Kui seletada Austriat näiteks sõnaarvamismängus Alias, tulevad esimesena meelde Maria ja „Helisev muusika”, Mozart, Anneli Peebo, Gustav Klimt. Ahjaa, struudel, sacher, šnitsel, Viini sai ja kohv ka. Salapärastel asjaoludel manalasse lahkunud Jörg Haider, California kubernerist muskliheeros Arnold Schwarzenegger ja iga perekondliku õudusunenäo kehastus Josef Fritzl.

Sellest, et Austria ei ole ka ainult Salzburgi-sarnane muuseumlinn ja juri-lotmanlikke kultuuriplahvatusi toimub sarnaselt meie Tartuga just perifeerias (ehk kõnealusel juhul väljaspool Viini), on Euroopa avalikkusele üritanud viimase aasta jooksul muljet jätta riigi suuruselt kolmas linn, 190 000 elanikuga Linz.

Lisaks tööstusminevikule on Linzil oma ajaloolis-poliitilised deemonid. Ehk just nende kontrastide tõttu on nii mõnigi kultuuripealinna 220-st projektist tõusnud esile tõeliselt originaalse ja linzilikuna.

Kummitusena kondab mööda Linzi tänavaid Adolf Hitleri vaim, kelle sabas longivad küll isiksustena piinatud, aga ajaloo silmis siiski oluliselt positiivsemad tegelased nagu filosoof Ludwig Wittgenstein ning muusika suurkujud Mozart ja Ludwig van Beethoven koos oma varakapitalistist vennaga, kelle koduks Linz oli.

Füürerist inspireeritud on näiteks projekt „In situ”, mis kujutab endast ajaloolis-informatiivset tänavagrafitit. Markantseim koht, kust seda leiab, on kindlasti linna raekoja rõduesine, kust füürer 1938. aastal lapsepõlvelinna rahva poole pöördus ja kuulutas välja Austria Anschluss’i. Üks Teise maailmasõja lapsevoodeid. Natsionaalsotsialistliku režiimi kuritegusid meenutavat tänavagrafitit on Linzis 65 kohas. Pärast puhastustule läbimist, aasta vahetudes, pühitakse grafiti tänavatelt.

Linna kaks suurkuju, hilisem võimur Hitler ja hilisem vaimu eestkõneleja Wittgenstein käisid väiksena samas koolis – seda tõendab üks ühine koolifoto, millel tuttava seitliga noor Adolf pisut häiritud ilmega kaamerasse vaatab. Kas ja kuidas juudi soost Ludwig ja Adolf elus kokku puutusid, pole kindlalt teada, aga innovaatilise käekirja poolest tuntud Roman Paska on sellest kokku keetnud omapärase nukuetenduse, mis rändab nüüd mööda maailma lavalaudu.

Mitmed Linzi projektid on ühtaegu nii kohaspetsiifilised kui ka hõlpsasti ülekantavad teise keskkonda, miks mitte ka Tallinna aastal 2011.

Võtame näiteks „Acoustikoni” – projektiks ei paindu keel seda nimetama, pigem on tegemist linnaruumi teist laadi tunnetamisega. Nagu nimest aimata, tegeleb „Acoustikon” hääle, helide, müraga linnas. Lisaks Ahhaa-tüüpi harivale näitusele, kus saab kontrollida kuulmist ja keha reaktsiooni helidele, on linna loodud kaks rahu ja vaikuse oaasi ehk Ruhepol’i. Üks neist asub otse peatänava Landstrasse ääres, vanas kinohoones.

Teeme Sõpruse vaikseks!

Niipea kui uks on selja taga sulgunud, jõuad vaikuse kantsi. Inimesed liiguvad susside väel, nad ei räägi omavahel, mõni neist eelistab anda ajule puhkust pehmetel patjadel unenäoriigis. Töötajad räägivad, et neil olevat oma püsikliendid – näiteks väsinud kontoriinimesed, kes tulevad siia vaikust ja lõõgastust otsima juba iga päev. Vägisi tikkus pähe mõte, et peatselt rentnikuta jääv kino Sõprus sobiks suurepäraselt Tallinna vaikuse kuningriigiks.

Kultuuripealinna 220-st loost osa jääb kestma kohas nimega House of Stories: selle maja tube täidavad kultuuripealinna aastal aset leidnud sündmuste-projektide dekoratsioonid, mööbel, installatsioonid ja muu. Allkorrusel saab näiteks uudistada  vahtplastist valmistatud loomi, millega sajad inimesed marssisid ühel kaunil suvepäeval läbi terve Linzi.

Kesklinnas on suure keskuse katusele püstitatud Höhenrausch ehk suur punane vaateratas, mis toob vägisi meelde Londoni millenniumiratta ehk London Eye, ainult on sellest tunduvalt inimlikum ja armsam. (Muide, tööstuslinn võtab kultuuri kõrval tõsiselt ka loodust: näiteks on kõigil lamekatusega maja omanikel kohustus istutada katusele taimed.)

Muidugi ei ole kuhugi kadunud juba auväärsetes 30. eluaastates multimeedia- ja kunstikeskus Ars Electronica ja moodsa kunsti muuseum Lentos.

Mari Kodres