Kuidas tasustada kunstnike tööd?

Sotsiaaltoetusi ei tohiks segi ajada /loovisiku/ töötasuga, kirjutab Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse projektijuht Kadri Laas  oma kommentaaris.
Eesti Kultuuriministeerium avaldas hiljuti oma kodulehel väga hea ülevaate vabakutseliste sotsiaalsete garantiide võimalusetest. Siinjuures tuleb märkida, et vabakutseline ei pruugi tingimata tähendada töötut. Toompere viitab vabakutselisele loomeisikule ja faktile, et tasu saades kas töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel kaotab kunstnik oma vabakutselise staatuse. Siinkohal aga küsiksin, et mida vabakutselise seaduslik staatus üldse tegevkunstnikule annab?

Loovisikute ja loomeliitude seadus on mõeldud majandusraskuses olevate loovisikute toetamiseks (2014. aastal oli toetust saavaid isikuid kõikide loomevaldkondade peale kokku ainult 64) ja seega ei puuduta antud seadus tippvormis olevaid professionaalseid kunstnikke. Ja kui ka vajadus tekib, siis loometoetust on õigus saada loovisikul, kes ei ole saanud tulu vähemalt loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul (Loovisikute ja loomeliitude seadus § 16, lg 2, p 3). Ma tahaksin piiri tõmmata riigi poolt pakutud sotsiaaltoetuste ja isiku poolt tehtud töö tasustamise vahel. Siinkohal räägime me ikkagi viimasest – kunstnik korraldab näituse, loob uue teose, tema teost kasutatakse näitusel jne. Lepingu sõlmimine ja tasu maksmine tehtud töö või pakutud teenuse eest on professionaalse suhte loomulik osa.
Loe edasi