Mõned lõksud, mõned lahendused
Jorma Sarv: “Mulle tundub, et rahvusvahelised loomemajanduse arutelud on andnud oma panuse teatud mugavusmütoloogiasse: nende küsimuste üle on küll hea aru pidada, kuid käsitlusest ei kipu välja kasvama lahendusi.” Loe edasi »
Rahvusvahelised seminarid, konverentsid, ja muud erinevates formaatides mõttetoad lahkavad loomemajanduses toimuvat meeldivalt tihti. Ikka ja jälle leiab mõni arutelualgataja, et see valdkond läheb inimestele korda ning nagu kohtumiste programmidest lugeda, siis kogemuse jagajaid või kõikvõimalike muude nurkade alt arvajaid jagub. Mis on ju iseenesest igati tervitatav. Kuulates detsembri alguses järjekordseid ettekandeid ja paneelarutelusid Laznieki kunagises kuningaresidentsis Varssavis, jäi mind aga senisest enam kummitama paar üldiste lähtekohtadega seotud küsimust. Lühidalt öeldes tundub mulle, et rahvusvahelised loomemajanduse arutelud on andnud oma panuse teatud mugavusmütoloogiasse: nende küsimuste üle on küll hea aru pidada, kuid käsitlusest ei kipu välja kasvama lahendusi, mille leidmiseks või vähemalt nende poole liikumiseks ju ülepea kokku tulla tasub (siin ja edaspidi pean eeskätt silmas praktikutele ja poliitikakujundajatele suunatud kohtumisi, kuhu teoreetikute arutlustest lihtsalt sagedamini satun). See ei tähenda, et aeg-ajalt ei vilksataks sellise kirjeldava vaate taustal mõni sügavamale tunginud valguskiir, kuid neil on keeruline lihtsustatud teemakäsitluste seas mõjule pääseda.
Mõned näited. Väga varmalt oleme valmis kinnitama, et kultuur ja majandus räägivad täiesti erinevat „keelt“. See on tugev ja enamiku jaoks klaari tähendusega metafoor, milles pealegi oma annus tõtt. Ometi häirib mind järjest enam, kuidas selle (ikka juba päris ammuse) kujundi kilbi taha varjutakse. Selle asemel, et pärida, mida need „keeled“ siis kõnelevad, millist teadmist kätkevad ja millist ühisosa evivad, diagnoosime üsna kergekäeliselt vastastikuse antipaatia, seejuures jättes sageli tähelepanuta näited, kus see tõdemus üldse kinnitust ei leia. Metafoorid on head probleemi tuuma avajad, kuid võiksime üritada neist vähemalt aeg-ajalt lahti lasta, et paar kihti sügavamale vaadata. Kas ei võiks pigem ärgitada ideid, mis kasvataks võimekust tõlkida, vahendada, ühisosa kasvatada? Sõnaga, võttes metafoori eluläheduse vaikimisi teadmiseks ning keskendudes lahendustele.
Teine juba kohustuslikuks repertuaariks saanud nõiaring kõneleb definitsioonidest ning eeskätt sellest, kuidas nende tõrksus teineteisega haakuda valdkonna arengut takistab. Harva kuuleb seejuures analüüsi, kui suurel määral ja kuidas täpsemalt tänane mõistete virr-varr üldist teadlikkust ja sektori toetajate panust mõjutab. Pigem räägime vajadusest üha enam mõisteid ühele tasapinnale lihvida. Loomemajanduse praktikad on minu arvates andnud piisaval määral rahustavat tagasisidet, et terminite püsimatus või erinev tähendus ei võrdu sugugi võimetusega areneda ja kasvada. Laskem tal siis ka enda poolt tehtavates peegeldustes kujuneda pakutava sisu ja panuse, mitte definitsioonide väljal toimuva konfliktsuse kaudu. Seal, kus definitsioonide jada lõpeb, algab kolmas müüt, mis räägib võrreldavuse või õigemini selle puudumise suurest mõjust. Ka sellesse momenti võiksime minu arvates senisest tunduvalt kergema südamega suhtuda. Võrreldagu, ent mitte hirmust selle ees, et ehk ei ole samade sõnade taga avanev sisu Poolas ja Inglismaal sama, vaid teadmises, et loomemajanduse juured on kultuurruumis ning sealsed suurused ei saagi komakohtadeni unifitseerimisele kuuluda.
Tahan uskuda, et nimetatud kolmele sümptomile – nn erinevate „keelte“ vastandamisele, definitsioonidesse klammerdumisele ja ootusele rahvusvahelisi näitajaid üks-ühele võrrelda – tähelepanu pöörates ning iseenda nõudlikkust kasvatades, saavutame liikumise hoopis tuumakate küsimuste suunas. Olgu nendeks siis loomemajanduse mõjude adekvaatne hindamine, üha kesksemaks saavad intellektuaalse omandi küsimused või valdkonda toetavate rahastute käekäik. Positiivse näitena võib näiteks Poola konverentsilt kaasa võtta huvitava ning vastuolulise küsimusepüstituse sellest, kuidas erinev kohalik seadusandlus seab ühisrahastamisele (crowdfunding) erinevates riikides vastavalt kitsamad või laiemad tegevuspiirid. See võib tunduda järsk tõdemus, kuid ilmselt oli see ainus arutelu, mis ka erasektorist kutsutud sihtrühmale (st loomeettevõtete võimalikele partneritele finantssektorist) seekordsel konverentsil päriselt korda läks.
Seisu tasakaalustamiseks ei tule armsaks saanud metafooridest (ja nendes peituvatest tõdedest) hüüumärkide saatel lahti öelda. Ehk piisab esimeseks sammuks sellest, kui lisada vaade, mis ka nõudlikuma küsija kaasa mõtlema paneb. Vähemaga leppimine näib juba varjamatu mugavusena.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.
