Juko-Mart Kõlar: Milline on Eesti muusika eksport aastal 2012?
Eesti muusikatööstusel on vaja professionaalseid mänedžere ja agente, kes orienteeruvad rahvusvahelises muusikatööstuses ja meie talendiga süstemaatiliselt tegelevad.
Muusika ekspordil on oluline koht muusikatööstuses, aga mida selle all tegelikult silmas peetakse? Jätame praegu kõrvale CD-d, DVD-d, muusikainstrumendid, noodid ja arvutiprogrammid, ning keskendume artistile ja muusikale. Sel juhul on võimalik tulu teenida autori- ja esinemistasudest, kirjastus- ehk litsentsilepingutest (muusika esitamine teiste artistide poolt, filmimuusika jne), plaadilepingutest ning kõikvõimalikest koostöölepingutest, näiteks reklaamlepingutest.
Kui defineerida muusika eksporti kitsas tähenduses välismaalt laekuva otsese tuluna, siis jäävad sõelale ainult väga üksikud Eesti artistid, heliloojad ja laulukirjutajad, kes võiksid muusika ekspordist elatuda, pealegi esindavad meie tuntumaid artiste ja interpreete valdavalt välismaised agentuurid. Et aga kõigi loomevaldkondade puhul on oluline roll ka mittemõõdetaval lisaväärtusel nagu positiivne mainekujundus meie kultuurielule ja riigile tervikuna, siis on otstarbekas eksporti laiemalt defineerida.
Seega otsustasime ka Eesti Autorite Ühingu poolt rahastatud eksporditoetuste jagamise komisjonis lähtuda mitte niivõrd otsesest majanduslikust tulust, vaid Eesti muusika ja muusikute esindatusest välisriikides – mida kuuldavam ja nähtavam, seda parem.
Metsatöll ja Maria Minerva
Eksporditoetuste taotlusvoor on teatud mõttes lakmuspaber, mis näitab meie muusikaettevõtete ja artistide reaalset ekspordivalmidust. Kokku laekus 44 taotlust summas 184 841 eurot, mis on üle 5 korra rohkem kui sellest voorust jaotatav summa. Kuueliikmeline komisjon hindas projekte sõltumatult, võttes arvesse taotleja senist tegevust, ekspordivalmidust ja mõju Eesti muusika ekspordile tervikuna.
Toetuse saajate hulgas oli nii tuntud tegijaid (Metsatöll, Ewert & The Two Dragons, IIRIS, Kosmikud), klassikalise muusika kollektiive (Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Põhjamaade Sümfooniaorkester), jazz– ja folkmuusika esindajaid (Nordic Sounds, Zetod, Mari Kalkun) kui ka alternatiiv-, electro– ja indie-muusika artiste (Bert on Beats, Maria Minerva, Kali Briis, DJ-d).
Seega toetati väga laia spektri artistide ja koosseisude kontsertturneede sõidu- ja promotsioonikulude katmist. Taotlusvooru esitatud projektid tekitasid vastakaid tundeid ja peatumata konkreetsetel näidetel, esitan siinkohal kaks kiuslikku küsimust, millest ei saa muusika ekspordile hinnangut andes mööda vaadata.
Esiteks, kuidas tagada Eesti muusikaettevõtete konkurentsivõime rahvusvahelises muusikatööstuses, kui meil ei ole koduturgki jõudnud korralikult välja kujuneda? Kuidas näiteks pakkuda konkurentsi Londonis tegutsevatele suurtele klassikalise muusika agentuuridele, kel on aastate jooksul tekkinud regulaarne klientuur Euroopa mainekate orkestrite ja kontserdikorraldajate näol?
Vajame mänedžere ja agente
Kui püüda kopeerida juba toimivat mudelit, siis parimal juhul oleme neist ikka paar sammu tagapool. Kui tahta midagi täiesti uut välja pakkuda, siis on vaja suuremaid investeeringuid ja kriitilist massi progressiivselt mõtlevaid muusikaettevõtjaid, samuti rahvusvahelist kogemust. Kas see on Eesti puhul üldse mõeldav?
Teiseks, milline on meie organisatsioonide ja ettevõtete reaalne ekspordivalmidus? Kui seekord esitati taotlusi 185 000 euro ulatuses, siis mida teeks meie valdkond näiteks 5-miljonise riigipoolse eraldusega? Kas meil oleks reaalselt valmidust seda mõistlikult investeerida või hakataks sel juhul lihtsalt ühekordseid projekte kokku panema, et raha kätte saada? Siit jõuame olulise kitsakohani Eesti muusikatööstuses: meil on vaja professionaalseid mänedžere ja agente, kes meie talendiga süstemaatiliselt tegelevad ja orienteeruvad rahvusvahelises muusikatööstuses.
Selles valguses on heaks algatuseks Eesti Muusika Arenduskeskuse käivitatud muusikaettevõtjate meistrikursus, mis lõpeb 10 osalejale rahvusvahelise praktikaga. Naiivne oleks loota kiireid tulemusi, aga ometi aitavad sellised algatused ehitada meie muusikatööstuse vundamenti, mis ehk 5-10 aasta perspektiivis reaalseid tulemusi annab.
Lõpetuseks palusin ekspertkomisjoni liikmetel hinnata meie muusika ekspordi hetkeseisu ja kõlama jäid sellised mõtted:
Maria Mölder (Eesti Heliloojate Liit): “Silma jäid taotlused, mille tegevused olid läbimõeldud, mille eesmärk oli laiendada väliskontakte, mitte minna umbkaudu kobama. Neid oli rohkem kui EAÜ eelarve võimaldas seekord toetada.
Kõige suurem ekspordiga seotud kitsaskoht on vast senimaani tegevuste mõtestamine ja selgitamine muusikaekspordi kontekstis. Kuigi meedias on viimastel aastatel palju räägitud muusikaekspordist ja kultuurivahetusest, on piir hägune. See andis eriti tunda klassikalise muusika valdkonnas, kus taotluste hulgas leidus küll hästi planeeritud kontserte ja kontserdireise, aga oleks võinud täpsemini välja tuua, kuidas ja milliseid edasisi kontakte nende tegevustega püütakse saavutada.
Kõige drastilisem näide oli vast selline, kus küsiti väliskontserdi jaoks raha „eelarvepuudujäägi“ argumendiga. Igasugune piiritagune kontserditegevus ei ole ja ei peagi olema eksport, seega ei pea igasugust välismaist kontserditegevust ka sellest allikast rahastama.
Sisukaid projekte jäi joone alla palju – kui taotluste omavaheline konkurents on nõnda tihe, siis võib järeldada, et Eesti muusika ekspordi üldseis on hea. Teisalt tegelevad mitmed projektid alles ekspordi alustaristu kujundamisega ja see toob meid jalgupidi maa peale tagasi – oleme alles arengu algusfaasis. Samas julgetakse suurelt ja pikalt ette mõelda, nii et valdkond edeneb kiiresti.
Kristjan Mazurtšak (Eesti JazzLiit): “Hea on tõdeda, et on tekkinud esimesed management-platvormid, mis näevad asju suuremas plaanis kui kaks-kolm kontsertreisi. Heal tasemel mänedžeri-artisti mudel on muusika ekspordi alus.
Võrreldes Põhjamaade muusiktööstuses toimuva konkurentsiga on meil Eestis päris mõnus vaba vesi, et midagi korda saata. Samas on näha, et vähene konkurents ei pane just liiga palju pingutama ja oma tegevusplaani läbi mõtlema, rääkimata selle vastaval tasemel ja selgest vormistamisest.
Taotlusvoorus oli laual palju väga häid muusikalisi ideid ja ettevõtmisi, millel jäi aga puudu just asjalikust vormistusest, ekspordi seisukohalt olulisest jätkusuutlikust tegevuskavast ja läbimõeldud tulevikuperspektiividest.
Arvan, et Eesti peaks targalt investeerima meie muusika eksporti, sest ekspordi väljund tõstab tegelikult kogu meie muusikatööstuse uuele tasemele, nii artistid, interpreedid, produtsendid kui managerid hakkavad nägema suurt pilti, mõtlema laiemalt ja perspektiivid lähevad selgemaks. Pakun, et kui me täna satuks maailmaturule, siis meil suuresti puuduks vajalik know-how, kuidas asju ajada ja suurel turul suhelda. Samas on hea tõdeda, et meil on üksikuid säravaid edulugusid, kes hea meelega oma kogemusi jagavad.”
Danel Pandre (Crunch Industry): “Klassikud on tugevamad projektikirjutajad kui “alternatiivikud”, silma jäi üksikute konkreetsete kontsertide andmise toetuse soovide suur hulk versus pikemad ja jätkusuutlikud ekspordistrateegiad. Imestama paneb rock-, metal-, pop-, indie- ja elektroonika artistide vähene esindatus. Raske öelda, kas viga on väheses teavitustöös või ei plaanitagi oma muusikat väljapoole tutvustada. Hindan praegust olukorda muusika ekspordi vallas suhteliselt tagasihoidlikuks.”
Kristiina Alliksaar (Tallinn Music Week): “Hästi innustav, et järjest tuleb peale noori tegijaid, kel reaalsed plaanid ja palju juba ka tehtud! Tore, et juba tegijatel läheb veelgi hoogsamalt ning plaanid on järjest suuremad. Eesti muusikat on tegelikult maailmas ikka juba päris palju kuulda. Taotluste puhul märkasin eelkõige kahte asja – me ei oska tänaseni teha pikaajalisi plaane, vaid enamasti suudetakse ette mõelda ja plaane teha umbes kuni 6 kuu ulatuses.
Teiseks – juba palju räägitud teema, aga hädasti oleks vaja agente ja managere, kes asju ajaksid, sest muusikutel ei tule see taotluste kirjutamine tihti väga hästi välja ja kas peakski? Need on esimesed, aga väga olulised sammud. Iga toetus ja toetusprogramm on väga oluline – mitte ainult otseselt rahalise toetuse saamise pärast (seda ka), aga ka seetõttu, et see paneb rohkem oma plaane läbi mõtlema. Me oleme alles suure tee alguses, aga sammume järjekindlalt edasi.”
