Kuidas PESAs ideest tooteni jõuti: Sofable lugu

Meie innovatsioonstuudios, Neitsijärve Loovusaidas, toimuvad erinevad üritused – firmade ajurünnakutest ja koolitustest kuni kultuuriürituste ja veiniõhtuteni. On selge, et erinevate ürituste formaadid eeldavad erinevaid mööblilahendusi – mõnikord vajame laudu, mõnikord mitte. Alguses tassisime laudu enne iga üritust ruumist välja või sisse – vastavalt konkreetse ürituse formaadile. Tegelikult see ei toimi ja tekitas erinevaid probleeme. Ei toimi, sest pidev tassimine on lisatöö. Ja pealegi pole head kohta kuhu neid viia – majanduslikult pole ju mõistlik ka eraldi laoruumi ehitada. Ühesõnaga – jube tüütu oli.

Hakkasime otsima mööblit, mida saaks lihtsamalt ladustada. See ajas hulluks – igaüks teab ju, et kui üks asi sobib mitmeks asjaks, siis ei sobi ta millekski – mis oli lauana hea, seda ei saanud mõistlikult ladustada, mida sai hästi väikeseks kokku pakkida, oli lauana nii õrn, et puudutada ei julgenud.

Saime aru, et peame lähteülesande defineerima teisiti – meil olid järgmised kriteeriumid:
– Mööbel peab toetama nii laudadega kui laudadeta üritusi
– Tassida ei taha ja ladustada ei taha – ei samasse ruumi, ega mujale
– Esteetiliselt peab lahendus ilus olema – usume siiralt, et
– Mööbel peab olema tugev ja mugav – inimene peab julgema sellele istuda ning vähetähtis pole ka see, et ta peab terve päeva kestva workshopi järel ka ennast hästi tundma

Selline ülesanne tundus vastukäiv ja lahendamatu. Ühel hetkel aga taipasime endalt küsida, et mis oleks kui ei peakski kokku pakkima ega ladustama? Mis oleks kui laua saaks ühe käeliigutusega muuta teiseks mööbliks – selliseks mida läheb ruumis vaja siis kui laudu vaja ei ole? Näiteks pingiks?

Meie esimene õppetund oli lihtne – alguses tasub aega panustada lähteülesande sõnastusega mängimise peale – erinevad sõnastused aitavad näha erinevaid lahendusi. Peljata ei maksa ka neid sõnastusi, mis alguses lahendamatud tunduvad, õigupoolest – just neid tulekski esmajoones uurida.

Idee tundus jumekas, aga meie taust on logistika, müük, turundus, ärikonsultatsioon – ei õrna ettekujutustki joonestamisest, mööbli disainist ega tootmisest. Esimene mõte oli lihtne – otsime tubli puutöömehe, räägime talle ära ja ta teeb valmis. Leidsimegi sellise tubli väikefirma – Sujur OÜ – mille meister jaksas meie jutu ära kuulata ja lubas valmis teha.

Sujuri meister tegi väga head tööd – saime ilusa viimistletud ja läbimõeldud laua. Üleandmisel ta demonstreeris meile kuidas ta mängleva kerglusega muutis seda lauast pingiks ja pingust lauaks. Et asjad pole päris nii nagu unistasime, sai selgeks siis kui samu tegevusi ise proovisime teha – meie suutsime mööbli funktsiooni muutmise käigus rasket lauaplaadi valel viisil liigutada ning meil vedas, et varbad maha kukkunud lauaplaadile alla ei jäänud. Samuti oli funktsioonide muutmine liiga vähe intuitiivne ning võttis ka liiga palju aega. Saime aru, et illusioon, et meister teeb töökojas esimese kirjelduse peale laud-pingi valmis ja meil on lahendus nii endale kui ka teistele müümiseks, on pehmelt öeldes ebarealistlik. Ja seda mitte meistri, vaid meie tegemata töö tõttu – hoolimata meie soovunelmatest ei olnud tegemist toote, vaid testimata prototüübiga. See oli kallis õppetund – tagantjärgi hinnates oli see üle kümne korra kallim prototüüp kui selles arenguetapis oleks arukas olnud. Teine probleem ilmnes kohe kui stuudio kliendid pidid terve päeva sellel pingil istuma.

Teine õppetund. Prototüüpide tuleb nii odavalt, et poleks kahju ära visata kui selgub, et see lahendus ei sobi. Ja arvesta sellega, et enamasti ei esimesed prototüübid ei sobi. Sobivust saab muidugi hinnata eelkõige vaid siis kui paned kliendi oma tooteprototüüpi kasutama ning jälgid teda.

Samas olime tänud Sujurile väga pika sammu edasi astunud – keegi oli meie abstraktse idee teinud käega katsutavaks asjaks, mis muutis edasise protsessi võimalikuks. Sellel hetkel meil aga puudus vähimgi idee kuidas edasi minna – saime aru, et esimene prototüüp oli vaja saada ohutumaks, kiiremini muudetavaks ning intuitiivsemalt mõistetavamaks, aga puudus igasugune idee kuidas seda teha.

2015 aasta suvel külastasid meie stuudiot mööblikompetentsikeskuse Tsenter eestvedajad – muidugi võtsime jutuks ka meie idee. Tulemus – Tsentri näol saime endale arenduspartneri, kes teadis mööblitootmisest kõike, mida meie ei teadnud. Alustasime sealt, kus olime pooleli jäänud – otsima viise kuidas olemasolevat lahendust täiustada. Peab tunnistama, et protsess liikus erilise eduta kuni hetkeni kui üks hea tuttav näitas meile veebist ühte kirjutuslauda, mille sai ühe liigutusega muuta baariletiks ja -kapiks. Taipasime, et see lahendus sobib ka lauast pingi tegemiseks. Tsenter tegi joonised ja uue prototüübi. Seekord viimistlusele ning detailide tugevusele aega raiskamata.

Tulemuseks oli kohmakas prototüüp, mis siiski täitis oma eesmärgi – sellel sai istuda, seda sai katsetada ning seda sai näidata PESA tootearendusprogrammi raames, kuhu me vahepeal olime liitunud, meiega töötavale disainer Sixten Heidmetsale. Tulemus? Õppisime veel ühe viisi kuidas teha ei saa – lahendus oli ebaergonoomiline ja kole. Samas ikkagi olime pika sammu edasi astunud – funktsioonide muutmine oli nüüd intuitiivsem ja kiirem. See oli suur väärtus.

Kolmas õppetund. Räägi inimestega – kui oleksime salatsenud ja hoidnud ideed enda teada, poleks me seda kirjutuslaud-baarileti lahendust ilmselt leidnud ning samm edasi olnuks tegemata. Ka PESA programm ning eriti just kontakt Sixten Heidmetsaga oli meie jaoks suur väärtus – mentori ja nõustajana on see kogemus meie jaoks olnud hindamatu. Kindlasti läheb see koostöö veel ka edasi.

Kuskil selles etapis tekkis ka arusaamine, et fookust on vaja nihutada – laud ei muutu pingiks, vaid sohvaks. Sellel oli mitu põhjust – esiteks jätkuvalt ei tahtnud inimesed meie pingil kaua istuda ning teiseks tundus tulevase hinnakujunduse jaoks oluline argument, et inimesed tajuvad laud-sohvat kallima ja väärtuslikuma tootena kui laud-pinki.

Järgmine arendusideede otsimise etapp oligi suunatud diivanlikkuse loomisele. See oli tegelikult keerulisem kui alguses tundus – kirjutuslaual on üks väike kõrguste vahemik, millesse jäävad kõik mugavad lauad, sama on diivaniga. Selle kahe nii erineva toote suhteliselt täpselt piiritletud kõrguse kokku panemine ühes tootes, samal ajal lihtsust ning ohutust kaotamata oli pähkel, mille katki hammustamiseks tegime kümmekond prototüüpi. Tõsi, kõik ei olnud füüsilised – mõnede puhul tõestas juba virtuaalne mudel, et lahendus ei sobi. Füüsilised prototüübid, mis selle aja jooksul tegime, olid 1:5 suurusele vähendatud mudelid ning materjaliks oli valdavalt papp, vineer, traat või kapaplaat.

Tegemist ei olnud lineaarse protsessiga, kus iga järgmine prototüüp on eelmisest grammikese parem, vaid pigem nagu ameerika mäed – paremad, kuid mitte piisavalt head mudelid, vahetusid nendega, mille kohta kasutamise ise sõnu, mida ajakirjas trükkida pole hea tava. Tasakaalu otsimine eespool kirjeldatud mõõtude vahel ning ka esteetilise välimuse ning tehnilise konstruktsiooni osas oli aega ja närve kulutav õppetund, mis hakkas lahenema sellel hetkel kui kogu hajusalt üle Eesti töötav meeskond ühe laua taga kokku sai ning papist mudelitega mängis. Tagantjärgi lugesime kokku, et see oli 14. prototüüp, mis lõpuks tundus, et on õige – piisavalt nägus, piisavalt intuitiivne, mugav ja ohutu.

Neljas õppetund. Jonni, aga ka kannatlikkust peab jätkuma. Kuigi Sixten ütleb, et harva on vaja sellist hulka prototüüpe, ei oska meie näha kuidas oleksime kiiremini siia jõudnud – lihtsa lahenduseni jõudmiseks oli vähemalt meil vaja suur hulk keerulisi ära proovida. Tsiteerides klassikuid – disain pole täiuslik, mitte siis kui enam midagi lisada ei saa, vaid kui midagi pole enam ära võtta.

Viies õppetund. Kaasake meeskonda oma ala tipud – ilma eelpool nimetatud kahe peamise partnerita oleksime me tulnud turule pooltoore lahendusega ning ilmselt haledalt tappa saanud. Tehnilise kompetentsi ja disainimentori kaasamine ja nende ühe laua taha saamine oli see võti, mis meid piisavalt kaua erinevaid lahendusi läbi katsetamas hoidis.

Mis on hetkeseis küsib nüüd mõnigi lugeja – palju raha teenitakse? Tõsi, reaalne turule tulek on eeloleval sügisel alles ees ning see on see päris tõeline tõehetk. Ja selle vastust me veel ei tea. Hetkel on meil välja arendatud laud, mis on suunatud koolitusruumidesse (kus võib olla vaja ruumide funktsioone kiirelt muuta) ja kontoritesse – esmajoones startup´id, IT firmad, reklaamifirmad, arhitektuuribürood – kohad, kus on loovust ja vabadust. Pikemas plaanis võivad olla sihtgrupiks ka büroohoonete nn „suitsunurgad” – kohad kus kogunetakse ja tekib spontaanseid arutelusid.

Laua saab ühe liigutusega muuta sohvaks ning kui on vaja asju arutada ja kirja panna, siis saad sama lihtsalt muuta lauaks tagasi. Enamgi veel – seda saab kasutada ka arutelu tulemuste esitlemiseks teistele laudkondadele. Ja kui jälle pole lauda vaja, siis saab selle muuta uuesti ühe liigutusega sohvaks, kuhu saab pikali visata. Meeleolu on vabam, ideed lähevad lendama.

Me teame mida räägime – oleme läbi viinud üle 800 koosoleku ja ajurünnaku ja oleme õppinud ühte asja (no tegelikult palju asju, aga hetkel on tähtis see üks) – kui inimesed ei tunne ennast vabalt ja mõnusalt, siis ei lähe ideed lendama ja nende inimestega on igav. Nad ei mõtle suurelt. Nad arvavad, et peavad väljenduma korrektselt ning vältima eksimist. Aga muuda nende keskkond mõnusaks, lase neil end hästi tunda, ära piina neid napakate reeglitega ja inimene suudab asju vaadata värske pilguga, olla kirglik ning murda välja senistest harjumustest. Olla mässaja. Algatada asju. Muuta maailma.

Nende inimeste jaoks me oleme olemas. Nad inspireerivad meid.