President: Kunst mängib päris majanduses vägagi olulist osa
“Olen palju rääkinud, kui oluline on Eestile meie edu IKT alal. See ei tähenda, et me peaksime digiajastul alahindama kunstiharidust. Vastupidi. Kunsti püsiväärtus ei kao kunagi. Ja lisaks, vaadakem ringi – kõik, mida näeme enda ümber, on kujundatud,” rääkis Toomas-Hendrik Ilves EKA 100. aastapäeva kõnes.
Meil on aeg saada üle marksistlikust arusaamast, et on olemas “päris” majandus ja siis “pealisehitis”, kuhu kuulub kultuur ja kunst. Kunst mängib päris majanduses vägagi olulist osa – ja siin ei räägi me vaid taieste müügist, reklaamist ja tarbegraafikast.
Vaadakem näidet digiajastu suurimast eduloost.
Apple’i tähelend algas, kui Steve Jobs sai kokku disainer Jony Ive’ga. Ive oli Apple’is viis aastat töötanud ja plaanis sealt tüdimusega lahkuda, sest ettevõte, keskendudes kasumile, ei võimaldanud tal oma ideid teostada.
Kuid siis tuli varem Applest lahti lastud Jobs ettevõttesse tagasi. Kahe loova hinge kohtumisest sündis see, millest sai Jobsi elutee lõpuks maailma väärtuslikeim ettevõte – ka rahas mõõdetuna.
See edulugu ei sündinud tehnoloogia saavutustest – need olid olemas palju varem. See sündis tehnoloogia kasutuselevõtust geniaalse, täiuslikkusele pürgiva disaini abil.
*
Sellist loovuste sünergiat peaksime soodustama ka siin Eestis.
*
Digiühiskonna pöörane areng sunnib meid mitmeid asju uueks mõtlema. Mitmete filosoofiliste ja juriidiliste kategooriate tähendus – ka loometööd otseselt puudutavad privaatsus, sõnavabadus ja autoriõigus –tuleb uuesti läbi mõelda, arvestades digimaailmas avanenud lõputute uute võimalustega, nii heas kui halvas mõttes.
See mõtlemine pole ainuüksi tehnoloogiainimeste töö.
Digitaliseeruv maailm vajab üha enam IT-asjatundjaid, kuid üha vähem pelgalt neid. Meil pole varsti enam niisama arste, juriste ega kunstnikke, vaid IT-spetsialistidest arstid, juristid ja ka kunstnikud. Iga eluala tulevik on digitaalne. Me vajame inimesi, kes mõistavad neid küsimusi mitmelt poolt. Igal alal.
Et neid oleks rohkem, peame vältima maailma jagamist jäigalt tehnika- ja humanitaarinimeste, “kõvade” ja “pehmete” alade vahel. Need on olnud liiga eraldi.
See probleem peegeldus suuresti juba luuletaja ja bioloogi C. P. Snow poolt 55 aastat tagasi avaldatud essees “Kaks kultuuri”, kus Snow kurtis teaduslik-tehnoloogilise ja humanistliku traditsiooni vahelise dialoogi puudumise üle: ta märkas, et nende valdkondade inimesed ei rääkinud üksteisega ja käitusid, nagu teist poolt poleks olemaski.
Arvutigeeniused mõtlevad välja uusi tehnilisi trikke lihtsalt seetõttu, et see on võimalik – mõistmata pahatihti leiutiste inimlikke ja ühiskondlikke tagajärgi. Humanistid aga, mõistmata tehnoloogiat, arvavad, et valitsus loeb nende e-kirju.
See nägemuste vaheline kuristik tuleb ületada, et digiajastu saavutused oleksid kooskõlas inimlike pürgimustega. Ka kunstihariduse vallas.
Kuidas lisada dialoogi ja loovat sünergiat? Kuidas teha nii, et Eestis saaksid paremini kokku, toidaksid vastastikust loovust ja täiendaksid teineteist meie Jobsid ja Ive’id, meie luuletajad ja füüsikud, meie IT-insenerid ja kunstnikud?
Meie põhjanaabrid ühendasid aastal 2010 tarbekunsti-, majandus- ja tehnikaülikoolid uueks, dünaamiliseks ja elujõuliseks ülikooliks, mis kannab nime Aalto, Soome arhitektuuri ja disaini suurkuju Alvar Aalto auks. Kooli eesmärk on kasvatada spetsialiste, kes mõistavad lisaks oma erialale ka laiemat tervikut.
Tänane Eesti Kunstiakadeemia alustas saja aasta eest Tallinna Kunsttööstuskoolina. Ehkki kooli eesmärk oli eelkõige kunstkäsitöö edendamine, siirdus kooli esimeste kasvandike seast laia ilma selliseid vaba kunsti tähti nagu Eduard Wiiralt.
Vana traditsiooni vaimus tuleks ka siin tuua kunsti- ja tehnikaalad teineteisele lähemale. Eesti taolises väikeses riigis, mille edu avatud maailmas sõltub me innovatiivsusest ja nutikatest, loovatest ideedest, on selline lähenemine elutähtis.
Esialgu oleks oluline ühendada õppeprogramme nii, et kunstitudengid saaksid õppida ka tehnikat ning vastupidi. Edasi võiksime ka siin mõelda jõudude põhjalikumale ühendamisele. Et uut energiat sünniks argistest kohtumistest, et noorte loojate mõttemaailm kujuneks dialoogis teiste, teistsuguste maailmadega.
Et sünniks ikka uusi ja värskeid mõtteid, ka neid, mida me täna oodata ei oska. Meie töö on anda loovusele tiivad. Selleks hoidkem jalad maas ja pea kõrgel pilvedes.
Palju õnne Eesti Kunstiakadeemia. Elagu Eesti.
– See more at: http://president.ee/et/ametitegevus/koned/10709-2014-11-03-12-40-07/index.html#sthash.iEPSjnOa.dpuf
