Kas ajakirjanik on loomeinimene või tükitööline
Ajakirjaniku töö piirid on tänapäeval hägustunud ning töö sisaldab nii loomeinimese kui ka tükitöölise töö tunnuseid, tõdeti ajakirjanike Liidu poolt korraldatud konverentsil „Kas ajakirjanik on loomeinimene või tükitööline?“. Sõna said nii erinevate ajakirjanike ühenduste esindajad, kultuuriminister, tööandjad ja ajakirjandust õpetavate ülikoolide esindajad. Publiku vaadet esindasid Euroopa Komisjoni Eesti esinduse inimesed.
Algatuseks püüti selgust saada, kes on ajakirjanik – kas iga meediaväljaandes töötaja? Tõdeti, et muutunud maailmas on piirid professionaalse ja vabakutselise ajakirjanduse vahel hägustunud – tänapäeval ei pea oma sõnumite edastamisel enam tingimata ajakirjandusväljaandes töötama. Võib ka blogida, Youtube’s oma kanalit sisustada vms. Loeb see, kas sul on publik, kes sind hindab ja kas teed oma tööd professionaalselt. Hannes Rumm Euroopa Komisjonist rõhutas ajakirjaniku rolli teabe valikul, usaldusväärsuse kontrollimisel ja selle mõtestamisel. „Kui ajakirjanik käitub rohkem nagu tükitooline, on see ühiskonnale ohtlik. Kurb on, kui erinevate lobby-gruppide tekstid või spekulatsioonid üks-ühele ajakirjanduses kajastamist leiavad,“ ütles ta.
Ajakirjaniku töö loomingulisuse üle arutledes tulid välja erinevad aspektid. Oma definitsioonilt on ajakirjanik aktuaalsete sündmuste kohta info koguja, selle kontrollija ja edastaja. „ Mind õpetati, et ole faktitruu ja ära käi faktidega loominguliselt ringi,“ viitas kultuuriminister Urve Tiidus oma kunagisele ajakirjanikukarjäärile. „Loominguline töö on loova pingutuse ilming. Välistatud on, et kaks inimest loovad täpselt samasuguse teose ja see teos seondub autoriõigusega ning loob ühiskonnas uue vajaduse,“ arutles kultuuriminister.
Meelis Mandel ja Margus Allikmaa tööandjate esindajatena leidsid, et tegelikult sisaldab ajakirjaniku töö mõlemat elementi, nii loovust kui ka tükitööd. Hea on kui sama ajakirjanik saab teha mõlemat, see hoiab ta värskena. Organisatsioonid vajavad aga ka tükitööd, sest konkurents on karm ja infot tuleb edastada palju ja väga kiiresti. Samas peab ajakirjanik organisatsioonis töötades lähtuma selle organisatsiooni väärtustest, Näiteks, kui on eksitud, tuleb seda tunnistada. Oma isiklikku suhtumist uudisena edastada pole korrektne, ajakirjanik peab olema skeptiline, mitte küüniline.
Küsimusele, kas tegevajakirjanikel peaks olema võimalus näiteks KULKAst loometööks raha küsida, vastates leidis Meelis Mandel, et iga põhitööst erinev rahastamine seab ohtu ajakirjaniku sõltumatuse. „Mida vähem riiki, seda parem,“ arvas ta. Samas ei välistanud ta näiteks Ajalehtede Liidu juurde uuriva ajakirjanduse põhjal kirjutatud raamatute finantseerimiseks erakapitalil põhineva fondi loomist.
„Lugeja tahab mitte ainult teada, vaid ka aru saada,“ selgitas Maarja Mõtus Tartu Ülikoolist. Tema sõnul on tänapäeval hägustunud mitte ainult ajakirjaniku töö sisu, vaid ka žanrid, milles teavet edastatakse. Osa žanre võimaldab loovusel rohkem esile tulla. Ta tõi näiteks portreeloo, reportaaži, olemusloo.
Ajakirjanike Liidu ja Kultuuriministeeriumi kõnelused teemal, kas ajakirjanikud tunnistada loomeinimesteks, jätkuvad.
