Kuigi galeriinäitused on tavaliselt avatud vaid paar nädalat, soovivad paljud oma näitust teha. Hoolimata sellest, et tuleb maksta renti ja müügiedule loota ei saa. Oleme harjunud, et galeriid on koondunud Vabaduse väljaku äärde: Kunstihoone koos alakorruse galeriiga, Vabaduse galerii ja nurga taga Linnagalerii. Kuid on teinegi galeriide kvartal Pikal tänaval, kus on Draakoni ja Hobusepea galerii, lisaks tarbekunstnike galeriid. Selline kontsentratsioon on omane ka suurtele linnadele, kus on kobaras koos küm­neid galeriisid koos kunstnike kolooniatega. Esiteks on vaatajal mugav, et ta saab ühe päevaga näha mitmeid näitusi, teiseks tekib teatud sünergia ja kohavaim. Kolmandaks kuulsin Berliinis, et kodutud hangivad endile galeriide teatmiku, kust nad saavad infot näituste avamiste kohta. Nii saavad nad õhtusöögiks tikuvõileibu ja peatäie veini. Asjata ei tõmba ka Kunstihoone galerii enne avamist rulood ette.

Värskematest näitustest peaks märkima just Pika tänava kvartali väljapanekuid. Hobusepea galeriid, kus on Paul Rodgersi näitus „Kadunud lambad”, ja Draakoni galeriid, kus on Urmas Viigi näitus „Kaks maja”. Rodgers tuli Inglismaalt Eestisse 16 aastat tagasi – esialgu eesmärgiga luua inglise ja eesti kunstnike koos­töö­projekte. Kuid ta jäi siia elama, täpsemalt Kohilasse, kus õpetab koolis inglise keelt. Pikka aega tuli temaga rääkida inglise keeles, kuigi ta sai passiivselt aru ka kohalikust keelest. Alles hiljuti avastasin, et ta on hakanud ise soravalt eesti keelt rääkima. Rodgers on õppinud skulptor, kuid tegeleb praegu rohkem kontseptuaalse ja installatsioonikunstiga ning kureerimisega. Nii ka praegusel näitusel „Kadunud lambad”.

Kes need lambad siis on? Kogu Suurbritannia on tuntud lambakasvatajate maa. Olen ise Walesis näinud, kuidas lambakoerad hoiavad joostes mäe­nõlval karja koos. Kas see traditsioon hakkab kaduma? Mõtlemapanev on ka galerii alumisel korrusel asuv installatsioon, mis meenutab suuri karke ja millele on kleebitud piiblitekstid. Lõ­puks veel naerutuba koos mütsidega.
Mingi irooniaga seotud eneseanalüüs on Rodgersil alati – oli ka samas galeriis 2007. aastal toimunud näitusel „Transplants”. Eestis kohanenud ja palju sõpru leidnud Rodgers ei unusta oma juuri ja vaatab kriitilise pilguga ka Eestis toimuvat. Võrdleksin teda mõ­nes mõttes Valeri Vinogradoviga, kuigi on tegemist eri kultuuriruumidest tulnud kunstnikega.

Salapärane Urmas Viik

Urmas Viigi näitus kõrval asuvas Draakoni galeriis on mõ­nes mõttes jätkuks hiljuti Tartu kunstimuuseumis olnud näitusele „Kärbes/Roos/Kärbes”. Tartus oli tal muidugi rohkem ruumi laiutada, kuid see ei mõjuta kuidagi kunstilist kvaliteeti. Viik ei taha oma kontseptsiooni avada, vaid piirdub paari lausega: „Tõuskem! Uus päev on alanud!”, „Uinugem! Uus päev on lõp­penud!” Kust aga tuleb huvi igasuguste satikate vastu? Igal juhul loob see metafoorset ambivalentsi: roos – kärbes, pehme voodi koos sinna nõelutatud putukatega, dekoratiivne lühter koos elukatega jms. Tõepoolest, mis seinateksti siia ikka veel vaja on?

Loe tervikteksti Päevaleht onlines.