Indrek Ibrus: Kuidas sünnib uus kultuuris?

Kas innovatsioon on põhiolemuselt neoliberaalne sõnakõlks, mis allutab kultuuri majandusvälja reeglitele, nagu viimasel ajal Bourdieu’-sõpradest Eesti literaatide ridade vahelt lugeda võib?

Pealkirjas tõstatatud teemal on viimase paari aasta kestel Eesti avalikkuses veidi kaootilisel kombel üksjagu arvatud, mistõttu on põhjendatud mõningane koondav kommentaar. 1970ndate lõpul sõnastas Umberto Eco raamatus „Lugeja roll” kaks viisi, kuidas uued teadmised ja tähendused sündida saavad. Faktiotsused on n-ö keeleväliselt motiveeritud: teadlased avastavad füüsilises keskkonnas mõne uue seaduspärasuse ja seejärel loovad märgisüsteemi, keele selle tähistamiseks. Nõnda tõlgitakse uus teadmine kultuuri sisse. Teine võimalus on aga Eco järgi metafoor. Retoorilised troobid, ennekõike metafoorid, kombineerivad olemasolevate märgisüsteemide komponente nii, et nende ootamatult sündiv poeetiline koostoime loob võimaluse tajuda reaalsust uuel moel. Kui see uus troop on kujundina kõnekas, jääb ta kultuuri püsima nii keelendina (vormina) kui ka selle kantud tähendusena, avades kultuurile uusi uksi.

Nagu me Lakoffi ja Johnsoni raamatu „Metafoorid, mille järgi me elame” abil teame, on inimkeeled metafooridest nii tihedalt läbi põimunud, et tihti me ei märkagi, kuidas need me mõtteile suuniseid annavad. Üsna samamoodi toimivad aga ka mitteverbaalsed metafoorid – kõik need arvutite ja mobiilide interaktiivsed kasutajaliidesed, mis samamoodi lõimivad suurt hulka eri päritolu representatiivseid konventsioone, mis ent oma uues kooskõlas struktureerivad me peamisi infovooge. On oluline märgata, et troopidest sündinud uus teadmine sünnib ennekõike kombinatoorika, kultuuri kommunikatiivsete vahendite remiksi tulemusel.

Kuidas suhestub selle kõigega nn tehnoökonoomiline innovatsioon, kõik see, mida innovatsiooni all tavaliselt mõistetakse? Innovatsiooniuuringute peavoolule, nn evolutsionistlikule majandusteadusele pani möödunud aastasaja alguses aluse Joseph Schumpeter. Tema nägi asja lihtsalt: „loov ettevõtja” ja tema institutsionaalne raam „tootev ettevõte” on autonoomsed agendid, keda iseloomustab võime resursse nõnda kombineerida, et tulemuseks on uut laadi tooted ja teenused, mis häirivad turgude senist tasakaalu nii, et tulemuseks võib olla kas lausa vanade turgude häving või lihtsalt uute turgude teke. Kui innovatsioon võimaldab tootmisprotsessis ressursse kokku hoida või kui uutel „tasakaalust väljas” turgudel on võimalik küsida (vähemalt ajutiselt) kõrgemat hinda, on tulemuseks ettevõtte kõrgem tootlikkus. See tähendab, et ettevõte toodab rohkem „väärtust”. Kui mõnes regioonis on arvukalt väärtust tootvaid ettevõtteid, on tulemuseks majanduskasv ehk üldine elujärje paranemine.

Schumpeterist lähtuv teooria on olemuselt üsna turufundamentalistlik. Ometi peitub selles mitmeid eeldusi, mis neoklassikalise teooriaga hästi ei sobitu. Näiteks see, et turud ise ei toimi kunagi parimal moel, sest lõpliku (nõudluse-pakkumise) tasakaaluni ei jõutagi. Loovate ettevõtjate tegevuse tagajärjel on suur osa turge pidevalt tasakaalust väljas. Need on tihti pooleldi monopoolsed (innovatiivsete toodete pakkumise tagajärjeks on vähemalt ajutiselt monopoolsed turud) ning mitmesugused teabelevi tõkked või süsteemide inertsus tekitavad probleeme, mis tasakaalustumist ei soodusta. Rõhutagem aga ka üht Schumpeteri nimetatud peamist põhjust: turud lööb tasakaalust välja (teabelevile avatud) ettevõtja, kelle loovus seisneb ressursside ümberkombineerimises.

Schumpeteri alustatule XX sajandi teisel poolel rajatud majandusteaduse alldistsipliin „evolutsionistlik majandusteooria” on aga olnud kohati kriitiline ses osas, mis puudutab üksikisikute, s.t autonoomsete ettevõtjate rolli innovatsiooni taga ja majandusarengu tagajatena. Pigem on fookus süsteemitervikul, institutsioonide ja ühiskondlike allsüsteemide teadmusvahetust võimaldaval koordinatsiooni- ja kommunikatsioonipraktikal. Nii mängitakse lõpuks kaardid kätte ka loovatele ettevõtjatele. Võtkem teoreetikutest näiteks marksistina alustanud Chris Freemani, kes hiljem kujunes juhtivaks schumpeteriaaniks, kuid kelle töid näiteks rahvuslike innovatsioonisüsteemide või majandusarengu „pikkade tsüklite” vallas võib pidada nn evolutsionistliku poliitökonoomia valda kuuluvaks. Ennekõike tähendab see, et evolutsionistliku majandusteooria fookuses on ühiskonna kui kompleksse terviku kestlik evolutsioon ning selles protsessis ebakõlade (koordinatsioonihäirete) identifitseerimine, näiteks negatiivsete rajasõltuvuste (ühiskonna valikuid kitsendavad valitsevad standardid jm seatused) vältimine. Need võivad takistada innovatsiooni esilekerkimist.

Ka lõputu kasv on võimalik

Evolutsionistliku majandusteooria üldine eetos on ent paljuski sarnane Anthony Giddensi, Ulrich Becki, Scott Lashi jt arendatud nn refleksiivse moderniseerumise ideega, mille kohaselt üha eneseteadlikum ühiskond õpib oma riske tundma ja organiseerub vastavalt ümber. Ümberkorraldamise põhiinstrument ongi aga asjakohane innovatsioon nii toodete, teenuste ja tootmisprotsesside kui ka turge korraldavate regulatsioonide või institutsioonide osas. Nii, muide, on ka „lõputu kasv” võimalik, sest kasv ei pruugi tulla enam loodusressursside ekspluateerimisest, vaid olemasolevate ressursside kombineerimisest, nende efektiivsemalt kasutamisest. Ja kasv on ikkagi vajalik, sest see ei tähenda muud kui ühiskonna kõigi liikmete elujärje paranemist.

Naaskem küsimuse juurde, kuidas innovatsioonini jõutakse. Evolutsionistlikus majandusteoorias dogmad puuduvad, kuid laiemalt jagatud huviks on ühiskondlike allsüsteemide ja institutsioonide koordinatsiooni- ja kommunikatsiooniprobleemid. Antud tõrked esinevad alati ja paratamatult, kuid just seda ongi vaja: nii saavad süsteemid, näiteks teadused, omaette areneda, oma spetsiifilist erisust ja alternatiivset eriteadmist luua. Kuid seejärel on vaja ka nende vahel aeg-ajalt rakenduvaid kommunikatsioonikanaleid, et eriteadmisi üksteisega suhestada, sest innovatsioon sünnib ennekõike dialoogis, eriteadmiste sünteesi ja kombinatoorika tulemusel. Loomulikult on majandusteaduse huviobjektiks peale teadmuskommunikatsiooni probleemide ka ressursside ja hindade koordinatsioon, kuigi viimase saab lugeda ka teatud (väärtus-)kommunikatsiooni alaliigiks.

Nagu tehnoökonoomilise innovatsiooni puhul, on innovatsioon ka kultuuris seotud kultuuriressursside kombinatoorikaga, dialoogiga kultuuri allsüsteemide vahel. Viitasin Ecole, kelle järgi on kultuuriuuenduse olemuslik mehhanism metafoor, kahest ebaloogilisest partnerist koosnev poeetiliselt kõnekas ühendus. Seda täiendab Juri Lotmani retoorikakäsitlus, kelle seisukohalt on kultuuriinnovatsiooni aluseks retooriline tekst ehk tekst, mis koosneb poeetiliselt pinges kollaažidest, erinevat päritolu ja erineva modaalsusega elementidest. Seda nii kultuuri vormide kui tähenduste osas. 1975. aastal sõnastatud kultuurisemiootika teesides sedastasid Lotman ja kolleegid, et iga tekst on minimaalselt kakskeelne, koondab endas erinevaid kommunikatiivseid süsteeme, mis avardavad aga oma koostoimes, intertekstuaalselt avanevate tähendusvõrgustike kaudu, konkreetse teksti interpreteerimisvõimalusi, võimalike tähenduste spektrit.

Nii ongi kultuuris innovatsiooni peamiseks mehhanismiks kultuurivormide kombineerimise ehk remiksi tulemusel sündivad uued kultuurivormid ja neist tõukuvad tähendusväljad. Tekitades uusi sotsiaalselt kõnekaid tähendussüsteeme, on kunstid äärmiselt olulised ka ühiskondliku innovatsiooni kontekstis: uute keeleliste vahendite abil saab jõuda uute küsimusteni, uute unistusteni, uute eesmärkideni teaduses. Uued tähendusväljad tingivad teistsuguse ühiskondliku dialoogi. See omakorda aitab jõuda uute alternatiivideni, mille abil kehtivaid rajasõltuvusi kummutada ja kujundada uusi, inimühiskonda paremini teenindavaid turge, institutsioone ja teisi organiseerumise vorme.

Kuidas aga tagada, et kultuuris oleks innovatsiooni, uusi kultuurivorme ja tähendusvälju loovat aktiivsust rohkem? Ikka sellega kui loomeprotsessid on avatud, kui kultuuris aktiivsete osalejate hulk on suurem ja kui neile osalejatele on maksimaalselt avatud ka kultuuri ressursid. Ja mõistagi on internet ja kogu muu arvutustehnoloogia areng seda kasvu ka võimaldanud. IT areng on vähendanud tootmis- ja sidekulusid ning teinud võimalikuks palju suurema hulga huviliste osaluse kultuuriloomes, mitmesugused poolprofessionaalseid või hobilised loomevormid. See omakorda on viinud kultuuri nonde uute loojate käeulatusse.

See kõik on toonud kaasa ajastu, mida Harvardi ülikooli professor Lawrence Lessig on nimetanud remiksikultuuriks. See tähendab ajastut, kus näiteks audiovisuaalne kirjaoskus on „digitaalsete pärismaalaste” elus võrdväärselt oluline kirjakeele oskusega ning kus nende mitmesugused koosloomevormid on andmas kultuurile põnevaid remiksvorme, mille intertekstuaalsed lingid võivad ulatuda nii sügavale kultuurilukku kui ka risoomselt praeguste meediaväljenduste lõputusse paljususse. Kuid, mis peaasi, osaluse võimalus tähendab ennekõike sotsiaalse refleksiooni demokratiseerumise potentsiaali – nii tähistajate kui tähenduste väljakasvamist sotsiaalsest miljööst, mitte „süvakultuurse” vähemuse distantseeritud mängudest teemal „metafüüsilise elutunde väljendused” (Evi Arujärv, Sirp 31. V).

Tahangi siinkohal tulla siin viidatud Arujärve suvise seisukohavõtu juurde. Ta kirjutab: „Paraku toimib viimane [internet] kui võimas paljundusmasin, mis produtseerib kliki- ja koopiakultuuri, vahendab kommenteeritud ja varieeritud koopiaid ning kollaaže etteantud materjalil. … kuigi kõrgtehnoloogilisel internetil on suur intellektuaalne ja hariduslik potentsiaal, toimib see valdavalt siiski primitiivse teadvuse kanalina.” See, mis paljude meelest on remikskultuur, on Arujärve arvates pigem koopiakultuur. Ta ei taha märgata retooriliste tekstide poeetilist pingestatust, vaid taandab metsa puudeks – remiksi koopiateks. Kultuurisemiootikute arvates kultuur aga üldjuhul arenebki n-ö inkrementaalsete innovatsioonide, väikeste muganduste, adaptsioonide, tõlgete kaudu. Enamik muutusi on malbed.

Arujärv käib ent välja žanrieristuste telje primitiivne-kompleksne ning annab märku, et esimesi vahendab internet ja teisi („süvakultuuri”) peaks turustiihia eest kaitsma. Viimase vastu ei saa suurt olla. Kuid kas pole antud vastanduse puhul probleemne see, et Arujärv räägib komplesusest n-ö ühe teksti tasemel, keskendudes selle üksiku ühiku struktuurile? Kas poleks ehk paslik uurida selle kõrval ka paljude „struktuurselt primitiivsete”, kuid inkrementaalselt mugandatud tekstide poeetiliste aktsentide koostoimet? Täpsemalt: kui adaptsiooniga kaasneva tähendusaktsendi äratabamine eeldab mahukat intertekstuaalset teadmist, siis kuivõrd on too interpretatsioon lõpuks primitiivne? Ja kuivõrd on antud teksti tootnud (pop)kultuuri kompleks primitiivne? Et see seda alati ehk polegi, oli Steven Johnsoni keskne idee, kui ta kirjutas oma kuulsusrikka „Kõik halb on sulle hea”. Tuletagem ka meelde, et Lotmani üks teese oli, et iga tekst kasvab koos lugejaga. Kas pole ehk nii, et võitluslikult meelestatud süvakultuuri sõpradel võib kohati lihtsalt puududa popkultuuri lugemise oskus?

Vajame vahedamaid tööriistu

Arujärv sedastas ka, et interneti kollaažide materjal on „ette antud”. Siinkohal tahaks Popperi vaimus küsida, kas pole ehk internet nähtusena liiga kompleksne, et otsida selle sügavikest etteandjatest vandenõulasi? Kas ei või ehk kogu probleem olla hoopiski selles, et ette antakse vähe? Kultuur areneb remiksi, intertekstuaalsete seoste najal. Kas aga niisuguseks loovaks kombinatoorikaks on kultuurikasutajal ikka alati käepärast piisavalt pingestavat materjali? Kas ta tunneb kõiki alternatiive? Kas ressursid on käepärast ja kas teab ta endal olevat õiguse neid materjalina kasutada? Mina ei oleks selles täna siin Kirde-Euroopa perifeerias kuigi kindel. Ei jookse meil Spotify taskusse ja Netflix elutuppa ning suurtel ekraanidel saab kunstfilmile ligi vaid pealinnas. Rääkimata sellest, et kõigi aegade jooksul üles võetud 10 000 eesti filmist on 99% digiteerimata. Arhiiviriiulitel koltuvat filmirulli niisama lihtsalt ju „uusinterpretatsiooniks” ei remiksi. Piiratud etteantuse probleemist ülesaamiseks on meil vaja netimeediaga veelgi enam vaeva näha ning autoriõigusi ilmselt vähemalt kohati leevendada.

Kolmas suur Arujärve tekstis esinev küsitavus on kogu võrguajastu kultuuridünaamika ja „avatud kultuuri” liikumiste näitamine „massiteadvuse” süvendajatena. Need, kes on käinud viimastel aastatel olulisematel meediauuringute aastakonverentsidel (ICA, IAMCR, ECREA), on märganud ilmset arengut, et massimeedia uuringutega tegeletakse nüüd pigem meedia ajaloo uuringute sektsioonides. Näiteks traditsioonilisest televisioonist kui massiteadvuse loojast on saanud vähemalt meediauuringute perspektiivist ajalugu. Tänapäevaste mitmesuguste intersubjektiivsete pidevuste kujunemist analüüsides vajame ehk vahedamaid riistu kui möödunud sajandi keskpaigast pärit uusmarksistlikud ideed massiteadvusest jms. Tuletagem siinkohal meelde kas või võrguajastu tüüpparadoksi, kus ühel pool individuatsioon ja teisel pool selle tingitud hüpersotsiaalsus ehk mitmesugune „võrgustumine”, mis eriti kultuuritööstuses juuri ajab.

See, millele ma selle artikliga osutada soovin, on üsna tihti esinev nn majanduskeskne reduktsionism, kui jutuks tuleb loomemajandus või innovatsiooniprotsessid kultuuris. Loomemajanduses nähakse sageli vaid spetsiifiliste majandushuvide teenimist, kuid selle kõrval ignoreeritakse mitmepoolseid koevolutsioonilisi sõltuvussuhteid, mis allsüsteemide vahel ühiskonna tervikliku arengu korral eelduslikult toimivad. Nii kultuuriuuringute traditsioonist kui ka poliitökonoomiast lähtuva lähenemise korral loomemajandusele kasutatakse nende suhete mõtestamiseks tihti mõistet „väärtus”. Niklas Luhmanni ainetel võib pakkuda, et kunstide kui funktsionaalsüsteemi olemasolu mõte on jõuda kunstiväärtusteni. Need on kas esteetilised elamused või tähendusinnovatsioonid – uued keeled ja kujundid koos kõigi oma eespool kirjeldatud positiivsete omadustega, eriti võimega tõhustada ühiskonna eneserefleksiooni. Tähendusruumi luues luuakse aga ka keskkonda, kus opereerivad kõik muud allsüsteemid, sealhulgas majandajad. Pealegi, kui kunstiväärtused on tajutud positiivsena, võivad need tõlgenduda väärtusteks ühiskonna teistes allsüsteemides – elamuste või tähenduslike tekstide eest võidakse muuhulgas tasuda ka nn väärtuse ekvivalendi ehk rahaga. Kui sellist valmisolekut on rohkem, kui loojad on leidnud oma auditooriumi, siis väljendub see varem või hiljem ka väikese vappena rahvamajanduse kasvugraafikutes – kunstiväärtus on tõlgendunud majandusväärtuseks.

Siin Eestis võime lähiaastail vastavate näidete otsinguil pöörata pilgud Tallinna linna „ristinnovatsiooni” uuringute initsiatiivile. Selle, tegelikult üle-euroopalise Interrregi programmist rahastatava projekti raames uuritakse just selliseid, kunsti- ja tehnoloogiavaldkonna dialoogis sündinud, kuid „mitmedimensioonilist” väärtust loovaid uuendusi Eestis ja mujal. Kuid veel kord: kultuuriinnovatsiooni laiem eesmärk ei saa olla otseselt kaubastatavad „tooted”, vaid ühiskonna refleksioonivõimet parandava tähenduskeskkonna loomine. Teisisõnu: härrad kunstnikud keskendugu ikka oma tegudele, pakkugu uut ja sotsiaalselt kõnekat kultuuri – loogu „väärtust” mõtestuse ja elamuste vahendusel. Ja ärgu sõrgu vastu ajagu, kui seejärel edeneva rahvamajanduse najal märssi väljateenitud leib sokutatakse.

Allikas: Sirp