Tanel Veenre: üks võimalus on, et tänane kultuur ongi allakäigukultuur
Praegu peab Eesti kultuuriavalikkus pidu, sest Eesti Kunstiakadeemia (EKA) on 100-aastane. Juubeldamine ei tähenda aga, et probleemid kunsti ja kunstihariduse ümber oleks unustatud. Esmaspäevase „Plekktrummi“ külaline oli EKA vilistlane ja professor, ehtekunstnik Tanel Veenre. LOE EDASI
Juubelile vaaramata on avalikkusel meeles peamiselt jamad EKA majaga. Veenre arvab, et võib-olla juhtus see kõik väga õigel ajal, kuna see võib olla võimalus ümber mõtestada ka EKA sisu, muuta seda kaasaegsemaks.
Maja puudumine on murendanud EKA-kate ühtse identiteedi. Veenre arvates ei ole ühtse atmosfääri tunde kadumine ainult EKA probleem, sest elu on üldse rohkem killustunud. Energia jäävuse seaduse järgi ei saa asjad kaduda, nad muutuvad ja asemele tekib midagi muud. Nõukogude korra ajal oli EKA kaitsev tiib, mille all tunti vabaduse tukset. Praegu saab igal pool vaba olla ja EKA identiteet pole enam nii oluline.
Haridussüsteemile pressitakse peale arvestamist liberaalse turumajandusega. Veenre leiab, et kui proovime väga jõuliselt kehtestada turumajandust mõnda teise valdkonda, viib see kimäärlike tulemusteni. On olemas ka maailm all- ja ülevalpool turumajandust ning neis valitsevad teised mõtteviisid. Kõigi väärtuste asendumine ainult turuväärtustega on haridusmaailma paljuski uppi löönud. EKA on jäänud sellele protsessile jalgu, proovitakse kohaneda ja võtta üle turumajanduse sõnavara, aga see on tähendustest tühi. Seda tuleb endale teadvustada, ei tohi masinavärgiga kaasa minna, arvab Veenre.
Küll peab ta oluliseks, et noor inimene saaks koolist kaasa dünaamilisuse. Samas, igal aastal võrreldakse lõpetajate palganumbreid ja muidugi on EKA selle pingerea lõpus, kuid õnnelikuks tegevaid tegureid on teisigi peale raha. Loovus ja uudishimu on midagi, mida EKA võiks tudengitesse süstida.
EKA püüab istuda korraga mitmel toolil, tundes kohustust anda õpilastele korralik tehniliste oskuste baas, loov mõtlemine ja ärialased teadmised. Kui proovitakse kõike seda anda, ei saa lõpuks midagi. Tudengil peaks olema võimalus selgemalt oma suunda ise valida, kujundada oma natuurile vastava kõrgharidus.
Jätkub SIIN
