Ketta talu Sepalugu räägib lahti sepatöö nipid

03. august, 2011

Otepää lähedal asuva Ketta talu peremees Mart Salumaa on sepatööga tegelenud juba 1988. aastast. Et mitte oma kogemustepagasit vaid endale hoida, hakkas ta huvilistele jutustama Sepalugu. Korraga mahub 4-5 tundi kestvat Sepalugu kuulama 15-20 inimest.

Sepistamine on kõige vanem metalli töötlemise viis. Selle töö olemuse mõistmiseks alustatakse algusest eks siis söe miilamisest.” Puusüsi oli enne kivisöe kasutusele võttu sama oluline energiakandja nagu elekter tänapäeval. Üks puusöe miilamine kestab 5-12 tundi, lisaks saame tõrva ja miilikust,” räägib sepp ja paneb söegeneraatori käima. Et aga „värsket” sütt annab kaua oodata, siis räägib sepp terasest ja selle saamisest ja näitab terase vormimise võtteid. „Selleks, et teras vormitav oleks, peab seda kuumutama sõltuvalt terase margist 1000 kuni 1350 kraadini, siis saame teda töödelda alt ,” selgitab sepp ja vormib tulipunasest terasvardast kiiresti esmalt naela, siis keerab sellest viikingiaegse prossi. Julgemad saavad ise ka proovida, kui raske või kerge see sepatöö ikka on. Põhjalikumaks sepatööga tutvumiseks soovitab meister eraldi tulla, publik segavat keskendumist. Sepa sõnul võtab lihtsa naelkonksu tegemine algajal 3 tundi.

Viikingite kommetest saab aimu pikniku ajal, toit küpseb väljas lahtisel tulel: kasutame lõkkepanni ja kolmjalga koos grilliga. Koogitaigna üllatustega teeme ühiselt valmis, milleks on vaja mune, jahu, mugulsibulat ja piima. Toiduained võivad külastajad ise kaasa võtta. „Kõik küpsetusseadeldised on sepistatud viikingite kuninghaudade arheoloogiliste leidude eeskujul – oma olemuselt on see eksperimentaal-arheoloogia,” naerab sepp ja lisab, et vihmase ilma korral kasutatakse liha küpsetamiseks kuumsuitsuahju ja pannkooke saab küpsetada sepikojas ääsile tehtud lõkkel.”Igaüks saab järele proovida, kas tal on ikka sepa käed,” muigab meister.

alt Sellest, kuidas sepad muiste elasid, saab aimu külastades talu 1887. aastal ehitatud rehielamut. „Rehetare võiks pidada eesti rahvuse hälliks. Maarahvas elas Eestis ~1500 aastat rehetubades, kus polnud klaasiga aknaid ega ahjul korstnat, kõik suits tuli tuppa. Reheahjus küpsetati kord nädalas leiba ja leel tehti talviti igapäevast toitu, samuti kuivatati seal vilja. Rehetare tundub olema tänapäevasele inimesele pigem puust koobas kui elamu ja kui reheahju on tehtud tuli siis suudetakse rehetoas olla vaevalt 15 minutit, perenaine aga pidi olema söögi tegemise ajal ahju ees oluliselt kauem,” räägib peremees ja teeb nagu muuseas ahju tule alla. Saab aimu, mis tunne oli olla sel ajal perenaine.