Tallinna linnapeakandidaatide valimiseelses teledebatis kuulutas Edgar Savisaar pärast oma hüpnootilist etteastet veenvalt, et hea rahvas ei peaks linna rahakoti pärast muretsema – sellega olevat kõik korras. Ja mis veelgi olulisem – lisatöökohti loovat linna tuleks võtta suisa eeskujuks.

Nüüdseks on selge, et tegu oli klassikalise hookuspookusega. Tallinna eelarve on defitsiidis, ja mitte vähe. Seatakse sisse uusi makse, kärbitakse tuntavalt eelarveridu ja võetakse taas laenu. Eriti karmilt nüsitakse sporti, haridust ja kultuuri – samal ajal ei unustata enesele vastu rinda tagumast ja kuulutatakse, kuidas linn loob 53 miljoni krooni eest 1000 uut töökohta. Rahvas on joovastuses. Mulle aga meenub episood Mihhail Bulgakovi «Meistrist ja Margaritast».

Niisiis. Teater. Musta maagia etendus. Saabub maag oma saatjaskonnaga. Etendus saab alguse juba riietusruumis, kus kass Peemot ja Fagott teevad triki Rimski uuriga. Lavaline tegevus läheb aga edasi kaarditrikiga, millesse kaasatakse ka hüpnotiseeritud publik. Järgneb rahasadu, mille vastu Žorž Bengalski (tüse, lapselikult rõõmus konferansjee) meelt avaldama hakkab. Peemot rebib tal pea otsast.

Rahvas hullub rõdult langevate rahatähtede püüdmisel. Show jätkub moodsa kauba kinkimisega naispublikule ja paljastustega Arkadi Apollonovitš Semplejarovi eraelust. Lõpuks on lava tühi, esinejad kadunud, orkester mängib marssi, Semplejarovi looži jookseb miilits, rahvas tormab meeletuna ringi ja seda, mis sai rahast, teame juba hästi – see osutus mitte millekski…

Geniaalne trikk sisaldub ka Tallinna eelarves. Sellesse on tekkinud suisa uus rida – sihtotstarbeline toetus sotsiaalsete töökohtade loomiseks. Mida see tähendab? Eks ikka seda, et ühest taskust võetakse ja teise pannakse. Võetakse hariduselt ja kultuurilt – võrreldes teiste valdkondadega ebaproportsionaalselt palju –, aga pole muret, eelarvekärpe tõttu töö kaotanud inimesed riietatakse  mupo vesti. Ikkagi 1000 vesti ootab meid! Milline lahkus linnaisade poolt!

Vägisi tundub, et kultuur on meie riigi ja linnaisade jaoks jätkuvasti abstraktne mõiste, selline valge pilvekene, mille kallale minek justkui ei puudutakski inimesi. Kultuur – see tekib Eestis ju lihtsalt eikusagilt ja ilmselt ka kaob eikusagile. Kui põllumeeste ja päästjate mure on arusaadav kõigile, siis inimesel, kes tegutseb kultuurisfääris, pole vaja mõelda söögist ja omadega väljatulemisest – õuenarre on ju alati näljapajukil hoitud. Mille muuga seletada seda, et 2010. aasta Tallinna eelarves on kultuuri osatähtsus võrreldes 2008. aastaga langenud kuuelt protsendilt 3,5 protsendile.

2009. aasta jaanuaris võeti vastu eelarve, kus kultuurile oli eraldatud 282 miljonit krooni, praegune eelnõu räägib 204 miljonist! Linnakassa (mis peaks tähendama linna omafinantseeringut linnale laekunud maksetest, renditulust jne) – 2009. a oli see arv 239 340, tänases eelnõus 160 744! Omatulu (see on linnale kuuluvate kultuuriasutuste piletimüügist tulenev tulu linnakassasse) oli 2009. a jaanuaris 43 096, praegu 43 487. Oleks huvitav teada, kuidas linnaisade ettekujutuses näiteks Tallinna Linnateater, kelle linnapoolne finantseering on vähenenud ligi poole võrra, peaks suutma uuslavastusi välja toomata tagada eelmise aastaga võrreldavat piletimüüki?

Valdav osa Tallinnale kuuluvaid kultuuriasutusi kukub tagasi 2005. aastasse. Meenutan, et riigieelarve juures räägime tagasiminekust 2008. aastasse (taas mitte küll kultuuri puhul, eesti film näiteks langeb 2004.–2005. aasta tasemele).

2010. aastal väheneb muinsuskaitse toetus 52 protsenti, ülelinnaliste kultuuriürituste toetus 70 protsenti, toetused kultuuri MTÜdele 49 protsenti ja SA-le Tallinn 2011 50 protsenti. Kultuurikatel, mis suure kisa ja käraga käiku läks ja millest pidi tulema kultuuripealinna tähtobjekt, saab eelnõu järgi 38 miljoni asemel 15 miljonit. Nuta või naera – kingi või raha linnale tagasi, sest saali sellega valmis ei ehita. Kanalisatsiooni ehk paneb ära ja muud nipet-näpet ka veel… Euroraha? Selleks peab olema omafinantseering, need on omavahel proportsionaalselt seotud…

Suurem osa kultuurist ei ole ettevõtetesse koondunud, vaid on projektipõhine. Tallinn 2011 on ka kultuuriprojekt, mis aga sisaldab endas veel mitut üksikut projekti, nagu näiteks Euroopa Filmiakadeemia auhinnagala Tallinnas, mis ühtlasi oleks ka üheks avapauguks, Tallinn 2011 turundusürituseks. Projekti eelarve on praegu (kinnitatud riigi ja linna poolt, lepingule sakslastega on allkirja andnud nii linnapea kui kultuuriminister, muide, täpselt nii nagu kultuuripealinna projektilegi) 40 miljoni ringis, millest sakslased annavad poole.

Kahepäevane kultuuriüritus loob 15–20 ajutist (mitte kaheks päevaks, ettevalmistus on oluliselt pikem) töökohta, millele lisandub sadakond vabatahtlikku. Siinne projekti palgafond on 2,5 miljonit, ülejäänud osa jaotub hotellide, toitlustamise, transpordi, lennunduse, kõikvõimalike teenuste jm ostmiseks Eestis.

Sama on suuresti Saksa rahaga, mis läheb samuti samaks otstarbeks. Kohale tuleb üle 1500 Euroopa Filmiakadeemia (EFA) liikme, lisaks paarsada ajakirjanikku ja üritus kantakse üle ligi 50 telejaamas. EFA ja Tallinn 2011 ühendatud üleeuroopaline reklaam käib juba praegu. Ilmselt ei kahtle keegi efektis, mida selline üritus annab otseselt ja kaudselt kogu turisminduse arengule ning millised võimalused loob teiste Eesti kultuurivaldkondade tutvustamiseks.

EFA on kõige mastaapsem kultuuriprojekt, aga sama mudel töötab ka väiksemate projektide puhul. Näiteks PÖFFi eelarve on 15,5 miljonit, millega me loome koos põhitiimiga üle saja palgalise töökoha, millele lisandub ligi 220 vabatahtlikku, aga me maksame palka meie partner­organisatsioonide kaudu oluliselt suuremale arvule inimestele. Põhimõtteliselt läheb välja umbes neli miljonit programmi koostamise raha (aga siin sees on ka TARTUFF, HÕFF; MOFF, Animated Dream, Just ja Sleepwalkers), kõik ülejäänu jaotub Eestis erinevate ettevõtete vahel teenust ostes.

Kultuurilisest lisaväärtusest ja olulisusest meie kohaliku filmimaastiku kujundamisel ja turismi arendamisel ma ei räägi. PÖFF on ühenduses ligi 80 riigiga ja on üks Euroopa olulisemaid festivale, koos oma erinevate turgudega toob ta igal aastal siia üha rohkem filmiprofessionaale ja ajakirjanikke (tänavu juba üle 300 – tooks rohkemgi, kui raha oleks). Tallinna kui linna nimi aga käib maailmas ringi endiselt koos PÖFFiga, olles jõudnud isegi ­CNNi filmisaatesse.

Seda muide nimetatakse loomemajanduseks. Olgu öeldud, et Tallinna linn finantseeris veel eelmisel aastal ligi 400 kultuuriprojekti… Praeguses maailmas on absoluutselt kõik riigid aru saanud sellest, et kultuuriga kaasneb ühiskonna tasandil mitte ainult vaimsete väärtuste taastootmine, vaid ka materiaalne ja sotsiaalne kasu.

Kultuur mitte ainult ei võta ja ei kuluta maksumaksja raha, vaid toodab seda otse ja kaude üldjuhul kokku oluliselt rohkem, kui kulutab. On ääretult rumal, et mitte öelda alatu tekitada kunstlikult lisatööpuudust, et siis teises kohas selle arvel mõttetute töökohtade loomisega tugrikuid teenida. Aga see vist on populismi ränk hind, mida paraku peavad ennekõike maksma kultuuri-, hariduse- ja spordiinimesed.

Woland trikitab: rahasadu meie õuel, Peemot aga lõikab päid neil, kes hoiatada üritavad… Aga ikkagi, veel kaks kuud tagasi pidi olema Tallinna eelarvega kõik enam kui korras. Aga kui ei maksa allkirjad rahvusvahelistel lepingutel, mis Tallinna ja riigi nimel sõlmitud, ammugi ei loe siis eetris valimismelus rahvale välja öeldud sõnad või linna rahvusvaheline maine.

Sõbrad, on rahvusvahelisi kokkuleppeid, mida ei saa muuta ka siis, kui me ei näinud ette majanduse langust. On olemas kriitilisi piire, millest allpool ei ole võimalik rahvusvahelisi projekte läbi viia. Kui olümpiamängud lepitakse kokku, siis nad tulevad ja enne seda ei hakata staadione lammutama.

Lõpetuseks. Taas kord tuleks tsiteerida põhiseadust, kus preambulis on sätestatud, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kultuur paraku aga on eelkõige INIMESED.

Tiina Lokk on Tallinna linnavolikogu liige