Kuidas arendada disaini Eesti taolises riigis, kus siseturg praktiliselt puudub? Kas on aeg ka siin loobuda pühendumisest tootedisainile, mitte enam investeerida tootmisesse ning üle minna teenuse disainile? Uute toolide ja riiulite asemel mõelda välja uusi teenuseid – terviseturism, elamuste- ja toiduturism?

Kuidas kindlustada Eestis disainihariduse saanud spetsialistidele töökohad, kus nad oma võimeid saaksid rakendada? Enamus Eesti disainerid on ise ettevõtjad, kuna firmasid, kes neid palkaksid, praktiliselt ei ole; in-house disainereid ehk palgalisi on alla 50. Üle poole lõpetanutest ei tööta erialal. Eneseteostuseks on võimalused olemas aga leiva peale võid see ei too.

Kuigi on tunda, et jää ettevõtjate ja disainerite vahel on hakanud sulama, tõmbab esialgse eufooria maha mure – kus ja kuidas oma tooteid müüa? Et toote omahinda suurema tiraaži abil konkurentsivõimeliseks muuta, on ainukeseks väljapääsuks eksport. Ja isegi siis, kui leidub ressurss välismessidel osalemiseks ja turundusmaterjali valmistamiseks on vaja müügiagenti, kes tooted maha müüks.

Eesti tootjad müüvad tavaliselt kas keskmise või odava turuniši kaupu. Majanduskriisist tingituna on aga keskmine turg kadumas. Elujõulisemalt toimib kas väga odav või väga kallis. Odavas kategoorias Eesti juba ammu ei konkureeri. Et müüa suurema lisaväärtusega tooteid nö disaintooteid, peab lisaks heale müügitööle olema ka meediatugi ja hea PR. See kõik on kallis.

Aasia panustab teadlikult disaini

Et keegi hakkaks ihaldama Eesti disaini, peab see olema nähtav. Eestis puudub “näidiste tuba”, kus disainerid saaksid eksponeerida oma uudistoodangut, kus reaostjad ja kaubandusinimesed saaksid oma käega veenduda toote kvaliteedis, kus oleks kättesaadav disainiinfo. Eesti disaini showroom oleks ka linnale ja riigile tõestus ajaga kaasaskäimisest. Kui palju ma ka ei fännaks Katariina käiku ja kõiki oma väliskülalisi sinna ei viiks, tarbekunst ja käsitöö erineb disainist ja kannab erinevat sõnumit.

Eesti disainerid ei ole siiani saanud endale Tallinnas lubada püsivat eksponeerimispinda ning rahvusvahelise kogemusega edasimüüjaid. Seni kuni veel disaineritel pole kadunud motivatsioon oma erialal midagi ära teha, püüame ennast nähtavaks teha välismessidel.

Hiljuti Singapuris toimunud maailma disainerite organisatsiooni kongress andis signaale, mis suunas liigub disain mujal maailmas. Kuigi õhtumaade disaineritelt jäi kõlama mõte, et tuleviku inimene ostab ainult neid asju, mis hädapäraselt vaja, siis Aasiamaade ettekanded tõestasid pigem vastupidist – masstooteid ja luksuskaupu tarbivad inimesed ei kao sellest maailmajaost veel niipea. Ostuparadiis Singapur oli hea tõestus. Kuigi Vuittoni kauplusi oli peatänaval iga 500 meetri järel, oli ikkagi moeikooni ukse taga järjekord. Aasia panustab teadlikult disaini, nii Indial kui Lõuna-Koreal on olemas disainipoliitika. Lõuna-Koreas saab igal aastal disainihariduse 30 000 disainerit, Samsungis on tööl 700 in-house disainerit.

Rahvusvahelise disainikogukonna tõekspidamised leiavad pikkamööda soodsa pinnase ka Eestis. Teenuse disain, sotsiaalne disain, universaalne disain, protsesside disainimine tervishoius – need on teemad, millega ka Eesti disainerid aina enam kokku puutuvad. Ei ole kaua aega sellest, kui Eesti ühiskond hakkas omaks võtma disaini mõistet, saades aru, et disain on rohkem kui lillemustri, pakendi või luksustootega seonduv, et see on seotud innovatsiooni, lisandväärtusega. Edumeelsemad ettevõtjad on disaini rakendanud ka äristrateegiasse ning investeering peaks ennast mitmekordselt ära tasuma.

Ilona Gurjanova , disainer ja Eesti Disainerite Liidu esinaine

Allikas: Päevaleht online.