Mis värvi on koostöö?
Ida-Virumaa nii eestikeelse kui ka venekeelse kogukonna aktivistid ja kogunesid Saka mõisa lahendama kunstiprojekti abil kohalikke väljakutseid. Teejuhiks oli neile Berliinis elav loominguliste rituaalide looja Meike Ziegler.
„Kõigil on niipalju tööd, kunagi pole aega mõelda, miks me seda teeme ja kuhu jõuda tahame. Inimesed erinevatest kohtadest ei suhtle omavahel ja me ei saa koos töötada, meil on vaja teha rohkem koostööd. Kui teeme koos projekti, pole vahet, kas oled eestlane või venekeelne, meil on vaja ühtset regiooni tunnet,“ ütles Jana Budkovskaja, kes on seotud väga mitmete piirkonna ettevõtmistega alates ettevõtlusest kuni kultuuriprojektideni.
Algatuseks toodi välja, mida nähakse kohapealsete väljakutsetena – eestikeelne kogukond on aktiivsem, tundub, et venekeelsetel noortel on raskem oma tulevikku Ida-Virumaal näha. Pigem soovitakse minna välismaale. „Meie kommunikatsioon on väga vanamoeline. Küsimus on selles, et kas tahame suhelda? Paljud on väsinud. Kodanikuühiskond pole venekeelses kogukonnas arenenud. Ei julgeta alustada uute algatustega, ka vanemad ei julgusta initsiatiivi võtma“ rääkis mitmete kultuuriürituste eestvedaja Valeria Lavrova.
Creatuals ehk loomingulised rituaalid on metoodika, kus kunstivahendeid kasutades loovad inimesed ise oma probleemide lahendamiseks kas mõne käegakatsutava tähendusrikka objekti või tegevuse. Loomise käigus aga saab probleemi olemus osalejatele selgeks.
„Püüan pakkuda positiivset ja värsket mõtteviisi, sellist, mis annab energiat ja aitab edasi liikuda, sellist, mis juhib osalejate motivatsiooni. Loome keskkonna, kus saab leida ootamatuid lahendusi, enesekindlust ja inspiratsiooni. Creatuals on kohandatud konkreetse teema, sündmuse või olukorraga,“ ütleb Meike Ziegler.
Väljakutsetest arusaamiseks püüdsid osalejad kirjeldada, mis värv, kuju, loom, muusika, kunstnik või ka näiteks aastaaeg neid iseloomustaks. Sellise arutelu käigus koorusid justkui iseenesest välja ka lahendused.
„Suurepärane, et saime lõpuks omavahel ka silmast-silma kohtuda. Ja saime selgeks, et me polegi nii erinevad, meil on rohkem ühist kui seda, mis eraldab,“ arvas Kohtla-Nõmme Loomemaja algataja Mari Suviste.
„Teemad, mida käsitleti, puudutasid mind väga isiklikult, samas sain töö alaselt juurde häid mõtteid ja inspiratsiooni. Suur lisaboonus oli, et saime sõnastada usalduslikus keskkonnas nii mõnedki maakonna jaoks valulikud sõlmpunktid, millega on vaja edasi tegeleda,“ ütles Viru Filmifondi koordinaator Piia Tamm. „Vaja on tegelikult rääkida ka rasketest ja ebamugavatest teemadest, näiteks Arvamusfestivalil,“ lisas ta. Omavaheliste tegevuste koordineerimiseks lõid osalejad ka Facebooki grupi.
Selleks, et sündinud koostöösoovid kestma jääksid, kirjutasid osalejad oma arvamused vahalehele, mis küünlaks kokku keerati ja mille leek need lõplikult kokku sulatas.
Tõõtoa läbiviimist toetas Briti Nõukogu.
