Saame tuttavaks Eesti tekstiilitööstuse disaineritega
5. septembril avas Eesti Disaini ja Tarbekunstimuuseum Eesti tekstiiltööstuse disaini kujutava näituse. Näitus on osa muuseumi laiemast plaanist kaardistada ja tutvustada Eesti disainiga seotud nähtusi ja tuua esile disainerite rolli.
Muuseumi direktor Kai Lobjakas selgitas, et näituse üks eesmärke ongi tunnustada seni erinevatel põhjustel varjus olnud tekstiilidisainereid. “Kahjuks jääbki osa neist anonüümseks, sest pole enam kedagi, kes nende loomingu tuvastaks,” kahetses ta.
Näituse koostaja, tekstiilidisainer Mare Kelpmann tõdes, et tekstiilidisain kipub olema kaduv. “ Kui disainmööblit ikka hoitakse ja hinnatakse, siis kangaid hinnatakse pigem oma ajas,” lausus ta ja lisas, et ega tekstiilitööstus pole tänapäeval Eestis surnud, vaid on teisenenud – praegu pole meil enam suuri vabrikuid, millesse on kaasatud kogu tootmisprotsess lõngast lõpptooteni, kuid tekstiilidisaineritel on siiski huvitavaid väljakutseid.
Näituse koostamisel oli palju abi Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kõrval ka Eesti Ajaloomuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Tartu Linnamuuseumi, Sindi muuseumi, Pärnu muuseumi, Harjumaa muuseumi kogudest ning mitmetest erakogudest. Paljud tööd pole siiski säilinud või on neist muuseumis vaid imetilluke näidis.
Tekstiilitööstusel on Eestis läbi aegade olnud mõjuvõimas ja ulatuslik positsioon nii majandus- kui disianiajaloo seisukohalt. Aktiivsem tekstiilitööstuse areng algas 19. sajandil, 1920.-1930. aastatel lisandus hulgaliselt ettevõtteid.Kujundaja liitumist tekstiilitööstusega saab jälgida 1950. aastate algusest, mil argikeskkonna kujunduslikule poolele suure tähelepanu pööramisega toimus laiem kunstnike tööstusesse suunamine. Tegu ei olnud kaugeltki vaid toodangu dekoratiivset poolt haarava tegevusega, vaid väga spetsiifilise teadmisi ja hulga spetsiifiliste tootmistingimustega arvestamist nõudva tegevusega, mille tulemuseks olid tuhanded kavandid ja sajad näidised ning tooted.
Näituse koostasid Kai Lobjakas, Mare Kelpman, kaastööd tegi Helen Adamson, kujundasid 3+1 Arhitektid, graafilise kujundus tegi Tuuli Aule ja tehniliselt abistasid Toomas Übner ja Raivo Randlepp.
Näitus jääb avatuks 9. novembrini
