Vaatame paari näidet pealtnäha vastuolulisest informatsioonikasutusest. Esimene on kordamise fenomen, mis avaldub kõige selgemini laste puhul, kes on suutelised üht ja sedasama multifilmi vaatama kümneid kordi järjest. Kui üldiselt õpetatakse, et filmides on kõige tähtsam haarav lugu, siis teisest küljest näitab tegelikkus, et ka veel teismelised on võimelised vaatama üht filmi mitmeid kordi. Täiesti ilmselt ei vaata nad enam loo üllatuslikku kulgu, vaid ootavad selle esituse teatud momentidest tekkiva emotsiooni kordumist. Nõnda ei ole ka näiteks pornofilmide puhul lool eriti olulist rolli. Me võiksime arvata, et täiskasvanud kasvavad sellest välja, aga päris nii see siiski ei ole. Kui võtame näiteks Õhtulehes viljeldava õnnetusjuhtumiloo žanri, siis juhul kui te just ei tunne artiklis mainitud inimesi, on kõik need lood äravahetamiseni sarnased koos lausetega „Maha jäi viieaastane tütar” või „Ma ei suuda sellega leppida”. Sama öeldakse ka televisiooni kohta, mis on narratiivselt vägagi formaaditud – see tähendab, et nimesid küll vahetades jutustatakse kogu aeg sama lugu.
Uudiste olemuse vastuolulisus ilmnes eriti teravalt elektroonilises meedias 24-tunnise uudistevoo kontseptsiooni käimaminekuga. See eeldas, et tarbijale on võimalik pakkuda 24 tunni jooksul olulisi uudiseid, aga tegelikult on ajakirjanikud avastanud, et uudiseid ei ole uudistevoo täitmiseks siiski piisavalt. Ameerikas on sel puhul isegi öeldud, et 24-tunnine uudistevoog olevat tapnud ajakirjanduse (mille ülesandeks oli varem eristada olulist ebaolulisest). Näiteks eriolukordade kajastamine. Kurkse katastroofi puhul nägi ka Eesti televaataja esmakordselt peamiselt Ameerikas leiutatud formaati. Tolleaegne TV1 käivitas umbes kell 21 režiimi Breaking News, kus korrati iga natukese aja tagant: „Hetkel meil uut informatsiooni ei ole, aga jääge meiega, sest me tuleme kohe tagasi, kui midagi teada saame.” Paraku sel õhtul olulisi uudiseid ei saabunudki, küll aga sai TV1 tookord kiita operatiivse tegutsemise eest. Ent mõelgem, mida siis tookord televaatajale pakuti – pealtvaataja rolli õnnetuses, kus televaatajal puudus vähimgi võimalus sündmustesse sekkuda. Puht praktilise elukorralduse mõttes ei olnud avalikkusel vahet, kas ta saab operatiivinfot kaheksa tundi hiljem või varem. Otsustav oli aga soov käsitleda elu vaatemänguna, millest igaüks tahab osa saada.
Loe täisartiklit Päevalet onlines.