Head ja halvad näited

Mitmes Eesti väikelinnas võib käia ringi ja rääkida – kunagi oli siin saiakohvik, nüüd on kellegi korter. Kunagi oli siin pood, nüüd kellegi eramu. Kilingi-Nõmme, Abja-Paluoja, Mõisaküla, Karksi-Nuia, ka Elva. Neis ligikaudu 2000–6000 elanikuga paikades on nähtud ka paremaid aegu. Kohti, kuhu minna, on jäänud vähemaks, värv koorub majadelt. Jah, põllumajanduslik tagamaa on ära kadunud ja selle makroteguri mõju ei saa alahinnata. Mõnel pool on tulnud tööstust juurde, kuid ometi pole sellest aidanud.

Mitmel pool mujal on aga suudetud siiski elevust ülal hoida, väikelinnad on leidnud oma tunnusüritused ja uhkuseallikad. Otepää on mänginud end välja mitu korda suuremana, kui tema rahvaarv (linnas 2000, vallas kokku 4100 kandis) lubaks. Kesklinnas on trobikond kõrtse, kaks ööklubi, tegutsevad hotellid, iga natukese aja tagant toimub mõni oluline üritus. Seal käiakse laagrites ja mujalt tulnud rahvas elavdab sealset elu. Looduslikud eeldused on paremad? Tuhkagi. Kunstlumi tuleb ikka igal aastal uus teha. Otepää edu saladus võibki olla see, et nad on edukalt kasutanud ära „välisotepäälaste” potentsiaali – nende inimeste võimeid, kes ei tarvitse seal pidevalt isegi kohal olla, kuid kellel on sidemeid kaugemal.

Külalisi tuleb siduda

Elavaid väikelinnu on ju veelgi. Haapsalu on ju õigupoolest väike, vaid 11 000 elanikku, kuid söögikohad ja hotellid teevad temast täiesti linna moodi linna, milles asub isegi ülikooli kolledž – ilmselt mitte eriti hea kõrghariduspoliitika, kuid üsna hea regionaalpoliitika.  

Suurtest keskustest üsna kaugel asuv 4000 elanikuga Tõrva on suutnud leida oma ürituse – Tõr­va Loitsu nimelise muusikapeo –, mis annab tuhandetele inimestele põhjuse tulla sellesse linna, kus nad muidu kunagi ei käi. Küll aga võiksid tõrvalased mõelda sellele, mis saab siis, kui kontsert lõpeb. Praegu pannakse autodele hääled sisse. Mõistlikum oleks aga mõelda, kuidas külalisi pikemalt siduda – olgu või järelpidudega kusagil järvekaldail või pubis-hotellis –, kuidas anda nei­le põhjust uuesti tulla.

Sellised olid lood depressiooniga ja depressioonita, kuid nüüd on aeg leida üles nende lugude moraal väikelinnade aktivistide jaoks. Korraldage üritus, mis annaks põhjuse teie linna tulla. Korraldage see mitte ajal, mil korraldajatele sobib (nädala sees kella 9–17), vaid siis, kui keegi, kes pole veel töötu, ka tulla saab. Siduge kohalikud pubid-klubid-külalistemajad üritusega nii, et nad ka kasu saaksid. Küsige vahel ka nõu inimestelt väljastpoolt oma linna. Kohaliku taseme tarkade abil MK-etapp (või mõni muu tore asi) teie linna ei jõua.

Kunagi mäletasin ma tervet hulka linnapäid. Olid sellised eredamad tüübid. Nüüd tuleb mõni üksik vaevata meelde. Väikelinlased, kas need inimesed on need, kes teie linnadepressioonist välja toovad? Kui miski muu ei aita, vahetage võimu.

Loe täispikkuses artiklit Eesti Päevalehes