Loomemajandus Eestis A.D. 2019

Ragnar Siil
Loomemajanduse mõttekoja Creativity Lab asutaja:

Et siis kuidas loomemajandusel Eestis aastal 2019 läheb? Loomemajandusel läheb Eestis täiesti normaalselt. Loomeettevõtted sünnivad ja kasvavad, mõni lööb läbi, paljud tulevad ots-otsaga kokku, ja paljud lõpetavad tegevuse. See ongi täiesti normaalne.

Nii mõnigi arvas, et kui 2000ndate keskpaigas hakati rääkima loomemajandusest, on tegemist järjekordse moeröögatusega, ajutise nähtusega, mis peagi asendub või hääbub. Aga see polnud nii, sest loomemajandust ei leiutatud 2005. aastal, see on alati olemas olnud. Loomemajandus ehk kultuuril ja loovusel põhinevat ettevõtlust on kogu maailmas senisest rohkem teadvustatud.

Maailma Majandusfoorum on kaardistanud oskused, mis on 21. sajandil kriitilise tähtsusega. Neli kompetentsi, mida on tulevikus rohkem vaja kui kunagi varem, on kriitiline mõtlemine, loovus, kommunikatsioon ja koostöö. Loovus on asendamatu, kui pole maavarasid, mis riikide tegematajätmisi võiks kinni maksta. Loovus ei küsi vanust, elukohta või palganumbrit. Loovust ei saa asendada (vähemalt mitte veel nähtavas tulevikus) robotid.

Riik on Euroopa Liidu vahendite toel toetanud üle kümne aasta loomemajanduse arenduskeskusi, loomeinkubaatoreid, loomeettevõtete ekspordiprojekte ja palju muud. Nüüd jagati ära viimased toetused käesolevast perioodist, kuid tuleviku osas on küsimused jäänud õhku. Mis saab loomemajanduse toetamisest edasi? Kas arenduskeskused peaksid olema isemajandavad ning nende riiklik toetamine tuleks lõpetada? Kas loomeettevõtteid peaks toetama nii nagu igat teist ettevõtluse vormi? Või lõpetama üldse nende toetamine ära, sest ettevõtted peaksid ju ilma riigi toeta hakkama saama?

Arenduskeskuste roll oluline

Enne, kui vaatame tulevikku, küsime, mida viimastel aastatel on saavutatud? Meil on hea võimalus võrrelda valdkonna näitajaid alates aastast 2003 tänu Eesti Konjunktuuriinstituudi regulaarsetele kaardistustele. Ettevõtete ja asutuste arv kokku on kasvanud 2307-lt (2003. aastal) 9098-ni (2015. aasta andmed) ehk peaaegu neli korda. Töötajate arv on samal perioodil kasvanud ligi 20 000 töötajalt üle 30 000 töötajani. Kogutulud 600 mln eurolt aga peaaegu 1,5 mld euroni. Kusjuures kõik need näitajad ületavad riigi keskmisi kasvunumbreid.

Olen veendunud, et see ei ole juhuslik. Selle taga on paljude inimeste ja organisatsioonide igapäevane töö, et luua loomemajanduse valdkonna arenguks soodsad tingimused. 2008. aastal käivitati Eesti Disainikeskus, peatselt järgnes Eesti Arhitektuurikeskus ning seejärel arenduskeskused paljudest teistes valdkondades. Neil keskustel on olnud Eesti loomemajanduse keskkonna kujundamisel võtmeroll. Nad on tegelenud ettevõtete koolitamisega, tõstnud avalikkuse teadlikkust, toetanud valdkonnasisest koostööd ning tutvustanud Eesti tegijaid rahvusvahelisel areenil. Nende töö on olnud sedavõrd oluline ja vundamenti laduv, et see on kohati jäänud märkamatuks või iseenesestmõistetavaks.

Riiklik strateegia aitaks areneda

2018. aasta lõpus viidi 12 kultuurivaldkonna ja loomemajanduse arenduskeskuses EASi tellimusel läbi strateegiadiagnostika, mis andis väga hea ülevaate arenduskeskuste hetkeseisust, võimalustest ja ohtudest. Peaaegu kõiki valdkondi läbivaks teemaks oli loomemajanduse katusstrateegia puudumine, mistõttu on ebaselged riigi ootused arenduskeskustele. Tõsi, suurem osa arenduskeskustest on eraalgatusel põhinevad mittetulundusühingud, kuid eranditult kõik nad on kultuuri- ja loomemajanduse valdkondades eri väärtusahela osades kriitilise tähtsusega. Ühest küljest on täiesti mõistetav, et riik sooviks näha keskuste poolt suuremat võimekust kaasata turult teenuseid pakkudes rohkem sissetulekuid, kuid täiesti isemajandavad keskused on ulme. Kui täna oleks võimalik pakkuda sellise marginaaliga teenuseid, mis kataks keskuste kulud, oleks turul kohe ettevõtted, kes pakuks neid teenuseid ärilistel alustel. Keskused aga, kelle roll on ennekõike toetada oma valdkonnas tegutsevaid ettevõtteid, püüavad maksimaalselt vältida olukordi, kus teenuste pakkumisel või toetuste taotlemisel (sh sponsorite otsimisel) konkureeritaks nende samade oma valdkonna ettevõtetega. Nokk kinni, saba lahti.

Loomemajanduse väärtusahelad

Euroopa Komisjon viis 2017. aastal läbi põhjaliku uuringu kultuuri- ja loomemajanduse valdkondade väärtusahelatest. See on väga kasulik lugemine, et mõista eri valdkondade toimemehhanisme ning sedagi, kus ja kuidas keskused saavad valdkonnas tegutsejaid toetada. Näiteks kaasaegse kunsti valdkond, kus nn standard-teekond kunstniku vaatenurgast koosneb kunstiteose loomisest ja valmistamisest, esmasest väljapanekust (tavapäraselt mittetulunduslikul näitusepinnal), esindusgalerii leidmisest ja tööde laialdasest tutvustamisest eesmärgiga müüa kunstniku töid avalikesse või erakollektsioonidesse, või pakkuda töid kunstivahendajatele ja müügigaleriidele, kunstiteose esmasest müügist, millele võib järgneda tööde jõudmine järelturule. Väike osa kunstitöödest võib lõpuks jõuda ka kõrgtasemeliste näituste teekonnale, kus töid eksponeeritakse pärast esmaseid või teisaseid müüke näitustel või muuseumides.

Kui riigil oleks strateegia kaasaegse kunsti valdkonna terviklikuks arenguks, siis oleks vaja vaadata, kuidas igas väärtusahel etapis Eestis süsteem toimib, kes on võtmeosapooled ning millist rolli eri keskused protsessis mängivad. Kes pakub kunstnikele pindu ja tehnilisi vahendeid kunstiteoste loomiseks, kes esmaseks väljapanekuks, kes tutvustab neid kunstiturul, kes koolitab, kes aitab viia rahvusvahelistele kunstimessidele või näitustele jne. Need, kes on väärtusahela alguses (seal, kus raha pole), vajavad rohkem riikliku toetust baastingimuste loomiseks. Raha hakkab ringlema väärtusahela lõpus, seal on riigi roll aidata jõuda rahvusvahelisele areenile. Ja nii saab hetkega selgeks, et Eesti Kunstnike Liit koos ARSi majaga, Tallinna Kunstihoone, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus koos vastavatud Kai kunstikeskusega, kunstimuuseumid, galeriid ja teised ei ole üksteist dubleerivad või üksteisega konkureerivad üksused, vaid ühe valdkonna loomuliku ja hädavajaliku ökosüsteemi osad, kellel on kõigil täita oma konkreetne ülesanne väärtusahelas. Võtad neist ühe ära, kannatavad kõik teised.

Sama on muusikas, disainis, arhitektuuris, filmis ja paljudes teistes valdkondades. Filmiinimesed on koostanud valdkondliku visiooni, disain on oma valdkondliku strateegia just valmis saanud, kuigi mõlemal juhul ei ole riik allakirjutanute hulgas. Teistes valdkondades sellised valdkondlikud kokkulepped puuduvad, nagu puudub ka riiklik strateegia loomemajanduse arendamiseks 2020+. Kümme aastat tagasi oli see täiesti mõistetav, sest teema oli uus ja riik valmis katsetama loomemajanduse kui innovaatilise lähenemisega kultuurile ja ettevõtlusele. Tänaseks on riikliku strateegia puudumine viinud olukorda, kus järgmisel struktuurivahendite perioodil pole kindlust loomemajanduse valdkonna rahastuse jätkamise osas.

Mida oleks vaja loomemajanduse arenguks teha

Lõpetuseks annan neli konkreetset soovitust, mida järgmistel aastatel loomemajanduse arendamisel teha. Esiteks tuleks koostada riigi tasemel valdkondlik tegevuskava, mis lähtub ei valdkondade väärtusahelate loogikast ning mis määratleks täpselt riigi ootused, prioriteetsed tegevussuunad ning rollijaotuse eri osapoolte vahel.

Teiseks tuleks riigil leida võimalused toetada loomemajanduse arenduskeskusi tegevustoetusega, mis võimaldaks neil osutada valdkonnas avalikke teenuseid. See looks teatud stabiilsuse tänase EASi projektist projektini tsüklis ning võimaldaks keskenduda pakutavate teenuste arendamisele ja täiendava era- ja välisrahastuse kaasamisele.

Kolmandaks tuleks teadvustada, kui suurt potentsiaali omab kultuur ja loomemajanduse piirkondade elu mitmekesistamisel, töökohtade loomisel ja turismi hoogustamisel. Mitmed maakonnad (sh Tartumaa ja Hiiumaa) on võtnud loomemajanduse arendamise üheks fookuseks. Loov Eesti+Maa programm, mis kaasas väiksemaid omavalitsusi üle Eesti, tõestas veenvalt, et Tallinnas ja Tartus loodav teave ei jõua sageli maapiirkondadesse, mistõttu tuleks senisest rohkem tegeleda kohaliku taseme loomeettevõtete oskuste ja teadmiste tõstmisega.

Ja neljandaks muidugi eksport. See pole lihtne ega kiire protsess, aga riik peab omalt poolt jätkuvalt toetama eesti kultuuri ja loomemajanduse eksporti ning rahvusvahelistumist. Selleks on endiselt vaja kokku leppida ühtsetes põhimõtetes, luua kultuuriekspordi toetusmeetmed, aidata kaasa turundusvõimekuse kasvatamisele ning tegijatel jõuda rahvusvahelisele areenile.