Tõnu Tamm on loonud eesti kultuuris hinnatud kaubamärgi, rajanud mitu kaunist järve ja mõtleb pidevalt, kuidas elu kõigile sisukamaks teha. Aga nüüd ripub tema pea kohal kriminaalasi – ta on kahjustanud loodust. Tamm ise arvab risti vastupidist, kirjutab Priit Pullerits Postimehes.

Lõuna-Eesti mees Tõnu Tamm (70), kelle Leigo järvemuusikast on saanud Eestis arvestatav kaubamärk, on julgete ideede generaator.

Möödunud nädalavahetusel talvepealinnas Otepääl debüteerinud jäämuusikaüritus on vaid väike lüli tema suurte ja pööraste kavatsuste ahelas. Tema visioonid, mis sageli hakkavad kujunema öötundidel, ulatuvad otsapidi Euroopasse.

Ta on kunstnikusoonega maamees, kes ei kurda raske elu üle, vaid mõtleb alalõpmata, kuidas elu endale huvitavamaks teha – ja teistele ka.

Kuid ta ainult ei mõtle, vaid ka teeb.
Aga kes teeb, sel juhtub. Nii on ka Tamm, kolme täiskasvanud lapse isa, pidanud taluma valusaid tagasilööke. Kas või näiteks teraviljakasvatust proovides, kui viieaastast pingutust – rääkides tuludest – ei krooninud ükski Eesti kroon.

Kuid ta ei kiru raisatud aega ja vaeva. «Tegime seda hambad ristis,» tunnistab mees, «sest see oli ilus, kui viljapead lainetasid künkail tuules ja kui vili sügisel kollaseks läks.» Ta kutsus seda dekoratiivpõllumajanduseks.

Oskus näha ka raskustes ja ebaõnnestumistes positiivset on Tammel ja tema perel ja samuti Leigo kultuuriüritustel aidanud igas olukorras vastu pidada.

Tõnu Tamm, kelle loodus- ja kultuurihuvi ühtisid omal ajal Siberi-matkadel kunstilisi loodusfilme tehes, võttis Arteri jutule oma talu suures toas hiiglasliku kamina ees, seltsiks vanem poeg Kaarel ja eesti hagijas Neti. Abikaasa Tiiu-Mall oli Tartus tütrelapsi hoidmas.

Üllatage lugejaid algul hoopis mõne põneva looga oma Siberi-matkadelt.

Sõitsime Taimõri lõunaosas Putoraana mägismaal kummipaadiga Kotui jõge pidi 1530 km kuni Põhja-Jäämereni välja. See oli asustamata kant: ainult platoomäestik, vahepeal kanjon-orud, neis pikad järved, tohutud kosed. Meid visati helikopteriga mägede keskele.

Siis sain esimest korda näha pilootide kaarti – Vene ajal ju ei antud kaarte kasutada –, kus oli meie poolele marsruudile, 700 km kaugusele, märgitud ühe järve ääres must ristkülik ja juurde kirjutatud ohotnik, jahimees.

Kui sinna lähenesime, tuli kaldavallil vastu noor mees, nägu punetav-õhetav, kümmekond laikat ümberringi. Ronisin kaldast üles, surusin talle käe pihku ja ütlesin vene keeles, et oleme Eestist, seikleme.

Tema naeris laia naeru ja ütles: «Tere, minu nimi on Ants!» Ta oli seal olnud juba 11 aastat kutseline jahimees. Tollal oli ta üksinda, paariline oli hiljuti hukkunud. Kevadel olid NSV Liidus valimised, osavõtt oli sada protsenti – sinna toodigi lennukiga valimiskast, ja kast viina ka. Ta paarimees kukkus purjus peaga vette ja uppus.

Sattusite ise ka mõnda ohtlikku olukorda?

Kord taheti kinni võtta. Meie juurde maandus vesilennuk, mingi natšalnik Norilskist tahtis oma võimu näidata ja hakkas dokumente nõudma, kamandas meid paadist välja lennukisse. Aga läksime kiiresti sõudes allavoolu – ega lennukiga ju järele tule – ja saime minema.

Kas põhieesmärk oli neist käikudest filme teha?

Jah. Matkagraafik oli alati selline, et enne edasi ei lähe, kui filmitud saab, ja kui ilma ei ole, siis ootame, kuni ilm tuleb.

Looduse pildistamine oli nooruses mu kirg. Sain koguni auhindu, isegi ühe Eesti loodusteemalise fotokonkursi võitsin ära, kui olin alles 8. klassis. Sealt kasvas välja filmihuvi.

Kui filmilint matkal otsa sai, kadus ka matkamise isu ära – ei tahtnud enam edasi minna, sest kõik kaob, kui ainult korra näed. Aga ma ei läinud loodust ainult vaatama ja nautima, tahtsin midagi luua, elamust jagada. Püüdsin teha oma filme emotsionaalselt mõjuvaks: monteerisin need muusika järgi. Pildi ja muusika koosmõju olen alati taga ajanud ja sellest kasvas välja ka Leigo järvemuusika idee.

Töötasite kümme aastat Jõgeval sordiaretusjaamas, aga tulite sealt järsku ära. Miks?

Mul oli kogu aeg hirmus kihk metsa poole ja loodusesse. Jõgeval geneetikalaboris töötades ootasin igal aastal, millal saab Siberisse. Kogu aeg oli rahuldamatuse tunne. 1970. aastate keskel küpseski mõte, et ütlen selle koha üles. Kuna mul jooksid juba filmid ETVs, vormistas ETV mind mittekoosseisuliseks autoriks.

Sain legaal­seks vabakutseliseks, kuid sellega ei teeninud peaaegu midagi. Tasu maksti kuidagi kombineerides selle teksti pikkuse järgi, mille ma kaadri taga filmi juurde lugesin. Aga see ei katnud filmilindi kulugi.

Küsite, et millest ma siis elasin. Sain ärikogemuse ammu enne kooperatiivide tulekut. Kasvatasime [naisega] Jõgeval kasvumajas jaanuarist peale nartsisse ja naistepäevaks müüsime kõik maha – sellega oli aasta elamisraha olemas ja ekspeditsioonid rahastatud.

Kui näitasin Putoraana mägismaa filmi ETVs, tuli toimetusse ühelt Lõuna-Eesti mehelt kiri. Ta kirjutas, et tema elu unistus on saada kutseliseks jahimeheks Siberis, ta on sinna kirjutanud, aga pole vastatud, ja küsis, kas ma saan aidata.

Smugeldasin ta sinna ühe ekspeditsiooni tühjaks jäänud baasi valvuriks. Ega seal tegelikult mingit baasi olnud, aga saime nii ühe ekspeditsiooni juhiga, Lembit Kitsinguga kokkuleppele. Lõpuks saime kolmekesi headeks sõpradeks, käisin neil siin Lõuna-Eestis külas ja nii tekkis mõte, et tahaks ka endale siia suvekohta.

1981. aasta naistepäeva paiku saingi telegrammi, et tulgu ma vaatama, üks koht on saadaval. See oli Leigo. Oli udune pilves ilm, kõik oli valge lume all, aga tundsin, et see on õige koht.

Maksin kohe käsiraha ära. Küsisin veel vanatädilt, kes kohta müüs, et kas siin veekogu ka on. Ta ütles, et sauna taga on tiik. Ütlesin, et kui üks veekogu on, siis saab ka teisi teha. Ja ostsingi koha ära.

Tulime pärast tehingu vormistamist siia mõneks päevaks elama, et vaatame, kuhu oleme sattunud. Vastsündinud teine laps oli ka kaasas. Imelised ilmad olid siis aprilli algul: päike paistis, lumelaigud põllu peal, lõokesed lõõritasid – ei raatsi ära minna! Olime ühe päeva, siis teise. Sõitsin Jõgevale tagasi, võtsin toidunõud ja toidu kaasa, ja jäimegi siia.

Algul mässasite põllumajandusega. Miks loobusite?

Lilleäri kõrbes, sest lilli hakati Hollandist massiliselt sisse tooma. Aga peamine põhjus oli selles, et me lilled jäid kängu: siin on nii vilets maa, Jõgeval nii rammus. See oli kole raske aeg, sest lilled oli meil ainuke sissetulek. Olime vahepeal nii hädas, et müüsime raamatuid ja muid asju.

Tollal kiruti vahendajaid, et keegi ei taha toota. Ma pole kunagi ärimees olnud, aga mõtlesin, et kui vahendamine on kasulik, proovin ka.

Leidsin Helsingis firmad ja kauplused, mis tegelevad sisekujundusega. Tol ajal oli moes kõik naturaalne, ehe ja vanaaegne. Sinna läks koormate viisi tsinkämbreid, kastekanne, petroolilampe – lihtsad, robustsed, ei mingit klantsi.

Kord küsis ühe kaupluse müüja, ega mul Eestis äkki lillepotte ole. Muidugi on, nii et tapab! Läänes oli mindud üle plastpottidele, mis olid inimesed ära tüüdanud; kõik tahtsid ehedaid savipotte.

Viisin siit mõned näited karvastest, veidi lopergustest ja nurgelistest pottidest, mille kvaliteet oli alla igasugust arvestust – küll need meeldisid! Algul viisin neid kohvritega, siis Žiguli pagasiruumis, siis pakiautoga, lõpuks läks veokitäis. Kõige kallimad olid kasutatud potid, millel olid vetikad ja sammal peal. Müüsin neid puruodavalt, sest siit sain need tasuta. Pankrotti läinud aiandid ütlesid, et viige ära, muidu peksame killustikuks.

See oli imeaeg! Isegi metsseaharjased müüsin ükshaaval maha. Üks Soome kalamees palus, et teil on Eestis metssead, toogu ma talle turjaharjaseid, ta paneb need sikuti lati otsa, kust tamiil läheb üle, siis on kõik, mis jääaugus toimub, jõhvi otsas hästi näha.

Järgmise reisiga, kui viisin oma potikoormat, tuli see viimasel hetkel meelde. Olin just sõitnud libedaga ühele seakarjale otsa, sain ühe sea kätte, tema nahk oli juba põrandal. Ruttu-ruttu kitkusin sealt karvu ära. Siis mõtlesin: aga kui palju on Soomes kalamehi! Kohe tuli äriidee.

Kiskusime terve perega sealt tuhandeid karvu, panime need viiekaupa kõrvuti, kileriba alla ja teise peale ning jootekolviga vahed kinni – andsime kaubandusliku välimuse. Kõik osteti ära. Pärast tuli üks soomlane küsima, miks ma nii odavalt ära annan, et toogu need parem talle, ta müüb kümme korda kallimalt, pärast teeme tulu pooleks. Andsin ülejäänud karvad tema kätte. See mees kadus koos kõigi karvadega.

Ega me hakanud turismitalu ka tegema äriplaani järgi. Meil käis lihtsalt palju külalisi: sõbrad, sõprade sõbrad, tuttavad. Peaaegu iga päev tehti lõket. Siis hakkasid soomlased käima. Oli rublaaeg, konjak oli odav, jootsin neile seda kõvasti sisse.

Pärast hakkasid nad ütlema, et nad siin lärmavad, teevad tüli, et maksavad selle eest. Vastasin, et eks siis makske. Nii sain kogemata maitse suhu, et sellega saab teenida.

Kuidas muusika mängu tuli?

Kui tegin esimese järve, sai see nii ilus – järvel saar ja vanad pajud peal –, et kohe tekkis mõte: kui siin mängiks orkester või orel… See mõte kummitas mitu aastat, kuni ükskord sattusid jälle õiged inimesed õigesse kohta.

Kaks külalist käisid siin suusatamas, Jüri Leiten ja Tarmo Leinatamm. Mina neid ei tundnud. Aga Leiten hakkas uurima mu plaadikogu ja leidis sealt haruldase Telemanni trompetikontserdi.

Ta ütles, et on ise trompetimängija. Teritasin kohe kõrvu, ütlesin, et kui teinekord siia tuleb, võtku trompet kaasa, siin on üks imeilus koht, küll seal võiks vee peal ilusasti kõlada, metsast kõlab vastu.

Läksime vaatama. Ja ta ütles, et ei tule trompetiga, vaid tuleb orkestriga – teeme siin kontserdi! Ja tõigi siia vaskpillide orkestri Tallinn Brass. Kontsert õnnestus ilusasti. Edaspidi tuli siia Tallinna kammerorkester, siis Vanemuise sümfooniaorkester jne.

Kas järved olete rajanud seetõttu, et vesi tõmbab inimesi ligi?

Järvi tegime ikka oma silmarõõmuks, et oleks ilus maastik. Olen vee ääres üles kasvanud, Pedja jõe saarel. Nüüd on järvi 16, projektis on 32 – nii palju on sobivaid lohke. Tarvitseb vaid pais ette teha ja need täituvad veega. Need on justkui veehoidlad. Ennustatakse, et 50 aasta pärast kannatab maailmas kuni 50 protsenti inimesi mageveepuuduse all.

On teile kaikaid ka kodaraisse loobitud?

Natuke ikka. Tahtsin üldplaneeringusse panna sisse, et Kaltsi mäele kunagi tuulepark teha. Ise ma ei oleks selleks suuteline, see on väga kallis, aga varem või hiljem, kui kõik mereääred on neid täis, otsib mõni investor sobivat paika. Siin on hea kõrge koht, tuult on peaaegu sama palju nagu mere ääres. Aga naabrid on vastu.

Kuidas kohalikud inimesed teie mastaapsetesse tegemistesse on suhtunud?

Algul häiris neid. Vene ajast mäletan olukorda, kui esimese järve valmis tegin ja keegi läks Tallinna kaebama. Tuli mikrobussi täis kõrgeid ülemusi kohale. Nad tulid järve äärde ja kohalik näitas, et vaat, tulevad siia mingid võõrad, hakkavad uputama põlde ja soid – selline omavolitsemine tuleb ära lõpetada! Tallinna mehed vaatasid – oli imeilus päev, päike säras, vesi sillerdas – ja üks ütles: «Oi, kui ilus on!» Ja teine ütles: «Näe, sinna auku saaks ka veel ühe järve teha.» Läksid minema ja mitte üks etteheide mulle ei tulnud.

Nüüd on aga meie haldussuutlikkus jõudnud nii kaugele, et leitakse, nagu oleks ma kriminaalkurjategija, ja algatati kriminaalasi.

Asi on kohtus, mult nõutakse vanas rahas 100 000 krooni keskkonnale tekitatud kahju hüvitamist. Küsisin, kus on keskkonnale tekitatud kahju. Oma arust olen keskkonna seisundit parandanud kümneid kordi, miljonite eest. Võtke kokku esteetiline väärtus, kinnisvara väärtus maal, kui siin on järved.

Siia on asunud elama punase raamatu liik laululuik – ta on kolm aastat siin pesitsenud, esimene aasta oli kaks poega, nii möödunud kui ülemöödunud aastal kuus poega. Siin pesitses tuttpütt, inimesed käisid vaatamas. Siin on haruldane hallpõsk-pütt, kaks paari. Rääkimata sinikaeltest ja tuttpartidest ja tiirudest ja vihitajatest – keskkond on palju rikkamaks muutunud!

Algul mõtlesin, et tühja, maksan nõutud trahvi ära, aga siis tuli masu peale ja meie turismitalu külastatavus langes kaheksa korda. Aga just turismiga olen finantseerinud siinseid kultuuriüritusi, mis on ainult kahjumiga. Järvemuusika festival suvel maksab kaks miljonit krooni. Ainult üks kord tulime omadega nulli, muidu oleme alati miinusesse jäänud.

Kuidas rasked ajad üle olete elanud?

Eks me pingutame. Natuke saab astelpaju müüdud, midagi suurt ei kuluta, vingerdame välja. Et miks me punnime? Sest mul oli kunagi helesinine unistus. Mõtlesin, et teeme siin klassikalise muusikaga sellise asja, mis oleks super ja tasuks ära – aga ei ole tasunud, ja ei paista ka, et tasuma hakkaks. Aga nüüd on üks lootus.

Soomes on Savonlinna ooperifestival, mis on Euroopas nii kuulus, et juba talvel on 1500-kroonised piletid läbi müüdud. Seega, tuleb teha turundustööd, propageerida oma festivali Euroopas. Selleks on julgust andnud välisesindajad, kes on siin käinud. Kõik räägivad kui ühest suust, et nad pole midagi niisugust kusagil mujal maailmas näinud, et on tulemeri ja küünlad järvel.

Dirigent Neeme Järvil oli idee teha laulupeol Mahleri 8. sümfoonia. Seda ettepanekut vastu ei võetud. Kui sain Järviga tuttavaks, pakkusin välja, et teeme selle Leigol.

Ta läks väga hasarti, et teeme ära. Leidsime Ameerikast isegi produtsendi, kelle kutsusime siia kohale, et ta ise kõike näeks. Ta oli vaimustuses, aga ütles, et me ei tee Mahlerit, vaid Wagneri «Jumalate huku» viimase vaatuse, ja võtame selle üles kõige kõrgema resolutsiooniga.

Aga see tehnika on väga kallis, ja ei saa riskida, et teeme kontserdi järvel – aga äkki tuleb vihmane ilm, mis siis saab? Produtsent ütles, et teeme tulevärgi siin ja kontserdi Pirita kloostris – kurat (lööb rusikaga lauale), mulle ei meeldinud see üldse! Õnneks jäi asi ära, sest ei saadud raha kokku. Aga kui see siin ära teha, oleks Euroopa publik ka siin.

Kas mõned teid hulluks pole pidanud oma ideedega?

Ikka öeldakse, et on kiiksuga ideed. Aga see ongi mu põhimõte: ei ole mõtet tulla välja asjaga, mis on juba tehtud ja tuntud, vaid ikka asjaga, mida keegi veel näinud pole – siis pakub see huvi. Või kui teed üldtuntud asja, tuleb leida nüanss, mis on eriline, kordumatu.

Nüüd juhib tütar Tiiu kogu majapidamise ärikülge ja tal tuli mõte, et teeme restorani. Kes siia pärapõrgusse tuleb?! Aga kui see on midagi erilist, küll siis tullakse – ja see pani mõtlema. Teeme tulerestorani 14 kaminaga: saal on kaminaid täis, kõik külalised saavad istuda kamina ääres. Ehitus on praegu masu tõttu pooleli, kuigi saime isegi toetuse peale.

Mis on saanud teie kuumaveejärve ja kontserdimaja mõttest?

Kui tulid tünnisaunad, mis kasutasid ära efekti, et saad istuda soojas vees lumehangede keskel, ei pakkunud see idee mulle enam erilist huvi. Kuid ma teen selle asja kunagi ära, aga teistmoodi.
Kontserdisaali idee tuli sellest, et tahaks samasuguseid üritusi nagu suvel teha ka talvel. Aga et kontserdisaalist näeks ilusat maastikku, on vaja klaasseina. Kuna maastik on igas suunas ilus, peaks klaassein olema ümmargune, ja tõusva põrandaga saal peaks olema pööratav. (Näitab eskiisprojekti.) Olen sellele isegi hinnapakkumise võtnud – 150 miljonit krooni. EAS on andnud mõista, et 50 miljonit võiks saada.

Ega maailmast ole raha kadunud, võib-olla leidub mõni filantroop, kes tahab oma nime jäädvustada. Minu poolt oleks koht ja idee. Või las see jääb perekonnaarhiivi, äkki mõni järgmine põlvkond teeb ära.

Kui innukalt pere teie pööraste ideedega kaasa tuleb?

Tuleb küll, kannatavad ära. Elu läheb vahel küll närviliseks ja pingeliseks, kurnatus tuleb peale, aga tore on see, et kui midagi hasardiga teed, siis väsimust ei tunne. Tunned ainult füüsiliselt, et jalad ei kanna, nõrkus hakkab tulema, aga ikkagi tahaks veel rohkem teha – mulle on see looming. Stress on kogu aeg peal, aga see on positiivne stress, mille tõttu suutlikkus kasvab tohutult.

Tütar Tiiu peal on nüüd kõige ebameeldivamad asjad: lepingud, sponsorid, firmadega arveldamised. Minu peale on jäänud ainult meeldiv osa, kuidas muusika ja tulestik kokku panna. Abikaasal on ka topeltkoormus: neli lapselast on tema kukil.

Olete siin ilmselt igasuguseid inimesi näinud.

Jah, kõiksuguseid. On väga huvitavaid ja soliidseid seltskondi, näiteks ülikoolist. Aga on ka selliseid, kus on tülli mindud. Õnneks on neid vähe.

On teile külma arvet ka tehtud?

On küll, kahel korral pulmapidudega. Inkassofirma kaudu nõuame raha välja, maksavad iga kuu sada eurot.

Kellele kogu selle kupatuse edasi annate?

Tiiu lõpetas bakalaureuseõppe juura alal ja läks edasi kultuurijuhtimist õppima, vahepeal käis veel kokakoolis – sa pead ju restoranis teadma, mis seal tehakse. Ta on end kõvasti arendanud sihiga, et kõike siin käimas hoida.

Noorem poeg hoiab finantse korras ja vaatab, et me üle ei kuluta. Vanemal pojal on oma äri, ta teeb metallitööd: kui meil on vaja lavakonstruktsioone kokku keevitada, siis keevitaja, lukksepp ja treial on omast käest võtta.

Paistab, et noored teevad seda asja isuga. Mina olen praktilisest juhtimisest tagasi tõmbunud – ma ei teagi, mis on meie finantsseisud. Nii on rahulik elada. Tegelen ainult huvitavate, ilusate ja meeldivate asjadega, mis on loomingulised. Selleks, et õnnelikult elada, peabki olema loovust ja vaimsust.

Allikas: Postimees Arter