Teatrikriitik Madli Pesti võtab teatriaasta kokku: pakub, et masust oleks saanud lõigata kasu, tervitab väiketeatreid, kes küll suurt tormi ei tekita, ning torgib pindu nimega Draama. Teatriaastal 2009 midagi erakordselt raputavat ei juhtunud, kuigi eeldused millekski revolutsiooniliseks justkui olid. Mõtlen siin kurikuulsat masu, millest mitte kasu lõikamisega läheb 2009. aasta küllap teatrilukku.

Ei saa öelda, et toetuste vähenemisele ja kultuuriministeeriumi suutmatusele kultuuripoliitikat luua poleks tähelepanu pööratud, kuid konstruktiivsed arutelud on käinud erialalehes Sirp, millest laiem üldsus vähe teab. Seega pole liiast märkida, et kõikide teatrite ühetaoline finantseerimine tekitab ka kunstilist ühetaolisust.

Olulise mõttevahetusena toimus 8. detsembril Eesti Panga muuseumis teatriagentuuri korraldatud seminar «Teater | laen», kus muude teemade hulgas arutati lausa liigsetki raha jagamist teatrialastele ettevõtmistele, mis ennast ise tasa teenivad (muusikalid ja komöödiad).

Kahjuks oli seminari auditoorium nõnda tilluke, et pole kindel, kas head mõtted ka otsustajateni jõuavad. Ega kultuuripoliitika pole siin eri seisus – sageli tundub, et spetsialistide kuulamine pole kõrgemal pool au sees.

Mööduvast aastast meenuvad lugejale konkreetsemate segadust tekitavate sündmustena ehk (muu hulgas ka raha vähesest hulgast tulenevad) skandaalid Ugala teatri ümber, traagiline lugu Tallinna Linnateatri ehitusega ning vene teatri kestev agoonia. Meenuvad ka rekvisiidivargused Rakvere teat­ri laost ning hiljutised koondamisteated Pärnu Endlast.

Aktiivsusega eristub kohe järjekordsesse juubeliaastasse purjetav Vanemuine: nemad on ajakirjanduses avaldanud, et teiste teatrite moodi nad midagi koomale ei tõmba, vaid suurendavad etenduste arvu ja tungivad Tallinnagi. Eks ikka plaan teenida aktiivsema tegevusega kärbetele vastukaaluks rohkem omatulu.

Teatriilmas hakkab siiski silma rahutu, aga rõõmus ümberpaiknemine – institutsiooniväliste väiketeatrite teke. Mõned näited: Viljandi kultuuriakadeemia lõpetajate baasil loodud Cabaret Rhizome (juhtfiguur Johannes Veski), põnevate näidendite ja mängupaikadega silma torkav Polygonteater (Tamur Tohver), esimese suurema lavastusega Telliskivi loomelinnakus välja tulnud Oma Lava (Külli Reinumägi, Liia Kanemägi), tõelise hoo on sisse saanud Tartu Uus Teater (Ivar Põllu ja Genialistide Klubi).

Osaliselt on selliste uute koosluste teke põhjustatud repertuaariteatrite süsteemi jäikusest – kõik soovijad lihtsalt ei mahu plüüškardinate taha. Ega nad tahagi.

Ei saa aga öelda, et eesti teatri kunstiline pilt oleks 2009. aastal hoobilt mitmekesistunud. Nimetatud uusteatritest ehk vaid Cabaret Rhizome’i sõnatut etüüditeatrit Tallinnas Kaarli puiestee hubases keldris ei kujutaks repertuaariteatri egiidi all ette.

Teised kooslused ei tee midagi ennenägematut, küll aga avastavad uusi mängupaiku ja laien­davad lavastatavate tekstide ampluaad. Autentses Nõukogude Eesti aulas Tallinnas Telliskivi tänaval mängib Oma Lava Mats Traadi novelli «Türgi oad». Polygonteater paneb kokku Vene filmi- ja teatrimehe Ivan Võrõpajevi kaks teksti ning asetab need hiiglaslikku jääkülma jäähalli, suutes misanstseenide, valguskujunduse ja näitlejatööga luua erakordse atmosfääri. Siia konteksti sobitub üllatuslikult üks repertuaariteatergi: Ugala sai kunstilise täistabamuse Taago Tubina lavastusega «Kogujad», millega koliti Viljandi lennukitehasesse. Tundub, et selle erakordse ruumikasutuse, muusika ja näitlejatöö koosmõju võib küll Ugala uue juhtkonna töövõiduna kirja panna.

Aasta suurlavastustena tõusevad konkurentsitult esile NO99 vastuoluline «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» ning Hendrik Toompere lavastatud «Toatüdrukud» Rakvere pangamajas.

Kui esimene põhineb prooviprotsessi käigus sündinud improvisatsioonidel ja võtab muu hulgas sõna ka kultuuripoliitika teemadel, siis «Toatüdrukud» on näide n-ö klassikalisest heast teatrist, kus kõik komponendid moodustavad perfektse sümbioosi. Ervin Õunapuu aasta mällusööbivaim kujundus ja Rakvere näitlejannade eksalteeritud esitus sulanduvad Toompere juhtimise all võimsaks tervikuks.

Nende n-ö suurte teatrite tippude kõrval tõstaksin esile mitmeid mitteinstitutsionaalsete teatrite lavastusi, mis pole vähem märkimisväärsed.

Juba aastaid toimuvad põnevaimad eksperimendid Kanuti gildi saalis: Mart Kangro «Can’t Get No / Satisfaction» moodustab NO99 jänese-lavastusega mõtlemapaneva paari; ehk väljapeetuimana jääb Kanuti saalist meelde eestlaste-venelaste igikestvat temaatikat peegeldav «Tavaj» (autorid Renzo van Steenbergen, Alissa Šnaider, Päär Pärenson).

Furoori on tekitanud teatud ringkondades vaat et kultusperformance’iks saanud Maike Londi ja Riina Maidre kontsertetendus «PostUganda» Von Krahlis. Tartus aga sai kinos teatrit: Tartu Uus Teater kolis Ekraani kinno ja otsis seal «IDentiteeti».

Teatritele ei julge küll rahulikumat 2010. aastat ennustada, kuid töörahu oleks küllap väärtuslik saavutus. Uuest aastast ootaks nähtavamat suhestumist ümbritsevaga, kuid eks see ole üks kulunud jutt.

Ikka veel tundub Eestis teatris istudes vaid harvadel kordadel, et tegijad elavad vaatajatega koos samas ülemaailmses majanduskeerises ja väärtushinnangute kriisis. Enamasti on laval kunst, mille kokkupuutepunktid teatrimajast väljaspool asetsevaga on õhkõrnad või olematud.

Lõpetuseks konstruktiivset mäluvärskendust. Aasta vastuolulisima teatrisündmuse tiitli saab endale eesti teatri ülevaatefestival Draama, kus jätkub rohke keskmise väärtusega kunsti näitamine.

Kui kaasmaalastest spetsialiste ei usuta, siis ärgem unustagem välisvaatlejate arvamust pärast seda, kui nad olid ära vaadanud 15 lavastust igast Eesti teatrist.

Nende üpris üksmeelne sõnum oli: ärge kuritarvitage vaataja aega teatris, teadvustage dramaturgi töö olulisust lavastusprotsessis, ning ehk kõige tähtsam – reisige ringi ja vaadake, mida mujal tehakse.

Loe tervet lugu Posimees onlines.