Kuidas elavdada suurtööstuse kaotanud piirkonda?
1980ndate lõpus sulgesid uksed Saksamaa Ruhri piirkonna peamised suurtööstused – metallitehased, söekaevandused ja õlletootmine. Piirkonda tabas tööpuudus, masendus, inimesed lahkusid. Omavalitsus seisis probleemi ees, et kuidas edasi.
Lahendust hakati otsima kultuurist. Nii riik kui ka piirkonna omavalitsused eraldasid kultuurile märkimisväärseid summasid, suur abi oli ka 2010. aastal Ruhri Euroopa Kultuuripealinnaks saamisel – piirkonda tuli finantseeringuid ka Euroopa Liidust.
Loov Eesti käis uurimas, kuidas erinevad linnad kultuuri ja loomemajanduse arengule kaasa aitasid.
Endine metallitööstuse ja kaevanduslinn Gelsenkirchen maadleb senini imagoprobleemiga. Äsja Saksamaal läbi viidud uuringust selgus, et linn on atraktiivsuselt 401. kohal, mis muidugi kedagi ei rõõmustanud. Gelsenkircheni linnavalitsuses ühendasid jõud kultuuri, majanduse ja linnaplaneerimise osakonnad, et leida lahendusi. Gelsenkirchen on tegelikult kena rohelusse uppuv linnake, kuid rahvastiku vananemine ja rohked immigrandid on endaga kaasa toonud nii ehitiste lagunemise kui ka kuritegevuse tõusu.
„Valisime selle tee, et linn hakkas lagunevaid ehitisi probleemsetes piirkondades kokku ostma, neid renoveerima ja pakkuma soodustingimustel kultuuri- ja loomeinimestele võimalusi nendes oma tegevusi ellu viia,“ rääkis Dr. Volker Bandelow, Gelsenkircheni linna kultuuriosakonna juhataja. Linna majandusosakond toetab ka sisutegevusi ning siinjuures ei oodata loovisikutelt majanduskasvu, vaid piirdutakse ka sotsiaalse panusega kogukonna ja linna arengusse. „ Meile laekus 524 taotlust, millest 92 said ka rahastuse,“ rääkis linna majanduse ja innovatsiooni osakonna juhataja Andreas Piwek.
Renoveeritud majadesse on juba loodud immigrantide lastele loovus- ja liikumiskeskus MOKI, ümberehitatavasse endisesse kirikusse tuleb muusika – , etenduskunstide ja kontserdikeskus, plaanis on luua teater koos kogukonnamajaga, juba tegutseb linnaaed ja valmimas on digitaaltehnoloogiate keskus. Gelsenkirchen rõhubki digitehnoloogiate arendamisele tulevikus.
Linna atraktiivust loodetakse suurendada ja kõrgeltharitud inimeste meelitamisega linna. Koos Saksa riigiga muudeti endise metallitehase kompleks teaduskeskuseks, mille valgusküllases aatriumis eksponeeritakse erinevaid kunstinäitusi.
„Oleme teadliku linnaplaneerimisega tegelenud praguseks ainult 1,5 aastat ja vara on tulemusi ette näidata, kuid usume, et oleme õigel teel,“ rääkis Dr. Volker Bandelow.
Dortmundis ja Bohumis on kultuuri- ja loomeinimeste tegevuse rahastamiseks kolme liiki toetusi: finantseeritakse kas baasfinantseeringuga kultuuriorganisatsioone, pakutakse projektitoetusi või toetatakse kunstnikke individuaalselt. Oma õla on sektori arengule alla pannud nii riik kui ka linnavalitsus, lisaks rahastused Euroopast ning erasponsorid. Osaliselt annetuste toel ehitati näiteks Bohumis lagunevast kirikust suur kontserdisaal koos muusikakooliga, projektitoetust saab underground teater (mille ruumid on raudteesilla all) ja kunstnike ühendus, mis organiseerib toredaid ühiseid klubiõhtud ning korraldab tänavafestivale. Erarahadega vanasse raudteejaama loodud restoran ja ööklubi päästsid ja väärindasid aga huvitava arhitektuuriga hoone.
Dortmundi uhkuseks on vanasse õlletehasesse rajatud kultuurikeskus, mis ühendab endas muuseumid, näitustesaalid, kino, kunstiülikooli, laste koostegutsemisalad ja koostööruumid. Peamine juhtmõte Dortmundis on, et ei suruta loomeinimestele projekte ülalt peale, vaid lastakse neil endil pakkuda, mida oleks vaja teha. Nii sündis näiteks noortefestival, mis ühendab endas nii trikkiratturid, rulatajad, tänavakunstnikud kui ka muusikud.
Vanast metallitehasest on aga saanud kontserdi – ja kultuurikeskus, mis võõrustab nii kohalikke kui ka välismaiseid esinejaid.
Riigi ja omavalitsuste jõudude ühendamine on piirkonnas olnud edukas, rääkis ECCE (European Center for Creative Economy) nõunik Berndt Fesel. Ruhri piirkonnas on loodud 16 loomekvartalit 14. linnas ning seal tegutseb 899 loomeettevõtet – 62 % rohkem kui 2007. aastal.
Paljude lahenduste puhul oli ühendavaks jooneks see, et projektid ei pidanud olema jätkusuutlikud, avaliku rahaga loodud kultuuriruumid lausa ei tohtinud tegeleda kommertstegevusega. „Kui ootame innovatsiooni, siis me ei saa nõuda, et projektid oleksid kohe jätkusuutlikud, loomeinimestele peab jääma võimalus eksperimenteerida,“ rääkis Berndt Fesel.
Nähtu ja kuuldu põhjal võib olla enam kui kindel, et lähiajal saab mõnestki Ruhri piirkonna väikelinnast Euroopa uus loomemajanduse edulugu.
Ruhri piirkonnas käisid Eva Leemet ja Tiiu Allikmäe Loov Eesti projekti ICCI ( Internationalisation of Culture and Creative Industries) raames. Projekti finantseerib Euroopa Komisjoni programm Erasmus+
