See ei ole ainult esteetiline kunst vaid ka tarbimisväärne kunst. Selle jaoks ei ole vaja mitte ainult näitusi ja otseseid toetusi, vaid ka müügivõimalusi. On oluline, et Eestis kavandatavad lisaväärtusega tooted, keskkond ja teenused oleksid kättesaadavad ja nähtavad nii kohalikele elanikele kui ka väljaspoolt tulevatele inimestele.

Esimene sammuna võiks pakkuda turistile Eesti disaini nähtavalt ja mugavalt. Suureks abiks oleks see, kui Tallinna linn ja Eesti riik toetaks läbi erinevate meetmete kodumaiste disainerite nö rajoonide tekkimist nagu seda on näiteks Helsingis tuntud design district. See on linnaosa, kuhu on koondatud Soome tegutsevad disainerid. Ükski turist ei saa Helsingist lahkuda ilma, et talle ei antaks piirkonnast märku kui kohast, kust ta peaks kindlasti läbi astuma.

Nii kuvatakse uhkusega läbi disaini turistile moodsat ja oma eripäradega Helsingit – Soomet. See on kasulik kohalikele disaineritele ning maksude, maine ja tööhõive näol Soome riigile. Miks ei võiks jätkata Tallinna vanalinnas Eesti disaini propageerivat üritust Moeturg?

Disainerid loodavad väga, et see traditsioon võiks jätkuda, sest kuidas võiks turist üldse teada, mis on Eesti disain, kui selle tutvustamiseks ja müümiseks pole kohta, ega regulaarseid aktsioone.

Skandinaaviat tuntakse disaini läbi

Kindlasti on Tallinna vanalinnale omasem ja suurema väärtusega siin tegutsevad käsitöölised ning nende töökojad kui näotud ja odavad toidukohad. Miks mitte toetadada nende tegevust pakkudes neile mõistlike hindadega müügi- ja rendipindasid. Näiteid selle kohta, kui edukalt toimib ja kui suurt potensiaali omab toetav disainipoliitika, pole vaja kaugelt otsida. Mille läbi tuntakse Soomet, Rootsit ja Taanit? Disaini.

Nende disain on üle maailma tunnustatud. Põhjanaabrite disainerid vallutavad maailma ja edastavad oma tuntud brändidega sõnumit moodsast kodumaast. Liiga lihtne oleks teha järeldus – nende disainerid on paremad. Nad on strateegilisemad ja osavamad rahvusvahelistes suhetes.

Selles on neile aga suureks abiks riiklik marketing ning agentide võrgustik, mis aitavad luua rahusvahelisi suhteid, leida usaldusväärsed kontaktisikuid ja koostööpartnereid lähtuvalt valdkonna spetsiifikast.

Kõik seda üksiküritajana teha on väga raske. Iga täna tegutseva disaineri edu oleks aga suureks abiks ka järgmistele generatsioonidele. Seetõttu peaks see olema meie ühine pingutus. See oleks ka esimene ja konkreetne samm disainiekspordi poole liikumisel.

Siinkohal ei tohiks unustada ka haridust. Niikaua kuni antakse disainiharidust, peaks riik hoolitsema, et keskkond, kuhu lõpetajad satuvad on kooskõlas sellega, milleks haridus neid ette valmistab.

Kui see nii ei ole, on vastutustundlik jagada teatud dotatsioone, et kallis haridus raisku ei läheks ja äsja lõpetanud spetsialist saaks edasi areneda ja rooste ei läheks. Hea näitena nõukogude ajast võib tuua fakti, et disaini eriala lõpetaja pidi kaks aastat sundkorras töötama disainerina mõnes ettevõttes.

Eesti ei vaja hingitsevaid moekunstnikke ning ainuüksi otseseid toetusmeetmeid, vaid spetsialistide kaasabi disaini majanduse struktuuri loomiseks. Eesti disainerid on need, kes loovad pildi ning tuleviku nägemuse Eesti disainist ja ka Eestist!

Rohkem arvestamist loomevaldkonna erilisusega

Riigil on mitmeid programme ekspordi ja ühisturunduse toetamiseks. EAS annab tuge ettevõtetele tootearenduseks ja innovatsiooniks.

Loomemajanduse toetusmeetmed näivad paljutõotavad. Kui vaadata loomevaldkondade esindajate kogemust loomemajanduse ja ühisturunduse toetuste saamisel ilmnevad probleemid, mis on takistuseks eksportprojektide elluviimisel ja muudavad toetused kohati kättesaamatuks.

Põhilisteks probleemideks toodi erinevate loomevaldkondade ekspertide vähene kaasatus nii taotluste väljatöötamise kui ka otsustusprotsessis. Taotlustes puudub lahter „sotsiaalse mõõtme“ jaoks, mis iseloomustaks taotleja rahvusvahelist võrgustikku, meediakontakte, keelteoskust ja rahvusvahelist suhtlemiskogemust.

See on projekti õnnestumisel tihti palju otsustavam kui omafinantseeringu nõue, mis on põhjendamatult suur arvestades, et loomeettvõtted on ühe-, kahemehefirmad. Erialaliitude ühisturunduse tegevused välismaal algavad tavaliselt Eesti mainekujundamisega omas valdkonnas; et valmistada turg ette toodete või teenuste pakkumiseks.

Seetõttu oleks vajalik, et näitused, trükised, loengud, vastuvõtud ja kõik muu sellega kaasenev oleksid samuti abikõlbulik. Loomevaldkonna eripära on väikeseid ettevõtteid – näiteks muusikavaldkonnas on väikeseid ettevõtteid (umbes 400), mille käibed on isegi kokku liites liiga väikesed.

Loomeüksused ei suuda võistelda samal real tootmisvaldkonna ettevõtetega, kus üks tellimus võib ületada loomevaldkonna 10 ettevõtte aastase ekspordiprognoosi. Olukorra teeks lihtsamaks, kui erinevate toetusprogrammide reeglid lähtuksid disainivaldkonna spetsiifikast, ehk oleks vajalik, kui näiteks EAS-is luuakse disainivaldkonnaga seotud projektide jaoks isegi eraldi meede.

Loomevaldkonna ja ka disaini koostöö põhineb eelkõige inimeste vahelisel usaldusel ja suhtevõrgustikel. Tihtipeale väikestel projektipõhistel ettevõtete, mitte suure käibe ja pika ajalooga tootmisettevõtete vahel.

Seetõttu on loomemajanduse valdkonna ettevõtetel olemasolevate hindamiskriteeriumite alusel väiksemad eeldused toetuse saamiseks. Samas, ligi pooled Disainerite Liidu liikmetest on ettevõtjad.

Aruannetega kaasnev bürokraatia on muidugi omaette teema.

Loomemajanduse pärast valutavad südant vähesed

Ka Eestis on jõutud arusaamisele, et ühiskond liigub talentide ja loominguliste inimeste väärtustamise suunas kuna loovus garanteerib lisandväärtuse tekkimise ettevõtlusprotsessis.

Millega pole harjutud, on see, et loomingulised inimesed, disainerid ja kunstnikud oskavad kaasa rääkida enamikes ettevõtlusalastes küsimustes võrdselt teistega ja probleemide asemel oskavad näha ka lahendusi.

Disainmõtlemise mudel aitab visualiseerida tulevikustsenaariume ning võimaldab osaleda tähtsate probleemide lahendamisel. Edu koostöös avaliku sektoriga oleks võimalik saavutada alles siis, kui ühiskondlikus korras ümarlaua aruteludel ja poliitikate koostamisel arvestatakse loomeliitude esindajate ja loomemajanduse ekspertide arvamusega.

Loomemajanduse arengule aitaks kaasa antud valdkonna huvide eest seisev katuseorganisatsioon ning oma ala ekspertide kaasamine nii erakondades, kohalikes omavalitsustes kui riigisektoris.

Enamus erakondade esindajaid tunnistasid, et loomemajanduse pärast valutavad südant vähesed poliitikud, kuid oleks aeg end muuta. Samas tõdesid mitmed loomeinimesed, et räägitud on nendel teemadel väga palju ja soovitu tundub lihtsalt teostatav, aga …?!

Ei ole vaja suuri summasid, midagi ei soovita tasuta. Ideed ja entusiasm on disaininimestel nagunii juba veres. Ei sooviks, et disainist räägitakse riigiisade seltskonnas ainult paar korda aastas näiteks kui on käes Eesti Presidendi vastuvõtt või kui taas kavandatakse vabadussammast.

Mari Martin, Tallinn Dolls ja Reuse Republic brändi looja

Ilona Gurjanova, Eesti Disainerite Liidu esinaine