Teisipäeval, 16. novembris korraldas Loov Eesti Telliskivi Loomelinnakus poliitilise debati, kuhu olid kutsutud loome-ettevõtjad, loomeliitude ning erakondade esindajad. Arutelu all olid järgmised küsimused: Kas loomemajandus vajab erikohtlemist või on see tavaline majandusharu? Kas  ja kuidas riik peaks toetama loome-ettevõtlust? Kas Kunstiteoste  tellimise seadus ehk 1% seadus aitab kunstnikel oma  tooteid paremini turustada?

Huvi debati vastu oli väga suur – olid ju poliitikud tulnud välja oma „raskekahurväega” ja loomeinimesed lootsid vastuseid saada väga paljudele olulistele küsimustele. Mõned küsimused said vastuse, palju jäi aga veel küsimata, mis tähendab, et samal teemal  on ilmselt vaja veel arutelu jätkata.

Poliitikud olid seisukohal, et loomemajandus on majandusharu nagu iga teinegi. „Riik saab loomeettevõtjaid aidata rahaliselt toetades ja autoriõigusi kaitstes,” ütles  Igor Gräzin (Reformierakond). Liisa Pakosta (IRL) tõi esile , et loomemajanduses tekib kõige kiiremini uusi töökohti. „Kui meie eesmärgiks on uute töökohtade loomine, siis tuleb loomemajandust toetada,” sõnas ta. Marek Strandberg (Erakond Eestimaa Rohelised) lisas, et loomemajandus hakkab kasvama hetkel, kui lõpetatakse nende inimeste „ära söömine”,  kes uute ideedega välja tulevad. „Riigi ülesanne on tekitada soodne loomemajanduskeskkond,” ütles Barbi Pilvre (Sotsiaaldemokraatlik erakond).

Ruth-Helene Melioranski Eesti Disainikeskusest ja Helen Sildna Eesti Muusika Arenduskeskusest võtsid  loomemajanduse peamised probleemid kokku ja esitasid ettepanekud, kuidas  saaks loomemajanduse võimekust tõsta.  Nad tõid välja, et paljud loomemajanduse valdkonnad on organiseerunud ja riigil on olemas partner, kellega rääkida.   „Loomemajandust aitavad toetada tugistruktuurid, kui nende rahastusmudeleid parandada ja kui usaldada valdkonniti arenduskeskusi , siis saab loomemajandus riigile palju toeks olla. Kui tahame Eesti majanduse struktuuri muuta  ja suurendada  lisandväärtust , siis loomemajandus annab  selleks sisendi. Tootearendustaotluste hindamiskriteeriumid loomemajanduse lisaväärtust arvesse ei võta  ja ka otsustajad ei oska seda hinnata,” viitas Ruht-Helene Melioranski.  Toetuste planeerimisel oleks kasulik aga jälgida naaberturge – kui seal mõnda loomemajandusvaldkonda toetatakse, seab see meie ettevõtjad paralleelselt raskemasse konkurentsiolukorda.

Loomemajanduse toetusmeetmete üle tekkis debatil vaidlus – kas need on piisavad, või peaks toetusmeetmeid kohandama loome-ettevõtjate vajadustega. Poolt ja vastuhääli kostis nii poliitikute kui ka loome-ettevõtjate seast.  „Küsimus ei ole ainult loome-komponendi suuruses ettevõtluses, vaid loome-ettevõte ise peab olema ekspordivõimeline. Meie otsustajad on harjunud  hindama materiaalset , füüsilist  lisaväärtust, mitte aga loomingulist lisandväärtust,” tõi ettevõtja Ville Jehe välja.

Kunstnike  Liidu juht Jaan Elken kirjeldas teiste maade kogemusi, kuidas kunstnike majanduselu on korraldatud. Ta tõi esile nn vaatamismaksu, mis sarnaneb raamatukogude laenutustasudega, kunstnike stipendiumid, miinimumpalk ilma sissetulekuteta perioodideks jne. Kultuuriministeeriumi asekantsler Piret Lindpere  oli rahul, et Eestis sai vastu võetud nn. 1% seadus. Sellel seadusel oli tema sõnul kolm eesmärki: toetusskeem kunstnikele, harmoonilisema elukeskkonna ´kujundamine ja  pedagoogiline eesmärk.  „Riik peab olema eeskujuks korraliku, esteetilise ehituse koha pealt,” rõhutas ta.

„Meil on palju toredaid kunstnike ja muusikuid, kuid nad on vaja maailma viia. Igaüks eraldi seda ei suuda – Eesti riik saaks aidata neil maailma jõuda,” ütles  Aivar Riisalu (Keskerakond). „ Siit välja pääsemine on võtmeküsimus ka nn traditsioonilise tööstuse jaoks. Riigi funktsioon on läbi EASi seda toetada. Muidu meie õuele õnne ei tule,” lisas ta.

Tiina Lokk viitas, et enne kui saame ekspordist rääkida, on vaja investeeringuid.”Selleks, et midagi välja viia, on vaja kõigepealt asi tekitada, ehk loomemajandusse investeerida. Loomemajandusest tulenevat  kasu on aga raske mõõta,”  sõnas ta.