikfiibrist kerede tootmisel. Õunapuu leiab, et kui teha, siis põhjalikult ja just seda, mida vajatakse.
Mis viga mõnuga disainida, kui tööd on. Aga kuidas sellise tellimuseni jõuda? Õunapuu oli 2002. aastal kaasatud käsiterminal Docobo tootearendusse. Tegu on aparaadiga, mis annab inimesele võimaluse registreerida oma tervisenäitajad kodust lahkumata ja saata need elektrooniliselt arstile. Ka see oli riskikapitalistide rahapaigutus ja kuna projekt oli edukas, pöördus projektialgataja uue ideega taas sama disaineri poole. Õunapuul oli olemas ka varasem kogemus sõidukite disainimisel: juba nõukogude ajal tegi ta Venemaa lennukitootjale ligi 200 projekti, lennukiistmetest haagissuvilani. Tookord võttis ta kampa ka teisi eesti disainereid ning nõukogude aja lõpus tegi sama seltskond tootedisaini juba Soome firmale Helkama. Pärast Eesti taasiseseisvumist asutas Õunapuu oma firma – ei saanud ju ootama jääda, et keegi sel keerulisel ajal midagi pakkuma tuleb. Tuli nuputada ese, mida polnud saada, välja mõelda selle tegemisprotsess ja organiseerida ka valmistamine.
Nii läks lahti suusabokside tootmine mõne tuhande ühiku ulatuses. Sellised tehnoloogiad, nagu näiteks klaasplasti vaakumtehnoloogia, kus kasutatakse küll seadmeid, ent kus on ka palju käsitööd, sobisid Eestile hästi. Sidemed firmadega, kellele neid toota, olid loodud juba varem ning see garanteeris ellujäämise. Tänu kogemustele tulid juba uute tööde pakkumised, mille tulemusena valminud toodang tõi omakorda taas uued pakkumised ja nii edasi kuni kirjeldatud rolleri tellimuseni välja. Eestis ehk veel vähe tuntud Ten Twelve on aga klassikaline disainibüroo selles mõttes, et siin ise ei toodeta ega müüda, vaid büroo pakub disainiteenust tootjatele ja teenuste arendust firmadele. Erandlik on see Eesti büroo aga seetõttu, et firma asutaja on soomlane ja praegu kuulub büroosse kokku viis rahvusvahelise taustaga tootedisainerit. Büroo juht Jukka Halttunen sattus Eestisse vahetusüliõpilasena. Omandanud Soomes põhihariduse elektri alal ja pärast seda töötanud viis aastat automaatika ja energeetika kõrgtehnoloogiafirmas ABB , kus puutus kokku tööstusdisainiga, leidis ta, et oleks kasulik õppida ka toote teist poolt – skulptuuri. Seda tuli ta vahetusüliõpilasena õppima Eesti Kunstiakadeemiasse. Elas siin aasta, leidis eesti tüdruku, kuid elukohaks valiti esmalt Soome. Aga varsti oldi tagasi – Tallinnas muutub elu hoopis kiiremini kui Helsingis, siin on põnevam.
Halttunen asutas büroo 2004. aastal, mil alustati tuttavatele köökide kujundamisest. Kui töö on hästi tehtud, tulevad järgmised tellimused, üha suuremad ja keerukamad. LEDvalgustite ja tänavamööbli tootjaga By Roller (nüüd Extery) arendati koos välja uus linnamööbli sari „Club”. Firmale Defendec kujundati aga jälgimisseade. Praegu on töös paar militaartoodet ja palju-palju muud, millest on aga veel vara rääkida. Disainibüroo elas stabiilselt ka majanduskriisi ajal: ei olnud firmas ei kasvu ega langust. Seevastu läinud aastal võeti tööle päris palju uusi inimesi, sest tellimusi aina lisandub. Korraga on töös ligi kümmekond projekti. Büroo koosseisus on tootedisainerid ja turundusinimene, kuid tihedat koostööd tehakse masinaehitusinseneriga, kes töötab büroos kolm-neli päeva nädalas. Tagasiside kõneleb sellest, et tellija on kvaliteedi ja hinna suhtega rahul. Ten Twelve’i välja töötatud tooteid, nagu näiteks vannitoasari Saksa firmale Möwe, vineeri ja keraamikat ühendav lauanõude komplekt firmale Lareco, mitmeid mööbliesemeid Iskule on turustatud lisaks Eestile pea kõikides Euroopa Liidu riikides, ka Norras, Venemaal, Austraalias ja US As. Aga nagu juba alguses öeldud, müügiga Ten Twelve ise ei tegele, seda korraldab tootjafirma. Välisturgudel on disainibüroo tootearendus kindlasti konkurentsivõimeline tänu oma konkurentidest väiksemale tööjõukulule. Läinud aasta büroo käive oli umbes kaks ja pool kuni kolm miljonit krooni.
Täiesti uutel alustel sündis disainibüroo Keha3, kes on tuntust kogunud oma valgustite ja linnamööbliga. Eesmärk oli luua ettevõte, kus on olemas kõik põhioskused, mida ühes disainibüroos vaja: disainimisoskus, insenerimõte ja juhtimiskogemus. Firma ümber koondati partnerfirmad, kes pakuvad projektijuhtimist, sügavamat inseneriteadmist ja müüki. Lisaks sellele on firma lähedal teisi disainibüroosid, kellega on olemas ühistöökogemus ja kes kutsutakse vajadusel koostööpartneriks. Keha3 juhi Ville Jehe sõnul saavad nad disainerite arvu kiirelt peaaegu kahekordistada seetõttu, et on osa koostööpartnereid kutsunud tööle oma ruumidesse.
Mudel on Eestis küllaltki ainulaadne: konkurentsi ei kardeta, pigem eelistatakse teha konkurentidega koostööd.
Keha3 põhimõtteks on arendada välja kaks suunda: pakkuda disainimisteenuseid ja teha müügiks oma tooteid. Tooteportfelli kuuluvad mööbel, valgustid, linnamööbel, tänavainventar ja sisekujunduselemendid. Suund on võetud sellele, et iga konkreetset välja arendatud tehnilist lahendust saab kasutada ühe tooteperekonna kõikide toodete puhul ja et tooteid on kerge kohandada vastavalt tellija soovile. Toodete müüki arendatakse nii siin kui välisturul. Eestis on Keha3 toodang müügil kahes sisustussalongis; tuleb tunnistada, et praegu on müüdud vaid näpuotsatäis, põhjuseks kindlasti masu, äsja lõppenud talv ja euro tulek. Oma tooteid pakutakse ka arhitektidest koostööpartneritele. Välisturul tegutsetakse välisfirmade kaudu, mis leitakse saatkondade toel. Äsja jõudis sedakaudu ühte Hamburgi büroosse näiteks lühter „Light Weight”. Keha3 insenerimõtte kandja Margus Triibmann leiab, et ka riigihanke süsteem võiks toetada eesti disaini kasutamist. Praegu tellib ehitushanke võitja valgustid ja mööbli peaasjalikult väljast ja raha, mis tuleb Euroopa Liidust, makstakse sinna tagasi. Kui aga suunata see raha Eesti tootearendusse, võivad tekkida uued tooted, mida on võimalik eksportida. Sellisel juhul on liidu raha pandud teenima riiki kahekordselt. Hankes võiksid näiteks olla tingimused, mis soodustaksid eestimaise toodangu kasutamist.
Keha3 toob oma eelisena välja väiksed tootearendamise kulud, nemad teavad, kus saab toota kõige parema kvaliteedi ja hinna suhtega. Selle büroo disainerid on Eesti ühed kõige pikaajalisema kogemusega valgustite disainijad ja tootjad. Valgustidisainer Tarmo Luisk on pärjatud kõikide Eestis välja antavate disainiauhindadega ja leidnud tunnustust ka välismaal. Tema esimesed perfektsed tehnitsistlikud valgustid valmisid juba 1997. aastal. Margus Triibmann sai kogemusepagasi oma firmast By Roller, kus ta oli tootearendaja. Värsket verd on aga toonud disainibüroosse mitmete disainiauhindade laureaat tootedisainer Pavel Sidorenko.
Poolteist aastat tagasi nullist alustanud büroo võib uhkust tunda mitmete auhindade üle. Esimene, peapreemia konkursilt „Eesti disain ja elukeskkond 2009” saadi juba päev enne ametlikku sünnipäeva. Tänavu kevadel terenduvad Keha3-l ees suured projektid. Läbirääkimised käivad mitme välismaise firmaga. Viieliikmelise disainibüroo läinud aasta käive oli 1,6 miljonit krooni.
Noorim büroo aga, kellest siinses artiklis juttu, on Eesti tuntuimate disainerite algatusel sündinud disainibüroo Iseasi. Kes sinna siis kuuluvad? Kõigepealt Martin Pärn, keda tuntakse kui mitmete maailmakuulsate disainiauhindade omanikku. Tema kontorilaud „Martin” Soome firmale Martela on auhinnatud disainimaailma Oscariga Red Dot ning samas ka disaintoodete kõrgeima tiitliga Best of the Best. Lisaks veel plaatinaauhind US A mainekalt disainikonkursilt ADEX . Klapplaud „Martin” valiti 1999. aastal Saksa disainiajakirjas MD ka sajandi 200 parema mööblitoote hulka. Martin Pärna ennast teatakse kui disainerite liidu endist juhti, disainipoliitika ühte algatajat, kunstiakadeemia õppejõudu, disainikeskuse käivitajat ja juhatuse esimeest, rahvusvahelise magistriühendõppekava loojat ja nüüd siis kui disainibüroo Iseasi ühte asutajat. Firma teine disainer Sven Sõrmus on koostöös Villi Poggaga olnud enamiku Aquatoris valminud vannide ja puutetundliku ekraaniga vannijuhtimissüsteemi tootearendaja. Koos pälvisid nad European Design Management Award’i. Lisaks sellele on Sõrmus teinud tööstusdisaini, kujundanud mööblit, loonud firmagraafikat, bussiootepaviljone ning ka ühe tõstuki meditsiiniasutustele. Juba aastaid õpetab ta tootedisaini eriala tudengeid. Edina-Dufala Pärn teeb suurepärast sisearhitektuuri ja mööblit ning õpetab sama eriala kunstiakadeemias.
Pent Talvet disainis juba kunstiakadeemias õppimise ajal (koos Kätlin Kanguriga) plastist laualinaga laua, mille plaadi all peitub väike külmik. See tunnistati Saksamaa rahvusvahelise disainikonkursi „BraunPrize 2007” nominendiks. Väärtusliku kogemuse sai Talvet täiendusõppel Nokia tööstusdisaini meeskonnas Soomes ja Indias.
Kaspar Torn on aga erialaringkonnas tuntud oma videotsüstoskoobiga, mis 2006. aasta Eesti disaini Bruno konkursil märgiti ära kui parim tööstusdisaini toode. Samuti on ta pälvinud auhinna disainikonkursil „LG Electronics 2001” ja Tallinna pingi võistlusel 1999. aastal. Miks aga oli vaja luua disainibüroo Iseasi, kui igal disaineril oli juba oma firma niigi olemas? Disainibüroo ühendab väga erineva tausta ja kogemusega spetsialiste, kelle koostöös suudetakse pakkuda teenuseid väga laias ampluaas. Disainerite vanus seob büroo eri põlvkondadega – toodangut suudetakse teha igale vanusegrupile.
Teada on, et disaineri töö koosneb otsuste pikast jadast. Kui mõnes lülis tekib probleem, on seda mitmekesi lihtsam lahendada. Tavaliselt annab alguses töösse võetud projektile suuna kogu meeskond, seejärel jääb töö aga väiksema meeskonna lõpetada. Mitte ühe inimese – siis poleks bürool mõtet –, ikka vähemalt kaks inimest koos töötab ühe projekti kallal.
Büroo tegevuse võti on pikaajaline suhe tootjafirmaga, kellega koostöös otsitakse talle parimat suunda ja tegevusviisi, pakutakse välja tooteid ja teenuseid, mida arendada. Iseasja eesmärk on luua toodetele ja teenustele selgelt eristuv sisu, milles inimesed näevad väärtust, mitte pakkuda toodetele ainult uut esteetilist vormi, mis ajas kiirelt vananeb. Väga hea koostöö on Iseasjal olnud firmaga Extery, kellele osutatakse disainialaseid teenuseid kogu mahus tootearendusest kuni disaini strateegilise kasutuse nõustamiseni välja. Koos osaleti Helsingi linnamööbli hankekonkursil, kus võisteldi Saksa, Rootsi ja Soome tootjatega. Iseasja disainitud mööbel võitis, sest sobis enim Helsingi vaimuga ja ka hind oli soodne. Martin Pärnal on olnud pikaajalised suhted büroomööblifirmaga Thulema, kellega koostöö on jätkunud ka pärast kaubamärgi omanike vahetust. Viimase aja uudiseks on aga ühele silmapaistvamale Saksa mööblidisainifirmale Nils Holger Moormann loodud esikumööbel, mis jõudis turule märtsikuu keskel. Iseasi ei ole klassikaline disainibüroo eesmärgiga lahendada ainult tooteprobleeme, vaid on ettevõtte terviklikule arendusele suunatud multifunktsionaalne asutus. Büroo eesmärgiks on panna ennekõike oma partnerite äriideed tõhusamalt tööle, leida turult õiged sõnumid ja probleemid, siduda need ettevõtte võimaluste ja nägemusega ning alles seejärel luua disainlahendusi, olgu selleks siis toode, mööbel, sisearhitektuur või turundustegevuses kasutatav materjal. Aastane disainibüroo on kenasti käima läinud, firma läinud aasta käive oli 1,6 miljonit krooni.
Kui siinne jutt kokku võtta, siis näitavad kõik märgid, et üksiküritajatest disainerite aeg hakkab läbi saama. Kuna tootja polnud senimaani koostööst väga huvitunud, oli disainer, kes soovis oma erialal tegutseda, sunnitud ise eseme välja mõtlema, otsima sellele tootmisvõimaluse ja proovima seda ka kuskil müüa. Nii sündis heal juhul väikeseeriatoode, halvemal juhul piirdus üritus prototüübi valmistamisega. Sellised tooted ei ole üldjuhul konkurentsivõimelised ainuüksi oma unikaaleseme mõõtu kõrge hinna tõttu. Kätte on jõudnud aeg, kus tootjatel ja ka riskikapitalistidest investeerijatel on disainerit vaja ja õnneks on veel disainereid, kes on elanud üle rasked ajad ja nüüd loonud disainibürood (loodetavasti ei jää need ainukeseks), mis suudavad pakkuda mitmekülgset disainiteenust.
Allikas: Ene Lätti artikkel ajalehes SIRP
