Rootsi klaasikunstnik ja disainer Jeanette Lennartsdotter: Toome teadmised ja tootmise tagasi koju
Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis kutsus Rootsi klaasikunstniku ja disaineri Jeanette Lennartsdotteri Tallinnasse 31. märtsi inspiratsiooniseminarile. Lennartsdotter arutles Eesti ja Balti riikide loomemajanduse koostöövõimaluste üle, kuidas müüa ideid ja tooteid ning kas alati on kõige nutikam teha raha viies tootmise kaugetesse piirkondadesse.
Milliseid võimalusi näete Põhjamaade ja Balti riikide loomemajanduse koostöös?
Jeanette Lennartsdotter: Tean, et klaasikunstis pistame rinda sarnaste muutustega, mis sunnivad meid kohanduma. Rootsis oleme olnud natuke liiga aeglased ning tööstuslik klaasitootmine on vähenenud miinimumini. Samas on meil mitmeid klaasipuhumisstuudioid tehaste asemel. Siin on üks võimalus koostööks: tõugata seda arengut. Ainult stuudios klaasi tootmisel on ka pahupool. Stuudio klaasipuhuja on nii disainer kui ka klaasipuhuja, mis tähendab, et heal päeval oled 50 protsenti nii üks kui teine. Ma arvan, et olemaks omal alal tõeliselt hea, peab 100 protsenti sellele keskenduma. Ehk siis koostöö klaasipuhumise teadmiste vallas oleks kõige alus klaasikunstis. Ilma võimaluste või teadmisteta, kuidas asju teha, on idee kõigest kaunis disainijoonis. Seda tuleks aga edasi arendada millekski väärtuslikuks ja kogemuseks, sündmuseks või tooteks.
Nii et väidate, et peaksime taas keskenduma tootmisele?
Jah!
Kuidas selline tootmise koju tagasi toomine mõjutaks keskkonda?
See on [ökoloogilise] jalajälje küsimus. Kui toodad oma piirkonnas, kui suudad enamiku oma piirkonnas ka maha müüa ning osa toodangust läheb üle piiri erinevatesse riikidesse, jätad endast maha väiksema jalajälje. Juhul kui tootmisettevõte on su kontrolli all ning sa ei tee midagi keskkonnavaenulikku.
Ma arvan, et tuleks ümber hinnata, kuidas tarbijad arengut tagant tõukavad. Rootsi tarbijad soovivad midagi, mida kellelgi teisel ei ole. See on erinev võrreldes varasemaga. 20 aastat tagasi kogusid inimesed asju, nad soovisid seeriaid. 1950ndate kaunid lauanõud – kõik tahtsid samu asju, sest see oli sümbol või märk sinu rikkusest pärast sõda.
Nüüd on see asendunud individuaalsusega ning inimesed soovivad asju, mida kellelgi teisel ei ole. Lahedaid ja isiklikke asju. Kui lähtume sellest, peab strateegia olema väiksemahuline ning suunatud kohalikule piirkonnale. Siiski oleks osa toodangust jätkuvalt huvitav ka teistele piirkondadele tänu sotsiaalsetele ja kultuurilistele sidemetele või disainile.
Ma ei ole kindel, kas soovin oma ettevõtet praegusest suuremaks paisutada. Ehk veidike, kuid mitte liialt. Juhul kui mulle jääb rohkem vaba aega, teeksin pigem koostööd teiste riikidega: läheks sinna, arendaks kohapeal tooteid, töötaks seal disainerina. Teeksin midagi sealsele keskkonnale sobilikku, kuid andes sellele siiski ka oma isikupära. Ning jätaks selle sinna. Ma saaksin palka oma tegevuse eest, kuid looksin püsivama väärtuse – mitte ainult toote, vaid ka koos töötamise kogemuse. Toodete asemel liigutaksin ennast. See on teistsugune lähenemine, tervislikum.
INSPIRATSIOONILÕUNAD
Järgmine inspiratsioonilõuna “Testitud innovatsioonimudel – loovus+IT” toimub 14. aprillil kell 12-14 kinos Artis Tallinnas. (Registreeru SIIN) Räägime, kuidas IT ja loovus on koos mitmesuguseid valdkondi arendanud ja millega eri sektorite vahelist koostööd alustades peab arvestama. Kogemusi jagavad Netprofile’i asutaja ja koolitaja Christina Forsgård Soomest, turismitehnoloogia ettevõtte Faralong asutaja Kalle Viira Soomest ning Heelosophy asutaja ja tegevjuht Seren Eilmann Eestist.
Inspiratsioonilõunaid korraldavad Soome Instituut, Loov Eesti ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis. Seminaride sari sai alguse 2013. aastal.
