Eesti disaini rahvusvahelistumine

Maris Takk, Eesti Disainikeskus:

2014. aastal, nagu ilmselt kõigil eelnevatel ja järgnevatel, on disainimaastiku võtmesõnaks eksport, rahvusvahelistumine. Vaatame veidi, mis erinevate koolituste, toetuste, mõttekodade, messide ja muude eksporti rõhutavate meetmete taga tegelikult toimub, kas ja kui palju on Eesti disainerid, disainibürood ja disainitud tooted ja teenused reaalselt maailma jõudnud?
Valdav osa disainibüroosid on 1-2 inimese mikroettevõtted, mistõttu kõige suuremaks takistuseks eksportimisel on ressursipuudus. Seetõttu on disainerite omavaheline ja valdkondade ülene koostöö eksportimisel võtmetähtsusega.
Eestis või eestlaste poolt asutatud start-upid, mis on juba oma olemuselt väljapoole suunatud, on üks suurimaid võimalusi Eesti disaineritel globaalse haarde ja mõtlemisega brändi loomisel osaleda. Viimaseks heaks näiteks on Skype’i asutaja Janus Friisi poolt finantseeritud suhtlusplatvorm Wire, mille disainimeeskonnas leidub selle juhi Priidu Zilmeri kõrval veel mitu Eesti disainerit. Teiste kümnete ja isegi sadade suhtlusplatvormide ees on Wire’i eeliseks just iLisa Konsultantlus ja kasutajasõbralik disain. Teleport (Velvet), Guardtime/(Fraktal), TransferWise (Haiku), Peek Calendar (Velvet) on mõned näited teistest rahvusvahelise haardega teenustest, mis sündinud kodumaise oskuse abil. Need kõik on näited ka edukast koostööst. Koostöö teiste valdkondade, teiste disainibüroodega ja ka teisest rahvusest disaineritega. Nö segatiimid on tihtipeale edukamad ja konkurentsivõimelisemad.
Tundubki, et just graafilise-, veebi- ja teenusedisaini büroodel on läbi kvaliteetsete portfooliote, heade näidete ja rahvusvahelise haardega projektide välisklientideni jõuda hõlpsam. Kuigi disainiprotsessi üks olulisemaid osi on suhtlemine, saab seda vajaduse korral teha ka distantsilt. Näiteks Velvetil on käesoleval aastal olnud ligikaudu 10 välisklienti, tööd on tehtud nii USA kui ka Euroopa start-up’idele (visuaalne identiteet, veebidisain ja äppide disain ja -arendus). Riikidest on kaetud nii USA, Läti, Soome, Suurbritannia ja Šveits. Iga kuu laekub välisriikidest umbes 3-4 päringut. Viimane suurim projekt oli Soome tehtud EkoRent, millele Velvet lõi kõik alates strateegiast kuni brändi, veebi ja mobiilirakenduseni. Pakendidisaini firma KOOR teeb samuti palju tööd lähinaabrite juurde Lätti ja Leetu. Hiljuti turule jõudnud La Muu pakendile äravahetamiseni sarnane soomlaste uus jäätis näitab, et siinsele disainile vaadatakse juba järele küll.
Disainibüroo AKU on leidnud üles nii Kataris paiknev juuksurisalong kui ka soome start-up ettevõtted, samuti tuleb igakuiselt päringuid maailma eri nurkadest. Parima reklaamina töötavad peamiselt kajastused välismaistes tunnustatud disainiblogides ja -ajakirjades. Küsimusele, mida ja kui palju saaks aidata riik ja erinevad organisatsioonid, vastab Alari Orav, AKU üks asutajatest, et riik ei peaks kuidagi eriliselt disainiekspordile kaasa aitama – see olgu ikka iga disaineri või ettevõtte enda huvides, et oma teenusele laiemat turgu leida. “See ei ole tegelikult üldse nii raske, oleme ise järele proovinud. Me ei näe disainieksporti üldisest ekspordist eraldi – ühtviisi oluline on teha tööd Londonisse, kui aidata eesti ettevõtetel seal edu saavutada. Probleem on pigem selles, et enne eksportima asumist pole toode või teenus piisavalt tasemel,” lisab ta.
Järgmine samm on juba oma ettevõtte haru avamine mõnes välisriigis. Esimene näide on teenusedisaini büroo Brand Manual, kes esialgu avas Stockholmis oma büroo ning veidi hiljem liitis sellega ka B2B kommunikatsioonibüroo Clinton Agency, saades seeläbi üheks suurimaks teenusedisaini ja brändingu võrgustikuks Skandinaavias. Kevadine disainibüroode külastus Soome, kus me kogusime inspiratsiooni põhjanaabrite tugevaimate tegijate käest, näitas, et pea kõik Soomes tegutsevad disainibürood laienevad või peavad laienemise plaane, aga seda pigem Lähis-Ida suunal, Saudi Araabiasse, Katari jne.
Teine grupp disainereid on isetootvad ja oma kaubamärki arendavad, kes ei paku disainiteenust, vaid nii disainivad kui ka toodavad oma tooted ise. Hinnanguliselt on selliseid disainerite loodud kaubamärke Eestis täna juba üle 100. Neid saab tegelikult vaadata sarnaselt teiste tootjatega, kelle jaoks Eesti turg on ilmselgelt liiga väike. Tublimad neist ongi oma silmad kohe väljapoole suunanud. Näiteks noore disaineri Aap Piho mööblikaubamärk Warm North ja hiljuti ka Jaanus Orgusaare juhitud Borealis sõlmisid lepingu suure, üle 1000 edasimüüjat omava mööblibrändiga MONOQI, kes esindab nüüdsest mõlemat kaubamärki üle Euroopa. Samuti disaineritest koosnev väliköögimööblit pakkuv Ulaelu on võtnud fookuse eelkõige välisturgudele, osaledes ja külastades regulaarselt messe, kontaktüritusi jne. Ka taaskasutatud materjalidest mööblit tootva Derelicti peamised tellimused tulevad väljaspool Eestit.

Pealtnäha tundub, et maailmas löövad läbi peamiselt Eesti moedisainerid. Leidub mitmeid nimesid, kes välismaal õppides ja/või tuntud moemajades praktiseerides, samaaegselt oma kaubamärki arendavad. Näidetena võib tuua hiljuti KAAMOSE aksessuaari auhinna pälvinud ja SÄSI nominent Mirja Pitkäärti, kes töötab Louis Vuittoni moemajas ning arendab oma kaubamärki ning Jaapani moebrändi Hyeres’i moekonkursi finaali jõudnud disainer Ragne Kikase, kes töötab Yoji Yamamoto moemajas Jaapanis. Sama Hyeres’i konkursi finaali pääses sel aastal ka Marit Ilison, kes osales kaks korda Londonis toimunud International Fashion Showcase’il ning tõi sel aastal koos kolme Eesti disaineriga võidu. Hyeres’e konkursil võitu ei pälvinud, küll aga rohkelt meediakajastust (nii Prantsuse kui Itaalia Vogue, Dash Magazine jne). Täna on kollektsiooni Longing for Sleep mantlid müügil kahes mainekas Itaalia butiigis ning mantleid on tellitud nii USAsse kui ka Suurbritanniasse.

Kas Eesti disainer peab väljaspool Eestit rõhutama, et ta on pärit Eestist? Kas lõppkokkuvõttes on oluline, mis riigi või rahvuse disaineriga on tegu või suures globaalses maailmas ei ole sel üldse vahet? Marit Ilison: “Ma arvan, et see tuleb tugevuseks keerata ja ideaalis peaks riigi kuvand olema positiivseks toetusfooniks.” Alari Orav arvab samuti, et viimasel ajal on Eesti kujunenud aina rohkem eeliseks.
Lisaks Eestis tegutsevatele ja aktiivselt väliskontakti otsivatele disaineritele on veel mitmeid näiteid väga edukatest Eesti disaineritest, kes juba välismaal tegutsedes seal oma brändi on loonud. Londonis tegutsevad disainerid Kriss Soonik-Käärmann ja Kristian Steinberg on näidanud, et meeletu töö, pühendumise, uste kulutamise, suhtlemise ja väsitava ringi reisimisega, on võimalik oma äri edukalt ka välisturul ajada. Samuti tegutseb ja töötab Londonis tootedisainer Helena Karelson, kellel on tänu andekusele, tugevale töötahtele ja väga heale haridusele (Royal College of Art, MA) potentsiaal disainida tooteid suurtele globaalsetele brändidele.
Need on loodetavasti vaid mõned üksikud näited Eesti disaini rahvusvahelistumisest ja kuigi meil veel ühtegi tõelist edulugu ei ole, on kõik väiksemadki sammud (mõned ehk ka ebaõnnestunud) vajalikud jõudmaks suuremate eesmärkideni.