Loomemajandus ei ole oma olemuselt uus nähtus, kuigi sellest on maailmas tõsisemalt rääkima hakatud alles 1980ndatel ning Eestis ja teistes Euroopa riikides alles käesoleva sajandi alguses.

Eestis viidi 2005. aastal läbi esimene loomemajanduse kaardistus, mille raames püüti sõnastada ka definitsioon ja määratleda valdkonnad. Definitsiooni sõnastamisel lähtuti peaasjalikult Suurbritannias kasutusel olnud lähtealustest, mille järgi on loomemajandus majandussektor, mis põhineb individuaalsel ja kollektiivsel loovusel, oskustel ja andel ning mis on võimeline looma heaolu ja töökohti intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise kaudu.

Kuna erinevates riikides kasutatakse erinevaid termineid loomemajanduse valdkonna kirjeldamiseks, on sageli keeruline valdkonna kirjanduses orienteeruda. Kõige paremini iseloomustab valdkonna sisemist struktuuri alljärgnev mudel (pildi allikas: http://lateralaction.com/base/media/post-images/creative-economy-diagram.png):

Loomemajanduse südames asuvad klassikalised kunstialad  ehk core creative fields (kunst, kirjandus, muusika jt). Sellest kasvab välja nn kultuuritööstus ehk cultural industries (nt muusikatööstus, filmitööstus, kirjastamine jt), kus väljundi (nii toode kui teenus) näol on tegemist kultuuritootega. Eelmisest veelgi laiem on loovtööstus ehk creative industries (nt disain, arhitektuur, reklaamindus), mis seob ühelt poolt kultuurilise sisendi ja teisalt muude ettevõtlusharude vajadused. Kõik see aga seostub ülejäänud majandusega ja ettevõtlusega. Mida rohkem kasutavad teised majandusharud oma konkurentsivõime tõstmisel loomemajanduse võimalusi, seda rohkem saame rääkida loovmajandusest (creative economy). Nii näiteks sõltub audio- ja videotehnika tootjate edu otseselt pakutava sisu levikust.

Loomemajanduse maht

2009. aasta juunis esitles Eesti Konjunktuuriinstituut majanduslikku kaardistust Eesti loomemajanduse hetkeseisust, mis oli jätkuks 2005. aastal läbiviidud sarnasele uuringule. Uuringu põhjal moodustas loomemajandus 2007. aastal Eesti SKP-st ligikaudu 3%. Antud sektori enam kui 5000 asutuses ja ettevõttes töötas rohkem kui 28 000 töötajat.

Selgituseks tabelile nr 1 olgu öeldud, et võrreldes 2005. aasta kaardistusega lisati kogutavate andmete hulka ka käsitöö ja raamatukogunduse valdkonnad. Käsitöö jäi 2005. aastal kaardistusest välja seetõttu, et polnud piisavalt adekvaatset statistikat valdkonna põhinäitajate kohta. 2009. aastal läbiviidud kaardistuses sai ka käsitöö kaetud. Raamatukogunduse lisamise põhjus seisneb Eesti kohta kogutavate andmete ühtlustamises Euroopa praktikaga, kus ühe valdkonnana lisatakse kultuuripärandi valdkond, mis sisaldab nii muuseume kui raamatukogusid. 

Kindlasti tuleks oleks olla ettevaatlik erinevate riikide andmete võrdlemisel. Nimelt ei ole Euroopas kokku lepitud ühtses loomemajanduse definitsioonis. Erinevad riigid kasutavad valdkonna kirjeldamisel erinevaid määratlusi ning isegi erinevaid mõisteid. Siinkohal toodud võrdlevas tabelis on kasutatud üle-Euroopalist loomemajanduse kaardistust, mis kasutas kõikide riikide puhul sarnast ulatust. Tööhõive puhul kasutatakse Eurostati vastavasisulist uuringut 2007. aastast.

Riiklikul tasandil tegelevad loomemajanduse arendamisega Kultuuriministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Nende kahe ministeeriumi tihedas koostööd õnnestus loomemajandus sisse kirjutada Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamise strateegiasse 2007-2013.

Loomemajanduse toetusprogrammide (eelkõige loomeettevõtluse toetamiseks suunatud meetmete) rakendusüksus on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. EAS viib ellu mitmeid programme, mis on teiste hulgas avatud ka loomemajanduse valdkonna esindajatele, sh teadlikkuse, teadmiste ja oskuste, klastrite ning ühisturunduse programme. Lisaks neile rakendatakse ka loomemajandusvaldkonna spetsiifilist toetusmeedet mahus 98 mln krooni (aastatel 2007-2013), mille eesmärk on toetada loomemajanduse inkubaatorite ja arenduskeskuste tegevust.

Loomemajandus on kohaspetsiifiline, mis vajab arenguks paikkondlikku eripära ja soodsaid tingimusi tegutsemiseks. Seega lasub suur vastutus kohalikel initsiatiividel. Mitmed Eesti omavalitsused on viimastel aastatel hakanud pöörama suurt tähelepanu loomemajandusele. Tartus tegutseb loomemajanduskeskus, Tallinnas loomeinkubaator, mille eesmärk on toetada alustavaid loomeettevõtjaid.

Lisaks piirkondlikele arenduskeskustele tegelevad loomemajandusega valdkondlikud keskused, sh Eesti Disainikeskus, Eesti Arhitektuurikeskus jt. Mitmetes valdkondades on aktiivseteks partneriteks loomeliidud ja teised esindusorganisatsioonid.