Rein Pakk: ilma kultuurita saab võimulolijate ressurss otsa

Käisin hiljuti Tartu Uues Teatris vaatamas Mart Aasa pretensioonika pealkirjaga etendust “Projekt Elu”. See oli tal juba kolmas üleni omatehtud lavastus. Eelmiste pealkirjad “IDentiteet” ja “Edu” olid sama pretensioonikad. Kui nüüd kõikvõimalikud vaidlused maitse üle kõrvale jätta, siis tuleb igal juhul nõustuda, et Mardil on seda, mida kaasaegne kõnepruuk tähistab väljendiga “sotsiaalne närv”.

Huvitav väljend, närv tähistab tundlikkust, aga kõlab kuidagi… närviliselt. Justkui vähegi tundlikum suhe ühiskonda saab täna olla vaid närviline.

See selleks. Teatritükk rääkis kolmest inimesest, kes otsustavad teha kokkutuleku. Teevadki, aga siis – kokkutulekul – ei suuda nad enam meenutada, mille kokkutulek see on, kus nad varem koos on olnud. Aga tundub, et on olnud. Palju koos, koguni lähedased on oldud, aga kus ja millal ja mis asjaoludel – see ei meenu neist kellelegi.

See on groteskne lugu, kus inimesed elavad pidevas katkestuse kultuuris. Kultuuris, mis koosneb projektidest. On selline projektide arhipelaag. Nende inimeste mälu on projektipõhine. Nad elavadki projektiühiskonnas.

Seda väljendit kasutab ka Mart Aas ise näidendit tutvustavas tekstis. Projektiühiskond. Projektiühiskonnas on kõik ajutine, mitte miski pole kindel. Kõik algab, kui raha saab ja lõpeb, kui lõpeb raha. Aastaajad mööduvad, meetmed avanevad ja sulguvad.

Iseenesest on projektismis (seda väljendit kasutab Mart Aas samuti) palju head. Pilt on kirju, juhtub palju erinevaid sündmusi. Kõik tegutsevad. Kõik, kellel jätkub ideid ja pealehakkamist.

Aga kindlasti on projektismis, projektiühiskonnas ka oma miinused. Ennekõike see, et kultuur muutub fragmentaarseks. Kultuurisündmused on episoodid, tekkivad ja kaduvad sketšid. Iga projekt vajab käivitumiseks kaitsmist, põhjendamist, pidevat põhjendamist. Kultuuri tuleb iga kord, iga uue projektiga õigustada. Justkui polekski kultuuril ühiskonnas autoriteeti.

Aga on küll. Riik on inimeste kooslus ja seda kooslust hoiab koos just kultuur, ei miski muu. Olla võimul ei pea tähendama midagi enamat ega vähemat, kui selle inimeste koosluse teenimist. Neil, kes on võimul, tuleb mõista, et ressurss, millega nad opereerivad – kogu nende tööpõld – võib ühel päeval ilma kultuurita lihtsalt otsa saada. Kultuur on Eesti kõige strateegilisem valdkond ja selles tehtavad otsused elulise tähtsusega.

Ja mida rohkem me kultuuri projektideks hakime, seda nõrgem ta tervikuna on. Projektismis suudame me aina vähem mõista ja tunda seda, mis meid ühendab ja seda, kust me tuleme ning kuhu teel oleme. Kultuur on kontekst ja projekt… on nagu kontekstist välja rebitud.

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.