Jaanus Rohumaa: Arvukad kultuurisündmused suurendavad piirkonna külastatavust
Kuue kuu jooksul on kultuuripealinna programmi kuuluvaid üritusi külastanud pool miljonit piletiga külastajat. Turistide arv on pealinnas kasvanud 22 protsenti. Kuid ikka leidub virisejaid, kelle arvates on Tallinn 2011 ebaõnnestunud. Miks see nii on ja millise hinnangu annab möödunud kuuele kuule Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa, uuris Postimehe ajakirjanik Heili Sibrits.
Möödunud nädalal etendus Põhuteatris Volksbühne lavastus «Am Beispiel des Hummers», kus Saksamaal hinnatud näitleja Samuel Finzi väga elavas esituses jutustas ühe 16-aastase tüdruku jõhkrast vägistamisest ja ka holokaustist. Poole etenduse pealt tõusid püsti kaks prouat, nad läksid rahulikult lava ette ja üks sõimas vaiksel, kuid väga kurjal häälel näitlejal näo täis. Lisaks neile lahkus saalist veel kolm naist, välimuse järgi samuti mitte eestlased. Nad lähevad nüüd kodumaale tagasi ja Tallinnast kui kultuuripealinnast räägivad nad…
Arvan, et positiivselt. Konkreetsel etendusel vaatasid sakslased saksa etendust ja Volksbühne teater on alati silma paistnud provokatiivsete asjadega.
Eestis on väga viisakas ja korralik teatripublik, vaatame sageli ära etendused, mis võib-olla nii väga ei meeldi. Siit Lõuna-Euroopa poole minnes on publiku selline etendustesse sekkumine, artistiga dialoogi astumine tavaline. Kõik see käib selle mängu juurde.
Kultuuripealinna programmis on väga palju erinevaid asju väga erinevale maitsele. Pealegi Tallinn ise ja Põhuteatri ümbrus on romantiline ja ilus. Ma ei arva, et ühe etenduse põhjal otsustatakse terve projekti üle.
Mil määral on turistid leidnud üles Tallinn 2011 kultuuriprogrammi?
Peame vaatama Tallinna kui tervikut. Iga linn, kes saab selle tiitli, on tervikuna kultuuripealinn. Siia sattuva väliskülalise jaoks kõik kassid, koerad, pargipingid ja supermarketid ongi kultuuripealinn.
Kultuuripealinna tiitel annab võimaluse pöörata tähelepanu ühele regioonile või ühele linnale. Ja kui kultuuripealinna sisse tekib üks lisandväärtus, antud juhul siis kultuuripealinna programm, mis meie võimalusi arvestades on ülimahukas, siis on kõik väga hästi.
Kui rääkida arvudest, siis rusikareegel ütleb, et ebaõnnestunud kultuuripealinnas kasvab turism 10%, heade puhul 15%, meil on esimese poole aasta kasv 22%.
Aga tahan öelda, et kultuuriaasta programmi ei ole tehtud välisturistidele. Olles näinud eelnevaid mitte nii väga õnnestunult planeeritud või läbi viidud kultuuripealinnu, mõistsin, et kõige suurem viga oleks jätta kõrvale kohalikud tegijad ja osta sisse kallist välismaist importkaupa.
Selle olemasoleva vähese raha anname siinsetele tegijatele, et nad teeksid midagi uut või viiksid enda tehtavad asjad järgmisele level’ile. Ja kui meie loojate loodu ka turistidele midagi pakub, siis on see väga hea.
Pealegi oleks Tallinna vanalinnale lisandväärtuse andmine (ja ümberehitamine) isegi kuritegelik. Kui vanalinn on heas korras, kui seal on, mida vaadata, siis jääb see niikuinii tõmbekeskuseks. Iseküsimus, kui palju Euroopa üldse teab, et selline koht on olemas.
Aga Tallinn on natuke rohkem kui vanalinn. Eelkõige tuleb harjutada meie endi inimesi külastama kultuurisündmusi väljaspool seda maagilist ringi. Kultuuripealinna projekti raames ongi kõige olulisem selliste kogukondade nagu Telliskivi või Kalamaja kogukond julgustamine ja kultuuriareaali laiendamine.
Kultuuriprogramm annab üsna hea ülevaate Eesti kultuurielust. Programm on mitmekesine. Aga tegin väikse küsitluse kultuuriga mitte seotud inimeste seas ja kahjuks jäi kõlama vastus, et nad pole kultuuripealinna märganud, programm pole õnnestunud, sest on ainult friigiüritused või üritused, mis on kogu aeg toimunud.
Kas oleme kultuuripealinnana läbi kukkunud või ei, see selgub aasta lõpus. Friigiüritustega on selline lugu, et see, mis on täna friigiüritus, on kolme-nelja aasta pärast meie peavool.
Kui keegi ütleks väga hea retsepti, mida saab teha 100 miljoni krooniga, ja et see asi kestaks terve aasta… meie programmi on kaasatud enamik Eesti kultuurivaldkonna tipptegijaid.
Olen kuulnud alates Tallinna kandideerimisest, SA 2011 nõukokku kuulumisest väga palju, et see on üks nõme projekt, seda pole mõtet teha, Tallinn on nõme linn ja kultuuripealinna projekt on ise nõme. Et niikuinii midagi ei toimu. Sedasama juttu olen kuulnud pea kõikides kultuuripealinnades, kus ma käinud olen. Millegipärast arvatakse, et tegemist on olümpiamängudega, aga ei ole.
Mis mõttes olümpiamängudega?
Üritusega, kuhu pannakse meeletu kogus raha ja konkreetselt kahe nädala jooksul toimub sündmus, olümpiamängud. Sa lähed staadionile ja vaatad. Kultuuripealinn on pikem protsess ja siin on tähtis see, mis juhtub järgmisel aastal.
Hetkeks on meid külastanud umbes pool miljonit piletiga külastajat (noorte laulu- ja tantsupeo külastajaid pole sisse arvestatud – H. S.).
Võib-olla pidanuks Õllesummeri programmi võtma?
See ei ole mõeldav. Kultuuripealinna programmi koostas loomenõukogu, kuhu kuulusid Anu Liivak, Taavi Eelmaa, Rein Raud, Madis Kolk, Andrei Hvostov, Berk Vaher, Kristiina Davidjants, Mikko Fritze ja Jaanus Mutli. Nende maitse välistas igasuguse labasuse, nad tegid oma valiku lähtudes kunstilistest ja isiklikest eelistustest.
Kultuuriprogrammi konkursile tuli ligi tuhat ettepanekut. Me saame teha programmi sellest, mida meile pakuti. Kui Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo poleks välja pakkunud Põhuteatri ideed, siis seda Põhuteatrit poleks. Seda ei mõtle ükski ametnike punt välja. Seega annab meie programm ülevaate meie hetke kultuuriseisust, kui see läbilõige kellelegi ei meeldi, siis järelikult ei meeldi talle eesti kultuur.
Kui sa saaksid uuesti alustada, siis mida sa teisiti teeksid?
Ma ei tee seitsmel aastal ühtegi sellist projekti.
Miks?
Siin on kogu aeg homme esietendus. Ja raha on olnud väga vähe. Me võime hoobelda, et meil on ajaloo kõige väiksem kultuuripealinna eelarve.
16 miljonit eurot?
Jah, meie valik oleks olnud mitte üldse teha. Aga see poleks olnud eestlaslik.
Mis rahast sai, alguses oli ju juttu 40 miljonist eurost?
44–45 miljonist eurost. Vahepeal tuli majanduskriis, riik tegi kärpeid ja linn tegi kärpeid. Ja see on loomulik asjade käik, me poleks saanud elada omaette saarel.
Aga kas see 16 miljonit on otstarbekalt kasutatud?
Oskan hinnata vaid programmi osa, kolme aasta kultuuriprogrammi eelarveks oli umbes sada miljonit krooni ja see raha on küll õigesti kulutatud ja õigetesse kohtadesse läinud.
Ka klaasmull, mis oli vabaduse platsil ja maksis 77 000 eurot?
Jah.
Aga see on ju ideaalne siunamise objekt – miljoni krooni eest pandi kultuuriinimesed klaasmulli ja ei mingit uut kultuuriväärtust!
Kust me teame?! Sa ei oska ju öelda, mis selle kirjaniku või kunstniku peas seal sündis ja mida ta koju tegema läks.
Selle projekti puhul oli oluline näidata lihast ja verest inimest, keda me siin kultuuriinimesteks peame ja kes oma loominguga enamikus üksinduses tegelevad. See oli ka oluline signaal sootsiumile – kultuuriinimesed on nagu omaette klaaskuulis, mullis. Kas nad tajuvad ümbritsevas toimuvat? Lisaks oli seal omajagu irooniat – väljas puhub tuul ja nemad on soojas kohas.
Miljoni krooni eest saaks teha kaks suurema ettevõtte korralikku firmapidu. Meil oli klaasmull kuu aega püsti. Kunsti puhul on üldse väga raske mõõta, kas kulutatav summa on tulemust väärt. Samas kas meil on ratsionaalne üleval pidada teaduste akadeemiat ja erinevaid institutsioone?
Institutsioonide küsimust on kultuuriminister ju tõstatamas.
Kultuurita on Eesti mõttetu kubermang. Eesti riik on tänu kultuurile ja eesti kultuur on ainus, mis on katkematult kestnud alates meie keele sünnist.
Millal veel kui mitte kultuuriaastal anda võimalus uutele tulijatele nii-öelda keldrist välja tulla. Proovida üks kord, esimest korda elus võib-olla tunda, mida tähendab oma teose või loominguga avalikuse ette tulek. See ongi see aeg.
Klassikalise kultuuri, nagu maalikunst ja ballett, mis on ja jäävad, kõrval on ka väga palju uut kultuuri ja seda tasub toetada.
Nagu kudumisgrafiti?
See on äärmiselt südamlik ja mõnus projekt. Snoobide jaoks võib see tunduda memmede mõttetu tööna, aga minu arust on see geniaalne projekt. Ärme unusta, et meie kutseline kultuur sündis ka läbi seltsilise tegevuse, läbi kogukondade.
Olgem ausad, kui maailma/meid tabab järjekordne majanduskriis saavad kõik need suured institutsionaalsed kultuuriasutused jälle väga suure paugu. Ma ei kraaksu siin kurja, aga väiksemad üksused on raskemini haavatavad ja mingil määral elujõulisemad.
Kõikidele ei saa meeldida. Alaväärsuskompleks on Eestis väga tajutav. Ei hinnata seda, mida ise tehakse, ikka oodatakse heakskiitu välismaalt, ja kui see on saadud, siis kahjurõõmsalt loodetakse, et järsku läheb tal ikka halvasti. Just see madal enesehinnang ja usu puudumine ongi meie kultuuri kõige suurem häda, ja see on ka takistanud meie kultuuril, jätame muusika kõrvale, rahvusvaheliselt läbi lüüa.
Miks meil pole Kultuurikatelt?
Ma ei tea.
Kes teab vastust?
Ma ei tea, Kultuurikatla osakonda juhtis Peeter Jalakas, nüüd on seal järgmine inimene. Katla teemadega tegelevad teised inimesed.
Mina saan teha programmi sinna, kus midagi on. Programmiosakond ei tegele struktuuride loomise ega ehitusprotsessidega. Aasta tagasi palusin kõikidel partneritel leida alternatiivne koht, juhul kui katel ei peaks valmima.
Hiljuti tekitas suurt poleemikat kultuurikilomeeter. Kus seal kultuur on?
Kultuur on see, kui sa lähed sinna õhtul kell kuus jalutama ja tuled tagasi ühes tükis, kuiva jala ja tervete asjadega. Kunagine New Yorgi linnapea Giuliani kasutas katkiste akende meetodit – rääbakil majadel parandas ära aknad, sest nad olid avastanud, et kui kuskil üks aken on katki, siis pekstakse lähiajal ka teine ja kolmas aken sisse.
See rannaala oli aasta tagasi väga kohutavas olukorras ja tänaseks on see tänu väga paljude inimeste vabatahtlikule tööle muutunud kohaks, kus sa saad terve nahaga kõndida ja kus sa näed, võib-olla esimest korda, merd. Ain Valdmann (Tallinna kommunaalameti juhataja – H. S.) leidis vahendeid teha sinna tee. Kultuur on see, kuidas me sööme, teiste inimestega räägime, kas me tunne end oma linnas hästi. See on ju absurdne, et Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi pealinnas on kvartaleid, kuhu põhimõtteliselt ei julgeta minna, sest võid peksa saada või sind röövitakse paljaks.
Sama võib juhtuda ka Pariisis.
Loomulikult. Aga mida vähem selliseid tsoone on, seda parem. Ja just kultuuriga saab seda muuta. Kui noored mehed end täis joovad ja kai pealt madalasse vette hüppavad ning selgroo murravad, siis pole see politsei ega meditsiini probleem, see on kultuuri probleem. Sest nad ei saa aru, miks nad ei peaks seda tegema.
Ma näen kahte mentaliteeti, mõlemad suruvad peale. Esimene on, et elu on niikuinii lühike ja nõme, see riik on nõme, et siis tuleb elada kaks-kolm aastat täie rauaga. Teine mentaliteet on see, et mis siin ikka ennast hävitada, parem lasen jalga. Ei sekku asjadesse ega proovi elu paremaks teha, et niikuinii ei õnnestu, et Eesti on liiga väike.
Kultuuripealinnaga soovimegi anda inimestele aimu, et hästi palju on sinu enda kätes. Tuleb loobuda kultuuritarbija positsioonist ja hakata ise looma. Selleks ei pea olema lõpetanud kunstikõrgkooli, vaid sa võid korda teha oma aianurga või kaasa lüüa vabatahtlikes töödes. Minu jaoks on kultuuriaasta mõttelises tervikus «Teeme ära!» kampaaniaga. Kultuurikilomeeter võiks olla üks näide, et on küll võimalik ära teha.
Võib-olla võinuks kultuurikilomeetrit nimetada teisiti?
Ühel päeval ehitatakse Noblessner ümber Nargen Operi suureks saaliks, meremuuseum saab valmis selle aasta lõpus, Patareis algasid juba lammutustööd. Katel saab ka tõenäoliselt kunagi valmis. Kunagi on need majad kõik seal olemas, milleks siis ümber nimetada.
See, mis sa enne rääkisid, on õige, kultuur on kõik see, mis on meie ümber. Tallinnaga paralleelselt on kultuuripealinnaks Turu, külastasin seda kevadel ja öisel ajal baarist hotelli jõudes avastasin, et olen rahakoti ära kaotanud. Sain rahakoti tagasi ja sealt polnud midagi puudu. Möödunud neljapäeval teatrist tulles läksin läbi pritsumaja alkoholipoest, kus enamjaolt käivad turistid, ja mulle tehti 10 euroga külma. Tallinnal on küll parem kultuuriprogramm, kuid ses mõttes on kultuuripealinn siiski Turu.
Kui taksojuht viib su Viru hotellist sadamasse ja küsib selle eest 30 eurot, siis on see valetamine ja varastamine. Kas me aktsepteerime seda? Tuleme ühiskonnast, kus vale oligi normiks, kus sõnad ja teod ei pidanud kokku käima.
Praegu mingi osa ühiskonnast püüab ja rabeleb. Ma vaatan teatava heldimusega 20–30neste seltskonda. Kuidas nad pusivad oma kogukondades, olgu selleks Uus Maailm või muu koht, ja mõtlen, et kaua nad jaksavad. Mis saab siis, kui kultuuriaasta saab läbi? Kust nad saavad siis toetust? Võib-olla kübeke riigilt ja kübeke linnalt. Tegelikult on nad üksi. Praegu on neil entusiasmi, pealegi on see põlvkond õppinud välismaal. Ja kui sa tuled Hollandist, Iirimaalt või mõnest vanast riigist, mõtled vau, et sõidame jalgrattaga, hoiame üksteist, ärme varasta ja oleme säästlikud, toodame vähe prügi, ja kõik need absoluutselt õiged ja vajalikud väärtushinnangud. Nad võivad ära väsida ja käega lüüa, kibestuda.
Kas sinu põlvkond on kibestunud?
Ma ei ütleks niimoodi, aga kindlasti on illusioonid otsa saanud. Ma ei saa rääkida põlvkonna eest. Kindlasti jääb meile omariiklus tähtsaks, sest oleme näinud kahte erinevat riiki, jääme heas mõttes patriootideks.
Aga elu ja kultuur ongi selline müstiline nähtus, mis käib lainetena, uus põlvkond tuleb jälle peale. Nagu Mefistofeles «Faustis» ütleb: «Värske vere löök ei vakata.» Mis ongi tegelikult tore.
Sa ütlesid, et sa ei tea, kust need noored pärast kultuuriaasta lõppu toetust leiaksid. Seega sul pole anda neile mingit retsepti?
On küll. Võtke ühendust ettevõtjatega, kelle hulgas on väga palju helgeid päid ja arusaajaid inimesi. Lihtsalt tuleb selgitada, mida sa teed, ja küsida neilt toetust. Võib-olla tekib kunagi see aeg, mil kultuurisponsorlus ja metseenlus võib saada mingit laadi soodustatud tegevuseks. Praegu tuleb maksta lisamaksu kultuurile sponsorraha andmisel.
Kunstnike looming parandab meie kõigi elukeskkonda. Me võime parandada teid, valada asfalti, et saaks autoga sõita. Aga on veel ka teised teed, vaimsed kanalid, mis peaksid olema puhtad.
Arvestades Eesti riigi suurust, siis ma küll ei oska arvata, et kultuurile eraldatavad summad kasvaksid. Pealegi suurem osa sellest ressursist läheb olemasoleva säilitamisele ja vanade võlgade kinnimaksmisele. Seega tuleb lisaraha leida erasektorist. Ja ka Euroopa Liidu erinevatest fondidest.
Tallinn kannab kultuuripealinna tiitlit veel kuus kuud, mida sa programmist esile tooksid?
Kui rääkida massiüritustest, siis just lõppes laulu- ja tantsupidu ning tulekul on meie ellu kutsutud merepäevad, need toimuvad 15.–17. juulini. Neli aastat tagasi külastas merepäevi 6000 inimest, mullu jõudsime 75 000ni, sel aastal ootame 100 000 inimest.
20. augusti «Vabaduse laul» tuleb väga huvitav. Ja kindlasti tasub tähele panna palju kirutud ja neetud Kultuurikatelt, kus eestlase jonn võidab. Seal on tulekul mitu huvitavat etendust ja Stalkeri festival. Sügis tõotab tulla intellektuaalselt väga huvitav.
Nüüd suvel on Kadriorus tulekul «Tsirkusepuu»-nimeline festival, seda soovitan lastega peredel vaadata. Toimub palju põnevat, nautige seda suveaega ja käige ikka mere ääres ära.
Sa räägid merele avatusest pea igas intervjuus. See oli ka üks peamisi ideid kultuuripealinna programmis. Tegelikult pole ju Tallinn endiselt merele avatud.
Kas sa ei saa praegu mere äärde?
Samamoodi sain ma ju aasta tagasi.
Sa võid praegu minna linna südamesse, kõndida Paksu Margareeta juurest randa, panna lina maha ja minna ujuma.
See pole ametlik supluskoht.
Ei, aga ma olen seal käinud ujumas. Minge. Lisaks on valminud Stroomi promenaad. Noblessneri valukoda ei saanud kaks aastat tagasi külastada. Kalaturg loodi teadmisega, et tulemas on kultuuripealinn. Meremuuseum saab valmis aasta lõpuks.
Seega sinu unistused on peaaegu teoks saanud?
Minu unistused on laiemad kui see, et avada paar kilomeetrit infrastruktuuri Tallinna südalinnas.
«Mereäärsed lood» kadusid ära, seda lauset ei kasutata ju enam.
See lause pole eales slogan olnud. See on kandev idee! Meie idee polnud teha üks U2 kontsert ja aasta kestev balletigala, vaid et kõneleks erinevad kogukonnad ja selle kaudu näidata, et mere kaudu on saabunud Tallinna väga erinevat kultuuri. See kandev idee ei ole kuhugi kadunud.
Ütlesid, et kultuuripealinnas on iga päev üks esietendus, aga selle kõrval oli sul juunis ka päris esietendus. Lavastasid Rakvere teatri suvelavastuse «Noor Eesti».
Igal inimesel on ette nähtud korraline puhkus, kasutasin seda teatri tegemiseks. Pealegi ma väga nautisin seda tööd, iga hetk oli seal puhas rõõm. Tahtsin teha ühe rõõmsa etenduse ühest rõõmsast hetkest eesti kultuuris. Väga värskendav oli olla teisel pool, taas tegijate hulgas.
Kultuurimürgitust kultuuripealinnast sa pole veel saanud?
Võib-olla lakkamatust valmisolekust, sest ka kõige paremini korraldatud projekti puhul võib hammasrataste vahele tulla väikesi kivikesi. Pidev valmisolek ongi selle töö juures kõige raskem. Meil on väga hea meeskond, kes on kõik oma ala profid, ja oleme seni toime tulnud.
Originaalartikkel Postimehes
