Päevaleht online:Kirjanikust võrsub ärimees

Ise raamatute väljaandmine pole taasiseseisvunud Eestis muidugi sugugi uus asi, kahtlemata aga on see tõusev trend. Agentuuri ISBN andmetel on kirjastajate arv Eestis aasta-aastalt suurenenud – kui 2004. aastal oli see 871, siis eelmisel aastal juba 922. Agentuur loeb kirjastajaks kõiki inimesi, organisatsioone, kõrgkoole, asutusi, kes on aasta jooksul avaldanud vähemalt ühe raamatu. Arvata võib, et kasv tuleb just üksiküritajate arvelt.

Oma raamatuid annavad ise välja mõned menukite autorid – Maire Aunaste, Kerttu Rakke jt –, kuid ka n-ö tõsisema kirjanduse tegijad, näiteks Mihkel Mutt. Lähemal vaatlusel on aga kõige rohkem isekirjastajaid luuletajate hulgas. Sel on oma põhjus.

Samuti oleks ka proosakirjanikul tulus raamat oma kulu ja kirjadega välja anda, isegi kultuurkapitali toetuseta. Liiatigi võib proosat kirjastades loota oluliselt suuremale läbimüügile kui luule puhul. Lihtne arvutus – kui tuhande pehme kaanega eksemplari trükkimine maksab 20 000 krooni, siis keskmise omahinnaga müües on võimalik raha juba 200 eksemplariga tagasi teenida. Ülejäänu oleks juba puhastulu, veel vaid saja eksemplari müük tooks sisse 10 000 krooni. (Kirjastuste keskmine brutohonorar on 13 000–15 000 krooni 1000–1500 eksemplari eest.)

Sellest tuleb küll veel maksta trükkijale, toimetajale ja kujundajale, ent mitmed Eesti üksikkirjastajad teevad toimetamise-kujundamise ära ise või on neil vastav ametimees omast käest võtta. Näiteks Fabiani nime all oma raamatuid kirjastav Mihkel Mutt, kes tunnistab samuti, et sel viisil on võimalik „veidi rohkem teenida”, töötab tandemina kunstnikust abikaasa Tiina Tammetaluga.

Kui autor on aga veendunud, et ta on saanud maha bestselleriga, tasub risk eriti ära – näiteks müües 5000 eksemplari omahinnaga 100 krooni, on väljaandja tulu juba 500 000 krooni.

Siiski võivad poole miljoni või rohkema teenimisest unistada vahest kümme Eesti kirjanikku-superstaari, teistel isekirjastajatel tuleb vähemaga leppida.

Ent raha pole veel kõik. Enamik kirjanikke rõhutab, et ise kirjastamisele on viinud neid soov suurema loomingulise vabaduse ja pisidetailide määramise järele. Poeet Lauri Sommerile, kes on avaldanud oma kirjastuses (Räestu) Tiivalune (sinna kuuluvad peale tema veel „liigutaja-kunstnik Liisu ja kohalikud kassid”) oma raamatud „K. L. ja N.” ning „Nõidade õrnus”, tahab, et idee raamatuks saamise protsessis poleks ühtegi juhuslikku või vastuolulist lüli.

„Väikekirjastuse eelis on veel see, et saad raamatuid kinkida nii palju kui tahad. Seegi on üks loominguga seotud oluline rõõm,” rääkis Sommer.

Et raamatu ise kirjastamisel on suurem kontroll lõpptulemuse üle, arvab ka Mathura: igale raamatule on võimalik osutada rohkem tähelepanu. Ent autori ja valmis raamatu kui objekti suhe pole väga lähedane sugugi ainult luule puhul.

Seda rõhutab Mele Pesti, kes on koos abikaasa Kristjan Janseniga reisiraamatu „Mate ja miljon mahla” autor ja väljaandja ühes isikus. „Ainus viis teha raamat täpselt selline, nagu ise tahad, on teha ise. Oleme [Janseni tehtud] kaanekujunduse kohta saanud juba väga palju positiivset tagasisidet ja mitmedki raamatuäris olijad on öelnud: ükski kirjastus niimoodi lahendatud kaant läbi ei laseks. Seda enam usun, et ise tegemine oli õige otsus,” ütles Pesti, kellel on kogemus, et kirjastus esitab raamatule ka sisulisi nõudmisi.

Kirjutades uurisid Pesti ja Jansen võimalusi avaldada raamat Petrone Prindi edukas „Minu …” sarjas. „Epp Petrone küsis katkendit käsikirjast lugeda ja arvas siis, et see sobiks neile ainult juhul, kui me reisikirja suhtelooks ümber kirjutaksime. See oli aga meie eesmärgist väga kaugel.”

Väikekirjastuses Jutulind tegev Jaak Urmet kinnitab, et neil küpsetatakse üht käsikirja raamatuks palju kauem ja hoolsamalt, kui see suurkirjastustes enamasti tavaks või võimalikki.

„Reeglina on suurkirjastustes kiire konveier, igale toimetajale on ette nähtud kindel pealkirjade arv aastas, näiteks raamat iga kolme nädala tagant. See teeb ääretult raskeks kvaliteedi tagamise, eriti korraliku toimetamise – mis on teadupärast aeganõudev protsess. Üks viis on toimetamistööd lihtsalt sisse osta, nagu ostetakse kujundus- ja korrektoritööd. Aga lõppude lõpuks vastutab kõige eest, alates käsikirja esmalugemisest kuni proof’ide (korrektuuripoognad – toim) trükikotta tagastamiseni ikkagi toimetuse toimetaja. Ja mis on suurkirjastuses lausa erakordselt tüütu: mantrajutt „ei müü!”. Selleks ongi sündinud väikekirjastused – et müüks!”

Aasta tagasi pöördus Päevalehe poole oma luulekogu kirjastanud naine, kelle sõnul keeldus üks suur raamatukaupluste kett tema teost müüki võtmast, enne kui selle kohta pole ajalehes ilmunud reklaam või arvustus. Ilmselt oli põhjus selles, et tegu polnud tuntud autoriga, kuigi lõpuks jõudis raamatupoe riiulitele ka tema kogu.

Et suured raamatute edasimüüjad Apollo ja Rahva Raamat on siiski pigem liberaalsed, kinnitab suurem osa isekirjastajaid. Tõenäoliselt on see ka üks põhjusi, miks indie-kirjastamine Eestis võrreldes teiste riikidega nii populaarne on.

Raamatuäriketi Apollo turundusjuht Tiia Laul kinnitab esialgu, et nemad pole kedagi ukse taha jätnud, kuigi teinekord võib uksest sisse laskmisega aega minna. (Hiljem paar äraütlemist siiski meenub – näiteks polnud raamatule trükitud ribakoodi.) „Eesti riigis on võimalik kõigil inimestel anda välja raamatuid ja jõuda nendega raamatupoe letile,” teatab Laul.

Isekirjastaja kui talunik

Mitmed väikekirjastajad on raamatu väljaandmise plussina nimetanud võimalust ise hind määrata. „Kirjastuste eesmärk on kasum, meie maksimumlootus on kulud tagasi saada. Nii määrasime müügihinnaks poes 110 krooni, kust on kogu meiepoolne õhk välja lastud,” rääkis Mele Pesti.

Tiia Laulu sõnul sünnibki tihti just üksikkirjastajate raamatute letihind arutelus Apollo ostuinimestega, kuid harvad pole juhud, kui kirjastajal on selge ettekujutus, kui palju ta raamat poes maksma peab. „Sealt edasi hakatakse arvutama nn poe juurdehindlust, õigem oleks seda nimetada katteks. Missuguseks see lõpuks kujuneb, oleneb paljudest faktoritest. Eks kirjastajatele võib 25–30% tunduda teinekord hirmsa ülekohtuna, kuid raamatukaupmeestel on sageli sellegi vahendusprotsendiga keeruline ots otsaga kokku tulla,” rääkis Laul.

Mihkel Mutt kõrvutab isekirjastajat üksiktalunikuga, kes üritab oma toodetega suurde poeketti pääseda: „Viimasel on suurtootjatega mugavam asju ajada, olgu siis reklaami või tarnimise mõttes.” Kirjastamise tee valinud kirjanikud eriti ei kurda. „On arved, arvestus ja muu säärane. Aga selle õpib ära. Ja mina ei saa üldiselt kurta, olen kohanud vastutulelikke kenasid inimesi niihästi levifirmades kui ka kauplustes,” rääkis Mutt.

Oma raamatu levitamisega tegelev Mele Pesti võtab asja samuti optimistlikult. „Olen raamatumaailmaga üht- ja teistpidi juba päris pikalt seotud olnud: arvustanud, tutvustanud, tõlkinud ja toimetanud. Autorina ja kirjastajana on see aga debüüt. Väga põnev on trükikoja ja poodidega sekeldada ja ka see pool lähedalt ära näha.”