Projekt ELU
Tartu Uus Teater esietendab Projekti ELU 17. veebruaril. Lugu räägib projektipõhisest elust- sellisest, nagu meist paljud iga päev elavad. Millises võtmes teemat käsitletakse, peab iga projektiinimene ise välja uurima. Soovitus vähem ja rohkem projektipõhistele organisatsioonidele: kutsuge teater inimeste juurde mängima!
PROJEKT ELU
Žanr (trükitähtedega): TEATER
Sihtgrupp (lühidalt): inimolendid, loomad, taimed, juriidilised isikud, projektijuhid, kunstnikud, kõik kes on kirjutanud elus vähemalt ühe projekti, vaenlased, lähedased, endised, praegused ja tulevased sõbrad.
Lisaväärtus: soolapulgad
Lühike tutvustus (kunstipärane): Inimene on, aga mis saab projektidest. Projekt on, aga mis saab inimesest. Kapitalism, sotsialism, projektism.
Kultuuriaasta. Inimaasta. Valgusaasta. Saasta. Või Eluilu?
Lühike tutvustus (lööv): Mitu kultuuriprojekti suudab loovtööline genereerida ühe inimöö jooksul?
Lühike tutvustus (kutsuv): Läheduse ja kokkusaamise võimalikkusest projektismi ajastul.
Mängivad
KRISTEL LEESMEND, LEINO REI ja MART AAS
Autor-lavastaja MART AAS
Kunstnik ERKI KASEMETS (Polügoonteater)
Kostüümikunstnik KRISTEL LEESMEND
Valguskunstnik TAAVI TOOM
Videokunstnik HENRY GRIIN
Esietendub
Tartu Uues Teatris (Lai 37 Tartu) 17. veebruaril 2012
Tallinnas Kanuti Gildi saalis 18.04 ja 19.04
Mart Aas: Tegelikult on see küsimus sellest, millal muutub meil kultuurialane tegevus loomulikuks osaks ühiskonnast, orgaaniliseks ja vajalikuks tegevusalaks. Et saaksid klassikokkutulekul öelda, et “olen näitleja” ja see oleks sama aktsepteeritav kui “olen insener”. Sest minu arvates on kultuuri toetamine praegu ikka rohkem “viisakuse mõttes võiks neile ka siis anda” suhtega toetamine, seda mõistmist, et “kultuuri ongi päriselt vaja” on ikka vähe ja selleni on minu meelest
kahjuks ikka veel omajagu minna. Ja tuleb tunnistada, et seda reaalset vajadust ongi raske tunnetada
senikaua kui tasemel kultuuri on. Kergem on sellest aru saada siis, kui seda enam pole.
Viibisin Sloveenias, väikelinnas Piran kahes erinevas olukorras: siis, kui seal oli lausa liiga palju häid kultuurisündmusi ja olukorras kus ei toimunud mitte midagi peale soovi teenida minu kui turisti pealt (see teine kord oli turismihooajaeelne aeg). Teoretiseerimata ja mediteerimata sattusin sel teisel külaskäigul seisundisse, kus pulmapillimees linna keskväljakul oli minu jaoks nii suur sündmus ja rõõm, et läksin ja istusin tema kõrvale, et teda kuulata. Kontrast ümbritseva meeleoluga oli nii suur, kustutamata janu mida ilusat kogeda oli kasvanud nii suureks. Ja see soov ei olnud teoreetiline. Kaalusin enne kultuuripealinna-aastat esitada projekt “kultuurivaba nädal”, et tekitada sarnane olukord, üle Eesti. Et ehk siis tekiks mingi tunne, et kultuur, ilujanu on loomulik osa inimesest, mitte miski väljamõeldu. Aga see projekt jäi ära. Sest see oli ebareaalne.
Sest ma ei teinud seda projekti. Sest ma ei taha olla 24h inimesekujuline projekt, kes surub oma tahet läbi seina. Tahan olla inimene, mitte projekt. Praegu on mul selleni veel pikk tee. Sest me
elame juba endalegi märkamatult uues ühiskonnakorras, projektismi ajastul.
