Ametlikult kannab tiitlit Essen, aga tegelikult liigub kultuuripealinn nädala kaupa linnast linna. Kõik pingutavad koos selle nimel, et Ruhri tööstuspärand kultuuri abil vanast söetolmust puhtaks hõõruda.
Kilomeetrite kaupa suitsevaid korstnaid, ei lapikestki sinist taevast Reini jõe kohal – selline nägi enam kui sada aastat jutti välja Euroopa suurim tööstuspiirkond, Lääne-Saksamaal asuv Ruhrimaa. Nüüd on korstnad kustunud, taevas sinine ja minevikku märkiva kivisöekorra alt paistab üha rohkem välja hiilgav sisu. Nagu Ruhrimaa 5,3 miljonit elanikku ise teatava uhkusevarjundiga hääles märgivad: oleme Potjomkini küla vastand ehk väljast kõle, aga seest mitmekesine ja rikas.

Ruhri piirkonnas on kokku 53 linna ja seda kogumit võiks vabalt pidada üheks kombitsatega hiigellinnaks, mida aeg-ajalt hakivad sildid: Essen, Bochum, Duisburg, Dortmund, Gelsenkirchen jne, mis vilksatavad linnu ühendaval A40-kiirteel üksteise järel mööda. Sealsed mastaabid on kordi suuremad kui Eestis, ent peale protestantliku tööarmastuse ühendab meid Ruhrimaa elanikega veel midagi – nende käes on tänavuse Euroo-pa kultuuripealinna tiitel. Kannatliku meelega kohalik rahvas on püha ürituse õnnestumise pärast sama ärevil kui meie oma väikses konnatiigis.

Ametlikult on Ruhri piirkonna kultuuripealinna au Essenil, aga de facto kõigil sealsetel linnadel. Tiitlit jagatakse omavahel – suures linnade näitetrupis saab igal nädalal peaosa uus linn.

Kas meie juurde tullakse ja kas me ikka jätame piisavalt hea mulje? Need on küsimused, mis mõlguvad meeles nii kultuuripealinna korraldajatel kui ka enamikul kohalikest elanikest. Omamoodi tuttavlikult ja veidi naljakalt armas on tajuda rikast ja üleilmselt tuntud Lääne-Saksa tööstuspiirkonda Euroopa südames vaevlemas samasuguse kõhkluse ja tunnustusvajaduse küüsis nagu meie ise ääremaal.

Kümmekond aastat tagasi, kui tekkis mõte kultuuripealinna tiitlit püüda, tundus see täiesti hullumeelne idee, kinnitavad Ruhri piirkonna elanikud kui ühest suust. „Aga me nii väga tahame, et inimeste teadvusse jõuaks viimase viiekümne aasta jooksul aset leidnud struktuurimuutuse viljad, et oleme viimased aastakümned, higipull otsa ees, rabelenud mitte kivisütt kühveldades, vaid sellest üheülbalisest kujutlusest vabanemiseks,” räägivad inimesed. Selle kõrval mõjub sümpaatselt, et tööstuspärandit ei salata maha, vaid kursimuutus tähendab vanadele objektidele uue otstarbe ja tähenduse andmist. Pole vaja pikalt mõttelõnga kerida, et jõuda ka paralleelina Tallinn 2011 ühe suure (soov?)unelmani: Kultuurikatlani.

Saksamaa on rikas ja Ruhri piirkonnas leidub uuele elule lahvatanud „katlaid” kümnete kaupa, mis hõlmavad muljet avaldava osa Euroopas kulgevast tööstuspärandi rajast. Piirkonna tuntuim on vahest UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv Zeche Zollvereini tööstuskompleks, mida nimetatakse (veidi koomiliselt) ka maailma ilusaimaks kivisöekaevanduseks. Tegelikult on selles oma tõetera, sest Bauhausist inspiratsiooni saanud arhitektid Fritz Schupp ja Martin Kremmer lõid 1920. aastate lõpul tõepoolest maailma nüüdisaegseima tsehhi.

Disainikummardajate meka

Zollvereinis korraldati kultuuripealinna avapidustused, kuhu saabus üle 100 000 inimese. Siia on põhjust tulla ka muul ajal, värskelt avatud Ruhri muuseum näitab piirkonna arengut üksipulgi nii autentsete eksponaatide abil kui ka museoloogia viimase sõna kohaselt interaktiivselt. Disainikummardajatele on oma meka – Red Dot Design Museum koondab enam kui 1500 oh-kui-ägedat teost. Zollvereinile pakub konkurentsi Dortmundis asuv DortmunderU, sealne „kultuurikatel” vanas õlletehases.

Ruhri tasub sõita kas või ainuüksi vaatepildi pärast, mida pakuvad öösel valgustatud hiigelhooned. Kohalikud inimesed meenutavad, et tööstustegevuse vaibudes saabus piirkonda harjumatu pimedus, sest varem oli tsehhide-korstnate hõõgumine ööd eemale tõrjunud. Nii otsustatigi vanad ehitised uuesti valgustada. Kõige uhkemat sõud pakutakse kindlasti Duisburgis, maailma suurimas sisemaal asuvas sadamalinnas. Reedest pühapäeva õhtuni on Tallinna mõõtu paigas võimalik jälgida suurejoonelist valgusetendust, mille loojaid abistas Pink Floydi valguskunstnik Jonathan Park.

Seevastu Thysseni terasetehase alast on kujundatud tööstusmaastikupark, mille hiiglaslikes korstnates on võimalik harrastada näiteks sisesukeldumist või seintel kaljuronimist. Kunstihuvilistele on siin välja pakkuda kolm suurt nime: Küppersmühle nüüdisaegse kunsti muuseumi Duisburgis kujundasid nimekad arhitektid Jacques Herzog ja Pierre de Meuron, jõekalda ja avatud linnaruumi loomisele aitas kaasa sama nimekas Norman Foster.

Oberhausenis asuv Gasometer, mis meenutab välimuselt maailma suurimat kokakoola purki, pakub nii majesteetlikke vaateid kui ka harivaid näitusi ja närvikõdihuvilistele on selle ümber loodud seiklusrada.

Neid, keda kultuur sugugi ei huvita, ootavad Ruhri tööstuspiirkonnas sajad kilomeetrid rohelusse uppuvaid jalgrattateid (seal olles soovitaks kindlasti ronida vaatama maastikukunsti objekte: ligi 50 meetri kõrgusel asuva platvormiga tetraeedrit Bottropis ja Richard Serra 15 meetri kõrgust õhukest teraslaastu Altenessenis).

Mari Kodres

Ajakirjaniku reis toimus Saksa saatkonna kutsel.

Loe ka teisi uudiseid EPL online.