EPL: Loomemajandus kui väljakutse
Indrek Ibrus, Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli õppejõud: Üks esimesi filosoofilisi teoseid, mida mind vastse tudengihakatisena lugema suunati, oli konservatiivse filosoofi José Ortega y Gasseti „Masside mäss”.
Euroopa riikide saja aasta tagune olukord, mida autor teoses kirjeldab, on tema kujutuses problemaatiline. Linnad on täis rahvast, kohvikud täis külastajaid, teatrid täis vaatajaid. Liigagi täis, nii et nõudlikumad kultuuritarbijad – eliit – ei leia enam asu ega kohta. Massid mässavad, keskmine maitse prevaleerib, kurdab too elitaristlik teoreetik.
Tegemist oli ajaga, kui industrialiseerimisega kaasnev majanduskasv hakkas tootma keskklassi, kellel jäi pärast esmavajaduste rahuldamist raha üle ka kultuuri tarbimiseks. Sellest hetkest alates võime rääkida ka kultuuriloome industrialiseerimisest ehk moodsa kultuuri- ja loovtööstuse tekkest läänes.
Kui kultuuritööstus majanduskasvu edenedes veelgi kasvas, tõi see kaasa veelgi kriitikat, vasakult ja paremalt. Marksistlikud kriitikud Walter Benjamin, Theodor Adorno, Max Horkheimer võtsid kapitalistliku „kultuurimasina” ette ja süüdistasid seda eheda, tõelisi väärtusi esindava ja tähendusi loova kunsti tagaplaanile tõrjumises. Võrreldes klassikalise muusikaga on džäss masinlik ja hingetu, sedastas Adorno ja tegi sellise lihtsakoeliselt elitaristliku hoiakuga sedalaadi kriitika väga kergesti rünnatavaks.
Hilisemad kultuurikriitikute põlvkonnad on selliseid lihtsaid vigu vältinud. Selle asemel on hakatud rõhutama kultuuride sisemist kirevust ja kõigi allkultuuride õigust kohale päikese all. Tele- ja internetikaablites rändava kultuurisisu maht on kvantitatiivselt kasvanud. Kultuur nišistub, kultuuritarbijad segmenteeruvad. Seda on nimetatud infoajastuks ehk ühiskonna arengufaasiks, kus majanduskasvu veab info tootmine, töötlemine ja tarbimine ning kus füüsiliste objektide tootmist asendab majanduse vedurina mittemateriaalseid väärtusi loov teenusemajandus. Neil mittemateriaalsetel väärtustel on aga tihti ka nn esteetilise elamuse komponent. Ja see, hea lugeja, ongi nn loomemajandus. Seesama, mida Anders Härm nimetas hiljuti siinses lehes lauslolluseks ja ideoloogiliseks sõnakõlksuks („Kui kultuurist saab ripats”, 13.12).
Mis on mureks?
Siinkirjutaja ei saa aru, mis kriitikule meelehärmi teeb. Et ühiskonnas ja majanduses aset leidnud muutused on saanud nime? Pole palju uut teadmises, et loomemajandust on põhjust pidada kogu ühiskonnas aset leidva teatud neoliberaliseerumise osaks. Ka konkreetsemate mõistetena kerkisid „loovtööstus” ja „loomemajandus” esile ajaloolises situatsioonis, kus idablokk oli kokku varisenud ja Silicon Valley libertarism, innovatsiooniusk ja internetimull toitsid usku ja lootust – ka kultuuripoliitikute oma. Eriti kui see andis võimaluse kultuurile uue tiitli all raha juurde küsida, mida on ka tehtud ja saadud.
On ekslik väita, et loomemajandus on asendanud kultuuripoliitika või et see osa kultuurist, mis ei ole tänapäeval osa meelelahutustööstusest, hakkaks ripatsina tagaplaanile taanduma. Selline väide vaatab mööda nüüdisaja kultuuripoliitika mitmetahulisusest. Me võime süüdistada Eesti kultuuri poliitilist tippjuhtimist mannetuses, kuid meil on sellest hoolimata endiselt kulka, mis loojamüüdile tuginedes ja „turutõrke” hirmus toetab kunsti ja selle loojaid, ning meil on EAS, mis toetab ettevõtteid ja äriplaane.
Niisiis, meil on olemas nii ooperid kui ka inkubaatorid. Pole objektiivseid märke, et Eesti kultuuripoliitikas aetaks segi vajadus tagada ühelt poolt kultuuri sisemist pluralismi, toetada uue kunstiväärtuseni jõudmist või tähenduste loomist, tagada samuti kultuuri laiemat kättesaadavust (rahvusringhääling!) ning teiselt poolt toetada näiteks omamaiste loovettevõtete ekspordivõimet.
Kui eesmärgistatuse mõttes on kunstide toetamine ja loovettevõtluse tõhustamine erinevad asjad, siis reaalses elus need kaks tegevust toetavad teineteist. Tööjõud liigub nende kahe vahel ja kokkuvõttes, heal juhul, võib märgata kultuuriloome laiemat infrastruktuurilist tugevnemist ja tugevamat omakultuuri loome/ tootmise võimet.
Loomemajanduse mahasalgamise asemel peame sellega tõsiselt tegelema. Neoliberaalsuse silti on lihtne panna, selle taga olevaid probleeme lahendada keerulisem. Mida teha töösuhetega loovsektoris, kus töö on üha enam projektipõhine ja ebakindel ning sissetulek tööjõu ülepakkumise tõttu väike? Loovtööstuse struktuur on spetsiifilistel põhjustel peaaegu alati oligopoolne: turgu valitseb pihutäis suurfirmasid, keda teenindavad tuhanded riskialtid mikroettevõtted. Milliseid infrastruktuuri- ja regulatsioonivahendeid on vaja, et seda ebavõrdsust vähendada ja tagada mikroettevõtetele parem ligipääs turule?
Need on reaalsed probleemid, mis vajavad lahendust. Adornolik peenutsemine „eheda” kultuuri ja majandussuhetest puudutatud kultuuri vahekorra pärast ei aita kaugele. Ja muide, eeldus, et esimene peaks teisest ees käima, on kummaline nn kultuurideterminismi usk. Ühiskonna areng on komplekssem ja eeldab kõigi allsüsteemide paratamatut inter-aktsiooni.
Allikas: EPL
