Riigikontrolli audiitor Ermo Liedemann kutsub ettevõtjaid tuleval nädalal nende postkastidesse laekuvaid ankeete täitma, et tulevikus riigiabiprogrammid ikka paremini konkreetse abivajajani jõuaks.

Kõnes Riigikogule mõned kuud tagasi kutsus riigikontrolör poliitikuid üles enam mõistma, kust tuleb tegelikult see raha, mille laialijagamise üle nad otsustavad. Et eelarvepoliitika peab olema alati tark ja sotsiaalkindlustussüsteemi toimimine nõuab valusaid valikuid, kuid pikas perspektiivis tagab riigi teenuste jätkusuutlikkuse ja inimeste heaolu vaid tugev majandus. Ei ükski kärbe. Ei ükski maksutõus. Ei riigivara müük.

Mida rohkem teenib siinne ettevõtja, mida kõrgemat palka suudab ta oma töötajale maksta, seda rohkem laekub raha riigikassasse ning kasvab ühiskonna heaolu. Ka neid 100 000 töötut saab aidata vaid ettevõtlus.

Majanduse  konkurentsivõime olulisusest on poliitika kujundajad kui mitte mujal, siis paberil ammu aru saanud. Nii kaua kui riigi arenguplaane kirja on pandud, on neis seatud ka eesmärk aidata tõsta ettevõtete tootlikkust, lisandväärtust ja eksporti. Kas see on õnnestunud? Mida on selleks tehtud?

Eesti ettevõtluspoliitika on siiani pigem hoidunud majandusse jõuliselt sekkumast. Oleme uhked oma lihtsa maksusüsteemi ja väheste regulatsioonide üle, kuid nende tegelik mõju majandusele pole kahjuks väga teada, st uuritud teaduslikult.

Ja kui otsida käegakatsutavat ettevõtluspoliitikat, siis peab tõdema, et toetus on peamine mõjutusvahend, millega valitsused on lootnud majanduse struktuurset arengut suunata. Seda nii enne Euroopa Liiduga liitumist, kui raha toetusteks õieti polnud, ajal, mil toetus oli vaid tilk Eestisse voolavas kapitalijões ja ajal, mil ta on tühine ettevõtete laenukoorma kõrval.

Vaadates muutunud majandusolukorras ringi, näeme aga, et riigid konkureerivad omavahel sama innukalt kui ettevõtted (ma ei mõtle siin otsest ja väljapaistvat protektsionismi, vaid ettevõtlust soodustavat keskkonda, maksupoliitikat, regulatsioone jne)  ja tasapisi on see tõdemus jõudnud ka Eesti poliitikasse. Aga mis kujul ja kas see toob edu?

Majandus- ja kommunikatsiooniminister reastas oma 2009. aasta sada tegu, mille eesotsas troonivad ettevõtluse tugipaketid. Eelmise aasta viimastel päevadel kinnitas valitsus Eesti ettevõtluspoliitika arengukava rakendusplaani, mille kohaselt jõuab Eesti ettevõteteni sel aastal pea 2 miljardit krooni toetusi. Ja rohkem on tulekul. Viimase viie aasta jooksul on riigipoolsetest toetustest saanud osa ca 10 000 ettevõtet kogusummas ligikaudu 4 miljardit krooni. Sellele lisanduvad miljardite kroonide ulatuses erinevad riiklikud laenud, garantiid ja käendused.

Kas ja kuidas on see mõjutanud Eesti majanduse konkurentsivõimet? Mida oleks pidanud ja peaks selle raha eest saama? Veidi vähem pankrotistuvaid ettevõtteid ja kaduvaid töökohti? Kõrgema tootlikkuse ja ekspordivõime (loe: rikkama ja sidusa ühiskonna tulevikus), nii nagu riigi arenguplaanides kavandatud? Või on ettevõtlustoetused liiga tühised, et kutsuda esile muutuseid majandusstruktuuris ja avaldada mõju ettevõtete konkurentsivõimele (ning peaksime enam kasutama hoopis muid poliitikavõimalusi)?

Peame kahjuks tõdema, et meie tegudest hoolimata ei hinnata jätkuvalt meie toodangut või panust selles väga kõrgelt, ettevõtete tootlikkus Euroopa Liidu keskmisest näitab langustrendi ja majanduskriis on eestlast võrreldes keskmise eurooplasega pigem vaesemaks teinud.

Täna pole kellelgi objektiivset alust öelda, et ettevõtlustoetused meie riigile jõukohases mahus ja praeguses struktuuris ei too kaasa soovitud mõju majanduses, kuid pole võimalik väita ka vastupidist. Eesti ettevõtete konkurentsivõime kasv on meie ühiskonnale eluliselt vajalik ja riik on seadnud endale ülesandeks olla ettevõtjatele abiks, suunates sinna raha ja lootes peamiselt raha mõjule.

Riigikontrolli ülesanne on uurida, kuidas on riik maksumaksja rahaga ümber käinud, kas kulutatud raha on oma eesmärke täitnud või täitmas. Seetõttu soovime välja selgitada, kas ja millist kasu on ettevõtlustoetused ettevõtjale toonud ning kuidas saaks toetused ettevõtjate huve veelgi paremini teenida. On selge, et peame selleks pöörduma otse ettevõtja poole. Ainult ettevõtja ise teab, millist mõju avaldas riigi toetus tema majandustegevusele kasvu- või kriisiajal, millistest toetustest oleks rohkem abi, miks ta pole riigi toetust taotlenud või millised muud riigi meetmed võiksid tema ettevõtte konkurentsivõime kasvule kaasa aidata. Sest, veel kord, toetused on ju vaid üks majanduse edendamise hoob.

Ligikaudu 4000 ettevõtja postkasti laekub järgmisel nädalal Statistikaameti vahendusel palve nendele küsimustele vastata. Ankeedi saajate hulgas on toetust saanuid, mittesaanuid, ja neid, kes pole seda kunagi küsinudki. Vastuste põhjal annab Riigikontroll hinnangu perioodil 2004-2009 antud ettevõtlustoetuste mõjule ning teeb Riigikogule ja valitsusele ettepanekuid, mida peaks toetuste süsteemis muutma.  Ettevõtjate abiga tahame anda otsustajatele infot täpsemini sihitatud ettevõtluspoliitika kujundamiseks ning järgmise perioodi Euroopa Liidu rahade kasutamiseks.

Ermo Liedemann