Reklaamiagentuuri Tank juht Joel Volkov leiab,et jutt loomemajanduse väärtustamisest on poliitiline umbluu,millel pole Eesti jaoks rakenduslikku eeldust.
Kuulasin huviga Kuku raadiost («Publikumärk» 24.04) meie kultuuriministri pajatusi loomemajandusest ja selle tulevikust Euroopas.

Tore oli kuulda, kuidas Euroopa kultuuriministrid korraga kõik avastasid, et nüüd on aeg hakata tegelema selle valdkonnaga, et riigid hakkaksid rohkem tähelepanu pöörama loovuse tõelisele potentsiaalile.

Ei tähendavat ju loovus pelgalt rahva kinni makstud plätserdamist, vaid äri – käibeid ja kasumeid.

Ma töötan loovas reklaamiagentuuris. Kui reklaami loomist filosoofiliselt vaadata, siis ta on loovuse ja majanduse vahelüli – täpselt see, millest kultuuriminister pajatab.

Reklaam on interdistsiplinaarne, põimides endas pea kõiki loomevorme kujutavast kunstist muusikani. Teisalt miksib reklaam kunsti majandusega – kaunite piltide abil müüakse üha rohkem kaupa. Kõike seda seob analüütika ja kõik muu, mis omane pigem majandusvaldkonnale.

Finantseerib kogu seda tegevust klient (mitte riik) ja kogu selle loovuse eesmärk on teenida kasumit nii kliendile kui iseendale. Reklaamitööstus on loomemajanduse mõiste parim definitsioon – kõik, mida me väljastame, on originaalne looming, ja kõik, mida see tegema peab, on kasumi teenimine.

Hoolimata oma võtmepositsioonist loomemajanduse ahela tipus ei näe ma ühtegi seost kultuuriministri jutu ja praeguse reaalsuse vahel. Mitte üheski Eesti ülikoolis ei õpetata minu äris rakendatavaid inimesi – kõik koolituvad töö käigus.

Viimased aastad on söönud ligi poole minu tööstusharu varasemast mahust – riik ei tee teist nägugi. Ometi tõtatakse appi spordialaliitudele, teatritele, IT-sektorile, pankadele, põllumajandusele ja kellele iganes, et nad ära ei kaoks.

Kuigi loomemajanduse kuraatoriks on kultuuriminister, ei ole meie valdkonnas pea ainumastki regulatsiooni, mida kureeriks kultuuriminister. Samas on üle poole minu büroo töötajatest kas kirjanikud või kunstnikud.

Reklaamifirmadel pole võimalik otseselt oma töö finantseerimiseks taotleda mitte ühtegi riiklikku toetust või abimeedet. Riigihangete kontekstis kehtib meie töö hindamisel täpselt sama reglement, mis tee-ehitajatel – ei võida mitte parim idee, vaid odavaim hind. Kui loov see veel on?

Ehk siis tajun ma kultuuriministri jutu ja tegelikkuse vahel üht väga suurt lõhet. Ma kahtlustan, et jutt loomemajanduse tõstmisest kilbile on üks Euroopa-suuruseks puhutud poliitiline umbluu, millel pole Eesti jaoks rakenduslikku eeldust.

Ma saan aru, praegu mõeldakse kultuuriministeeriumis pigem asjadele, mis jäävad otseselt nende jõuvälja – muuseumid, kultuurikatlad, teatrid jms. Ma tajun, et kogu selle üleva jutu tagamõte võiks olla soov panna praegu rahva rahakotti kurnav kultuur mingilgi moel raha teenima. Aga ka selle jaoks on vaja loomingut – turundust ja reklaami. Ehk siis minusuguseid öö ja päeva piiril tegutsevaid deemoneid.

Võtame laiema pildi. Eestis puudub autotööstus ja originaalset tarbeelektroonikat tehakse minimaalselt. Mööblitööstuses valitseb alltöövõtt. Meie moe-, tekstiili- ja jalatsitööstus on ambivalentset laadi. Seega pole meil ei arvestatavat tööstus- ega tarbedisaini, mis võiks pikas perspektiivis riigile kasu teenida.

Meie arhitektid on pigem tehnikud, kes adopteerivad maailma trende Eestis söödavasse vormi, mitte vastupidi. Meie kujutav kunst elab 99 protsendi ulatuses riiklikest toetustest ning muusika- ja lavakunst samamoodi.

Filmikunstist rääkimata. Meil on üks tõeline rahamagnet Arvo Pärdi näol, aga riik teeb näo, et tal pole Pärti vaja… Kirjastamine toimub eesti keeles ja eestlastele. Kõik muud loomingu liigid ei lähe arvesse, nad on täiesti marginaalsed.

Meie loomemajandus on paratamatult põhiseadusest tulenevalt regionaalne ja keelega piiratud.

Olgem ausad – meil pole kultuuriministeeriumi kontekstis võimalik rääkida loomemajandusest. See jutt on soe õhk. Majandus käib läbi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning rahvusvaheline majandus osaliselt läbi välisministeeriumi.

Kultuuriminister saab ainult tagada, et tema vahenditest ehitatakse mõni maja, kuhu hunnik ebamääraseid loome- või muuseumiinimesi endale järjekordse alarahastatud punkri sisse seavad.

Tagasi reklaamitööstuse juurde. See tööstus on inimeste arvult väike, kuid liigutab otsese mõjuna viiendikku loomemajanduse mahust (loomemajandus ise on muide ca kolm protsenti SKTst). Kaudselt aga hoitakse meie töö tulemusena pidevas liikumises umbes pool SKTst.

Ma arvan, et reklaamitööstus on ainus valdkond Eestis, mis hoiab oma rahaga elus professionaalset Eesti disaini, kuna vastavalt konjunktuuriinstituudi mullusele loomemajanduse uuringule muudes valdkondades (v.a rõivatööstus) sama hästi kui puudub igasugune disainerite kontsentratsioon.

Minu kui loomemajanduses tegutseja ootus riigile on väga lihtne ja erineb oluliselt kultuuriministri jutust. Samas langeb see üks ühele kokku Eesti konjunktuuriinstituudi mulluse loomemajanduse uuringu kokkuvõttega.

Ma ootan, et riik tunnistaks loomemajandust ettevõtluse loogilise osana ja haaraks sektori kaasa riiklikesse arengukavadesse ja programmidesse, abimeetmeid reguleerivasse seadustikku. Ja räägiks sellest kui elu loomulikust osast. Loomemajandus pole mingi imeloom.

Riigi abimeetmete keskendumine loomeinkubaatoritele aitab küll alustavaid uusi ettevõtjaid, kuid ei paranda suure osa turul juba tegutsevate loomemajandusettevõtete konkurentsivõimet. Eriti just juba aastakümneid tegutsenud disainivaldkond vajab massiivset tuge uuele tasemele tõusmiseks rahvusvahelises konkurentsis.

Mul on tunne, et kummaski kontekstis ei saa mind ja minu valdkonda aidata kultuuriminister. Isegi veidi piinlik on tunnistada, aga mul on täiesti ükskõik, kas Kultuurikatel on remonditud või kas meremuuseum saab endale paremad tingimused. See kõik on puhas olme ja populism, mitte loovus. Meil on küllalt loomiseks sobivaid kohti – lihtsalt loomingut on vähe.

Pole olemas loomemajandust. On olemas majandus – üks ja lahutamatu tervik. Organism, mis peab arvestama kõigega – nii uute väärtuste ja ideede loomise kui vanade hoidmisega. On põhimõtteliselt vale teha vahet loome- ja muu majanduse vahel. Konkurents on konkurents ja kasum on kasum.

Meie rahva loovpotentsiaal ei ole madalam kui mõnel teisel. Kui me soovime, et meie disainerite loodud lambid, lauad ja meie reklaamitegijate loodud kampaaniad või filmimeeste taiesed laias maailmas kõvasid tegusid teeksid, siis tuleb lihtsalt nii otsustada ja anda neile piisav algkiirendus, et nad orbiidile jõuaksid. Kui ei, siis ei. Mõttetu on jahuda midagi struktuursetest mõttemudeli muudatustest.