President Toomas Hendrik Ilves loomemajandusest
President Toomas Hendrik Ilvese avakõne Tallinnas Viru konverentsikeskuses 19. oktoobril 2011. aastal korraldatud loomemajanduse konverentsil „Creative Entrepreneurship for a Competitive Economy”
Tere hommikust! Mul on hea meel näha teid kõiki siin ikka veel päikeselises Eestis!
Olen loomemajanduse – kui kasutada seda terminit – veendunud ja järjepidev toetaja ning mul on hea meel öelda selle konverentsi avamiseks tervitussõnad. Need teie seast, kellega olen kõnealuseid teemasid arutanud, teavad, kui tähtsaks ma pean vajadust hakata mõistma, et kunsti tuleb edaspidi käsitada riigi majanduse lahutamatu osana, mitte pidada seda millekski eraldiseisvaks, mille me liigitame lihtsalt kultuuri sildi alla. Nii ei saa tegelikult teha, ja ma olen seisukohal, et niisugune eristus on kunstlik.
See on mitmes mõttes vale dihhotoomia: ühest küljest on väga tähtis, et äriinimesed mõistaksid, et kunsti valdkond mõjutab palju meie SKTd ja et turistid ei tule meie riiki mitte pelgalt meie alkoholi aktsiisimäära pärast. Riigi majandusstatistika ei kajasta kahjuks loomemajanduse näitajaid ning loomemajanduse kohta ei ole tootmis- või ehitussektoriga võrreldavat rida, kus oleks näha selle majandussektori osakaal rahvatulus, mille kohta edastatakse andmed Eurostatile.
Teisest küljest aga teame, et sellele miskile, mida liigitatakse laialivalguva ja muutliku mõiste „kultuur” alla, kulutavad inimesed tuntava ja märkimisväärse osa oma sissetulekust ja ajast. Et aeg on raha, siis on ka see väga tähtis. Niisiis peab see olema ühel või teisel viisil põhjuseks, miks ei ole võimalik mõõta selle osatähtsust üldiste hüvede hulgas, ning probleemiks on ka asjaolu, et me ei vaevu seda mõõtma eurodes või ei tea, kuidas seda teha.
Kuid küsimus ei seisne pelgalt mõõtmist iseloomustavas ühepoolses lühinägelikkuses, mida saame vajadust mööda kas taunida või kaitsta. Loovettevõtluse tähtsuse laiem mõistmine tähendab ka seda, et mõnes valdkonnas võetakse vaadelda või isegi kritiseerida tavapäraselt kultuuri mõiste alla koondatud tegevuse (s.o inimtegevus, mis erineb äritegevusest selle peamises ja ilustamata tähenduses) endastmõistetavat isoleeritust. See on teine pool, mida meil tuleb meeles pidada.
Tegemist on justkui kaheteralise mõõgaga, mis ei jäta puutumata kumbagi poolt. Siinjuures tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et see on eriti iseloomulik väikesele ühiskonnale. Ütleksin, et meie ühiskonna väiksuse tõttu ei puuduta see tõenäoliselt mitte ainult meie kultuuri, sest meil on juba omaks võetud peitusemängu meenutav suhtumine, kui sotsiaalteadlased või avaliku arvamuse uurijad kasutavad oma täielikku õigust kritiseerida poliitikat, kui aga poliitika kritiseerimisele reageeritakse poliitiliste vahenditega, ütlevad nad, et teadmisi ja teadust rünnatakse. Samamoodi on kunsti ja loomeettevõtlusega: kunsti tähtsustamine riigi majanduses tähendab seda, et varasemast aina rohkem hakatakse küsima, kas majanduslikult mittetootlike – või kui olla otsekohene, siis ebapopulaarsete – kunstivaldkondade toetamine on õigustatud. Kui olete ettevõtja, ei saa te oodata teistest erinevat kohtlemist. Kui teie ettevõte läheb pankrotti, ei aita valitsus teid välja – välja arvatud muidugi juhul, kui teie ettevõte on pank ja liiga suur selleks, et see pankrotti lasta. Peate lootma vaid iseendale. Ja kui vaatame seda, kuidas käsitleda loomeettevõtluse paradigmat, siis ei saa seda teha niisuguses lihtsustatud vormis, et kui asjad edenevad, olen ettevõtja, kui ei, siis kunstnik. Seda peame meeles pidama. Ma ei arvusta mitte kellegi seisundit, vaid toon esile mõningaid tahke, mida meil tuleks silmas pidada.
Veel üks asi, millele tahan tähelepanu juhtida ja mis mind mõnikord veidi ärritab, on arvamus, et loomeettevõtlus on uus nähtus. Arusaam, et kunst toob tulu, on lääne ühiskonna muutumise alus, ja see muutumine sai alguse siis, kui Gutenberg leiutas liikuvate tähtedega trükipressi. Kuni Gutenbergi leiutiseni teadsid kirjamehed – olgu tegemist Lucretiuse, Catulluse või Horatiuse või isegi hilisema, Dante ja Petrarca ajaga –, et nad kirjutavad väikesele sõprade ringile, inimestele, kes jõudsid osta Catulluse ja Petrarca teoste käsitsi kirjutatud koopiaid. Pealegi ei pidanud sellel väikesel inimeste rühmal olema mitte ainult raha, vaid ka lugemisoskus. Mõistagi oskasid ka mungad lugeda, kuid neil ei lubatud lugeda Petrarca ega Dante teoseid ning neil ei olnud ka raha. Niisiis räägime väga väikesest hulgast inimestest, kes moodustasid kirjanike jaoks kuni 1440. aastani, mil Gutenberg leiutas trükikunsti, n-ö turu. Et toona puudusid trükikunst ja trükipress, ei olnud vaja ka lugemisoskust. Seega lugejaskond puudus ja niisiis ei olnud tegelikult ka turgu, kui kasutada majandustermineid.
Millest siis kirjanikud elatusid? Neil oli vaja patrooni või töökohta. (Töökohta on neil ka tänapäeval vaja, kuid patrooni on juba raskem leida!) Kogu olukorda muutis aga tehnoloogia: Gutenbergi leiutatud tehnoloogia tähendas seda, et võimalikuks sai raamatute masstootmine ning kirjanikud said ennast elatada oma tööst (s.t nad olid saanud loomeettevõtjateks). Kirjaoskus muutus ihaldusväärseks suurele hulgale inimestele, kes – pange tähele! – ei teadnud varem, et nad tahaksid just lugeda. Ma räägin sellest seepärast, et lahkunud Steve Jobsi kohta ütleme, et ta leiutas midagi, mida inimesed tahtsid, kuid nad ei teadnud, et nad seda tahavad. Sama lugu oli raamatutega. Inimesed ei teadnud, et nad tahavad lugeda. Mungad lugesid, mõned ülikud lugesid, kuid ülejäänud inimesed ei mõistnud seda. Ometi tahtsid nad hakata lugema.
Et inimestel on ka halbu omadusi, oli trükikunsti leiutamise ja kirjandustekstide massilise levitamise üks tagajärg mõistagi õiguskeskkonna muutumine, sest kirjanikud ütlesid, et nende teoseid varastatakse. Tuli välja mõelda autorikaitse ja tekkis intellektuaalomand. Kogu see valdkond sai aga tegelikult alguse nii lihtsast asjast nagu see, et Gutenberg leiutas trükimasina. Me näeme, et selline paradigma on alates 1440ndatest kuni tänapäevani kordunud – kõige hilisemaks näiteks võiks tuua iPadi rakenduse Angry Birds, kuigi neid näiteid oleks veel palju. Teil on tehnoloogia, teil tuleb see muuta intellektuaalomandiks, kui te selle loote ja leiutate, ning see toob teile tulu. Kui käsitleme loomeettevõtlust, peame alati meeles pidama, et tehnoloogia on ikka ja jälle kunstivorme vabastanud ning et need kunstivormid panevad aluse uuele majandusharule, olgu nendeks siis iPhone’i rakendused või raamatud.
See, mis toimus raamatuga ja mis tänapäeval toimub Angry Birdsi ja teiste moodsa tehnoloogia rakendustega, toimus paljuski ka siis, kui Thomas Alva Edison leiutas fonograafi, mis võimaldas levitada salvestatud muusikat ning vabastada see kunstivorm tema varasematest piirangutest. Tegelikult olid need Gutenbergi ajastule iseloomulikud piirangud, sest kui tahtsite muusikat taasesitada, oli teil vaja noodilehte, te pidite oskama mängida klaverit ja neid noote lugeda – seega pidite olema kirjaoskaja. Kuid nüüd oli teil võimalik reprodutseeritud muusikat kuulata.
Niisiis, kui käsitleme avaldamist ja kirjastamist või kui käsitleme muusikat, siis näeme, et kunstivaldkonnad on kaua aega meie majanduses tähtsal kohal olnud. Kui vaatame tänapäeva muusikatööstust ning seda, kui suur ja halastamatu see on, tuleks märkida, et keegi ei räägi muusikatööstusest kui loomemajandusest – see on lihtsalt äri või tööstus. Muusikavaldkonda nimetataksegi juba muusikatööstuseks. Niisiis peame teadma, mida loomeettevõtluse puhul silmas peame, sest muusikatööstusest on räägitud alates Ira Gershwini ajast.
Kui räägime loomeettevõtlusest kui uuest nähtusest, mõtleme tegelikult seda, et muutunud on suhtumine loovuse nendesse tahkudesse, mille tulemuseks ei ole alati menukid, ning et mõistetakse, et kunsti kõikidel vormidel, ka kõige esoteerilisematel ja haruldasematel, on majanduses oma osa ning et populaarse ja nn elitaarse kunsti eristamine on kunstlik ja lühinägelik. Just seda peamegi silmas, sest teame, et loominguline tegevus on väga mitmekesine ja võimaldab palju teenida. Püüame panna inimesi mõistma, et esoteerilised vormid, õigemini need, mis on seni olnud esoteerilised, kuuluvad samuti ettevõtluse valdkondade hulka.
Küsimus on selles, millal saab muusiku või kirjaniku teos majanduse osaks. Mitu raamatut või plaati peab ta selleks müüma? Või kui vaadata asja teise, võib-olla veidi häirivama nurga pealt, siis kas peame elitaarseks kunstiks neid teoseid, mida ei osteta? Ma ei tea. Selle kohta on palju näiteid. Kui võtta näiteks Eesti helilooja Arvo Pärt, siis tema teoseid peeti kaua aega esoteerilisteks ja elitaarseteks ja ta oli palju aastaid üsna tundmatu – ta oli tegelikult nõukogude võimu poolt represseeritud –, kuid nüüd on ta tuntud kogu maailmas ja tema teoseid mängitakse igal pool. Kui kasutada taas turunduse otsekohest keelt, siis tänapäeval on ta suuremal või vähemal määral Eesti kaubamärgi osa.
Näited niisugustest loovkunstnikest nagu Arvo Pärt panid mind mõtlema, et kuni me ei mõista, et kunst on meie majanduse osa samamoodi nagu valitsuse rahastatud töö investeeringute edendamiseks – ja käesoleval juhul kahtlemata ka sama oluline meie riigi kuvandi loomises –, ei mõista me tõenäoliselt lõpuni ka seda, kui oluline on riigi toetus kunstivaldkondadele. Sama tähtis on muidugi kunstivaldkondade tõhus majandamine. Ma usun, et see on üks teema, millele meil tuleb palju rohkem tähelepanu pöörata. Sellega ei pea tegelema ilmtingimata riigi määratud kunstijuhid, vaid inimesed, kes teavad tänu oma haridusele ja koolitusele, kuidas muuta kunstnikku tuntuks ja edukaks. Mõistame, et tõelisel kunstigeeniusel tuleb võimaldada pühendada oma aega loomingule, mitte teoste müügile. Kuidas on aga nende inimestega, kelle annet veel ei tunnustata? Kes pingutab selle nimel, et nemad saaksid edukaks?
Minu jutu mõte on selles, et peame pidama tähtsaks kogu loomeettevõtlust. Me kõik saame küll loodetavasti ilma pingutamatagi aru, et Alvar Aalto või Tõnu Kaljuste toovad niisugustele riikidele nagu Soome ja Eesti, mida muidu teataks sauna ja pikkade talvede järgi, tuntust, turiste, publikut ja delegatsioone, kuid sageli on raskem panna inimesi mõistma, et selleks, et üks Aalto või Kaljuste tuntuks saaks, on vaja aega ja vaeva näha ning kui jätame selle vaid kunstniku enda teha, siis kulutab ta palju aega ja vaeva tegevusele, mida ta võib-olla kuigi hästi ei oska, ning palju vähem sellele, mille jaoks tal on annet.
Väike rahvas nagu meie ei saa lubada endale tuttavat, kuid kulunud romantilist 19. sajandist pärit kuvandit pööningukambris elavast nälgivast kunstnikust, kes saavutab tähelepanu, tuntuse ja heakskiidu postuumselt, nagu van Gogh või Emily Dickinson. Peame hoolitsema oma kunstivaldkondade eest ning kunstnike eest siis, kui nad on elus ja tegelevad loomisega.
Head kuulajad!
Nagu lahkunud Steve Jobs näitas, ei ole loovus ja kunstiline kujutlus maalikunstniku, romaanikirjaniku või helilooja monopol. Neid kolme ja Steve Jobsi ühendab tahe uuendada, proovida midagi täiesti uut ja alguses näiliselt pöörast, mis – nagu Beethoveni „Eroica” ebakõlaline avaakord – ei pruugi pälvida kohe sooja vastuvõttu ja millesse võidakse suhtuda varjamatu vaenuga (mida võidakse väljendada isegi mädanenud tomatitega nagu Beethoveni puhul). Impressionism ja kubism ning James Joyce’i „Ulysses” ja Elioti „Ahermaa” leidsid alguses vähe mõistmist. Tänapäeval on meil „Ulyssesest” ja „Ahermaast” hoopis teistsugune arusaam, „Eroicast” rääkimata. Kuid peame meeles pidama, et „Ulysses”, nagu ka D. H. Lawrence’i „Leedi Chatterley armuke”, oli Ameerika Ühendriikides mitukümmend aastat keelatud – kui neid teoseid Euroopast kaasa toodi, siis need lihtsalt konfiskeeriti.
Niisiis ei tunnustata talenti mitte alati varakult, kuid peame seisma hea selle eest, et seda tehtaks varem. Loomingulisusele ja uuendustele ei saa ilmtingimata osaks edu ja tunnustus. Selles mõttes oli Steve Jobs erand, kuigi ka tema sai tunda raskusi. Kohene edu ja tunnustus ei saa olla kunstniku töö, õnnestumise või loovuse mõõdupuu. Mida uuenduslikum on töö üldises mõttes, seda kauem läheb aega selle omaksvõtmisega ja sellega, et inimesed kuulaksid niisugust muusikat või hindaksid koomilisena näivaid maale, olgu need siis Picasso kubistlikud tööd või Monet’ maalid. Samamoodi on tänapäeval loodava tõeliselt suurepärase loominguga.
Minu arvates peame hoolitsema selle eest, et avalik sektor toetaks kunsti ka edaspidi. Ka idufirmade, arvuti- ja infotehnoloogia valdkonna idufirmade puhul mõistame, et mitte kõik projektid ei õnnestu. Kui lubate olla otsekohene, siis mõnes mõttes on riigi roll sarnane riskikapitalisti omaga: ta investeerib paljudesse projektidesse, lootes, et vähemalt üht neist saadab edu. See võib olla liialt toores võrdlus, kuid usun, et see on väga hea põhjendus, miks riik peaks toetama kunstivaldkondi, eriti alles tärkavaid valdkondi. Kui peame kunsti millekski enamaks kui tegevus, mis toimub elevandiluust tornis, s.o peame seda oma majanduse osaks, siis on see eriti tähtis.
VAATA LISAKS:
Pildigalerii
Blogi, presentatsioonid ja materjalid
Artiklid eesti keeles
Videoklipp
President Toomas Hendrik Ilvese kõne
