Eero Raun: Loomemajandusest ja kultuuripoliitikast
Ajakirjanik Mart Niineste poleemiline seisukohavõtt („Muusikapoliitika – seisuslik kord igavesti” 29. VIII Sirbis) on saanud juba üksjagu tagasisidet, kus muu hulgas on ilmnenud ka jahmatust selles kontekstis ootamatust „kodanluse ja aadli” vastandamisest (nt Evi Arujärve vastus samas lehes). Tuleb paraku tõdeda, et marksistlikud klassivõitluse ideed elavad aina edasi.
Omalt poolt näen vajadust täiendada Niineste toodud mudelit, mille juures on tsiteeritud Pierre-Michel Menger’ Euroopa kultuuripoliitika käsitlust1. Prantsuse sotsioloogi välja pakutud kultuuripoliitika muutumise neljafaasilist jaotust ei ole õige vaadelda lineaarsel ajateljel ühekordse ja ühesuunalise protsessina – see oleks desorienteeriv lihtsustus. Kultuur on läbi sajandite pakkunud märgilisi sõnumeid kõigile ühiskonnaklassidele ning sisaldanud alati ka majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte. Selline kujutlus, et pärast elitaarkultuuri murenemist pääseb mõjule kodanliku olemusega loomemajandus (ja punkt!), tuleneb küll liigselt klišeesid sisaldavast haridusest ning meenutab Fukuyama progressiuskset käsitlust „ajaloo lõpust”.
Rääkides kultuuripoliitikast Euroopa moodi, tasub rõhutada: loomemajandus (creative industries)ei saa ega tohi olla seatud kuidagi asendama n-ö traditsioonilist kultuuripoliitikat. Need on oma märgisüsteemiga kaks erinevat dimensiooni, kusjuures üks ei allu teisele, aga vaja on mõlemat. Loomemajandus ei ole „uutmoodi, kaasaegsem vaade kultuuripoliitikale”, vaid üks majandussektor teiste seas (mis annab Eesti puhul SKP-st ligi 3% ja tööd ligi 30Â 000 inimesele)2. Intellektuaalse omandi kommertsialiseerimine on sajandeid seisnud kunstiloomingu kõrval. Põhjus, miks sellest tänapäeval sedavõrd innukalt räägitakse, on lihtne: olulised struktuurimuudatused maailmamajanduses sunnivad otsima uusi kasvuallikaid ning talentide poolest jõukas Eesti näeb selles tänuväärset võimalust enda kehtestamiseks senisest suuremana. Ideel on ilmekas iva. Ülemüstifitseerimine ja moetrendiks seadmine teeks aga karuteene loomemajanduse sektori pikaajalisele arengule.
Loe edasi ajalehest Sirp
