Kultuurikonverents: Praktiliselt kasutatav loovus on loomemajandus

Loomemajandus ei tähenda loojate ettevõtjateks muutmist vaid on pigem vahend, kuidas kultuuri ja majanduse valdkondi teineteisele lähendada, mõlema valdkonna inimeste teineteise mõistmine ja sisuline koostöö, ütles Kultuuriministeeriumi asekantsler Raul Oreshkin Haapsalus peetud konverentsil „Mis on kultuuri väärtus“, kus muuhulgas arutleti ka loomemajanduse mõiste ja sisu  üle.

Oreshkin  rõhutas, et loomemajandus ei asenda kultuuripoliitikat. „Loomemajanduse eesmärk on saada kultuurivaldkonnast sisendit, et tekitada müügitulu,“ rääkis ta ning lisas, et loomemajandus saab eksisteerida siis, kui seda toetab lai kultuurikeskkond.

Probleemina tõi ta esile, et praegu on loomemajandus killustunud ja seal tegutsejate sissetulekud on väikesed, raha ringleb kuskil mujal. „Kõik loomeettevõtted ei pea kasvama, aga neid kes tahavad ja saavad, neid tuleks julgustada. Eestil on kultuuri, loomemajanduse ja start-up ringkondades hea maine, seda saaks ära kasutada ja sillutada teed rahvusvahelisele turule. Nii saaks tuua valdkonda rohkem raha ja tõsta valdkonna töötajate tasusid,“ rääkis Oreshkin. Loomemajandus peab saama nii tugevaks, et ta oleks  muule majandusele võrdväärne partner.

Elavat arutelu tekitas loomemajanduse mõiste piiritlemine. Küsiti, kas looja kes tegeleb majandustegevusega, ongi loomemajandus? Või oleks kohasem kasutada elamusmajanduse mõistet?

Ettevõtja ja majandusteaduste doktor Ivo Karilaid tõi esile, et valdkondade ülene loovus on loomemajanduse pärusmaa. Ka majanduses on loovust, sotsiaalelus. „Peame tõstma üles mõju – mismoodi loovus mõjutab meie igapäevaelu. Niimoodi pole ainult kunstnikud loojad,“ sõnas ta. «Teadlik tarbimine nõuab veelgi suuremat loovust kui loomine ise. Loovusel eristatakse tänapäeva inimtegevuses nelja tahku. Loovuse keskmes on tehnoloogiline loovus, kuna uudne mõte ilma rakendamiseta ei oma suurt väärtust, rakendamiseks tuleb kasutada erinevaid olemasolevaid tehnoloogiaid. Teised kolm on teaduslik-, kultuuriline- ja majanduslik loovus. Head, uuenduslikud ja avalikku hüvist kasvatavad mõtted tuleb ellu viia, kasutusele võtmata puudub neil märkimisväärne väärtus ja mõju heaolule,» rääkis Karilaid.

Kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik  Yoko Alender kinnitas, loovus pole ainult kunstnike pärusmaa – on palju kunstnikke, kes ei tööta loomemajanduse võtmes, aga on palju teadlasi, ettevõtjaid kes nii  töötavad. „Nutikus tekib sealt, kus oskad püstitada teistmoodi küsimusi,“ rõhutas ta. Ta pakkus üheks lahenduseks mõõta tootlikkuse kasvu asemel mõju, kuidas loovus saab näiteks avalikus ruumis riigi konkurentsitaset tõsta. Loomevaldkonna võimuses on parandada nii riigiteenuseid kui ka meie igapäevast elukeskkonda.

Mitmekülgne ettevõtja Ville Jehe kinnitas enda näitel, et loovus tuleb nii inseneril, majandusinimesel kui ka kunstnikul ikka samast kohast, inimesed jagunevad selle järgi, kuidas nad seda kasutavad. Ta soovitas vaadata loomeettevõtteid kahte moodi: Ühed, kes on ekspordivõimekad ja suudavad riigi majanduskasvu kergitada ning teised, kes tegutsevad pigem kohalikult ja tulu tuleb pigem idee müügist. Ta tõi näiteks, et kui moedisainer saavutab rahvusvahelise tuntuse, siis see mõjutab eelkõige tema enda heaolu, kui aga arhitektuuribüroo hakkab võitma rahvusvahelisi konkursse, siis on jutt juba  mitmeid kordi suurematest summadest ja töökohtade loomisest.

„Kaunite kunstide valdkonnas saab majanduslikku mudelit rakendada ainult mingis piiris. Näiteks, olles skulptorina majandusest teadlikum, saad olla efektiivsem ja oma tööd paremini korraldada – oma pere elab paremini,“ tõi ta näiteks. Rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise skulptuuribõroo tekkimist ei pidanud ta tõenäoliseks.  „Kindlasti tasub meeles pidada, et tänapäeval ei osta me mitte niivõrd toodet kuivõrd elamust, mida te endaga kaasa toob,“ lisas ta.

Sellega nõustus ka Oreshkin, kelle sõnul on valdkondi, kus tekivadki vaid väikesed ettevõtted ja neid on vaja, et elukeskkond oleks atraktiivne ja tekiks uusi, innovaatilisi ideid. Selleks, et loomemajandus suudaks anda panust muu majanduse lisandväärtuse tõstmiseks, on vaja, et sektor ise oleks tugev ja suudaks koostööd teha.

Ka Ivo Karilaid nõustus, et tähtis on võrgustumine, kas siis ruumiliselt või kaudselt.  Ta viitas, et eduks on vaja muuta ka ühiskondlikku suhtumist. „Loovuse  üks võtmetegevus on eksperimenteerimine, sellega kaasneb risk. Aga risk on meie kultuuriruumis halb,“ tõi ta näiteks. Tema sõnul ei ole edu kriteerium ainult töökohtade loomine, vaid ka töökohtade kaotamine võib olla loovuse tulemus.

Yoko Alender rõhutas, et loovus saab anda kodanikule ja riigile enesekindlust, kuid meil on loojatel veel oma enesekindlusega probleeme. Äri ja kunstide vastandamine loob samuti ebakindlust ja loomemajanduse terminil pole õnnestunud seda ebakindlust vähendada.