Teisipäeval tuli teade lapsekingades loomemajanduse järjekordse suure hüppe kohta: avanes infoportaal Loov Eesti (www.looveesti.ee), mille abil kõik tulunduslikul alusel luua julgevad inimesed kergemini ettevõtlusvoogudesse kümblema pääsevad

ja saavad kogunisti ettevõttes uuele „projektile” või eksportturule siirdumiseks raha taotleda. Loova Eesti esialgu kaheksa töötajat on tutvustuse järgi eesmärgiks seadnud „ehitada, selgitada, tuua kokku,  innustada ja jagada”. Mida ja kuidas täpselt, saab iga huviline ise portaalist lugeda.

On iseloomulik, et loomemajandusena defineeritud tegevus on järjekordse pesa leidnud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, mitte kultuuriministeeriumi hõlmas, mis kriipsutab alla, kummale poolele liitsõnast loomemajandus suurem rõhk on pandud. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu juhib asja Balti juhtimiskonverents. Selle teadmisega  võikski lõpetada – loomemajandus on nüüd küllap kindlalt juhitud nagu iga teinegi äri. Sest korraldajad, vahendajad ja teised tugiteenuste osutajad on jämeda otsa enda kätte saanud. Põhitegevusele (looming ehk intellektuaalne omand) jääb tema igavene sõltlasroll. Loova Eesti koostööpartnerite nimekirja vaadates tekib küsimus, kuivõrd seal üldse loojad esindatud on ja miks on nii palju ametnikkekoolitajaid-korraldajaid. Oleks üsna loogiline  eeldada, et Loova Eesti partnerite hulgas on mõni loomeliit veel peale disainerite oma. Aga pole seal kirjanikke ega kunstnikke, näitlejaid ega muusikuid. Ometi on kaunitel kunstidel majanduslik mõõde olnud aastatuhandeid ning näiteks tekstide levitamine olnud vähemasti Gutenbergist saadik päris mahukas äri. Nii mahukas, et isegi praegusel majandusliku seisaku haripunktil on Apollo raamatumaja avanud kaks hiiglaslikku uut kauplust.

Loova Eesti kodulehel liigitatakse kirjastamine siiski loomemajanduse valdkonnaks (miks mitte partneriks?). Kui riik kord otsustab valdkonnaga tegeleda ja selleks struktuure moodustada, siis oleks hea, kui ta tegeleks turul juba tegutsevate subjektide muredega esmajoones. Näiteks püüaks leida mingi pikemat aega muutustele vastu pidava lahenduse eestikeelse entsüklopeedilise teabe tootmiseks ja levitamiseks. Fakt, et aastast aastasse (ja nii ka lõppeval nädalal) saab kerida uudiseid Eesti Entsüklopeediakirjastuse makseraskustest ja pankrotieelsest seisundist, ei ole just innustav. Isegi kui osa jutust sünnitab „konkurendi kadedus”, on võlad siiski reaalsus. Ja küsimus ei ole ühe kirjastuse päästmises, kvaliteetinfo eesti keeles pakkumine on avalik huvi, mis ei tohi saatuslikult sõltuda sellest, kas mõnel eraettevõttel on parasjagu head või halvad päevad.

Teiselt poolt, kui ettevõtluse toetamise  üks põhikriteerium on ekspordivõime, ei saagi eesti keelel rajanev toodang ju toetusele pretendeerida. Kui eeldada, et oleme ise kõige pädevamad Eesti kohta käivat entsüklopeedilist teavet tootma, siis kellele me seda välismaal just eesti keeles turustaksime? Kus keel on keskne, seal jooksevad turu piirid üsna jäigalt mööda riigipiire – vähemasti, kui tegu on väiksema keeleruumiga. Loomemajanduse eduka näitena, kuid loomemajanduse  toetusmehhanismidest täiesti sõltumatuna lööb Eestis praegu laineid Andrus Kiviräha ja Asko Künnapi lauamäng „Mees, kes teadis ussisõnu”. Turunduslikult on autorid väga osavasti teinud, nimelt ärritanud üles väikese seltskonna vastaseid, kes mänguga võideldes ennast narriks ja tootele tasuta lisareklaami teevad. Autoritel ja erakirjastusel võib olla täiesti ükskõik, mida neist ja mängus esinevast kirikute põletamise ideest arvavad  usklikud kristlased. Kui aga selle loomemajandusliku toote loomiseks oleks kulutatud mõne avaliku fondi raha, oleks finantseerimisotsuse teinud ametnikul ees üsna põrgulikud päevad. Ja ühest pretsedendist pahatihti piisab, et muuta otsustaja ettevaatlikuks konservatiiviks või lausa tagurlaseks. See tähendab, et avalik finantseerimine ei pruugi julget loomingulisust sugugi edendada, vaid kujuneda vana lõputuks taastootmiseks. Aga loomine ju seegi.

Loe lisaks sirp.ee