Ulve Kangro: minu alal on isegi millimeeter tähtis mõõt

Ulve Kangro on käsitööettevõtja, vanade etnograafiliste tekstiilide uurija ja elluärataja. Tema sügavam huvi ja kirg on Setu pits.
Setu pits on olnud tavaeestlasele kättesaamatu müsteerium. Ulve Kangro hakkas Setu pitsi saladuste vastu huvi tundma Setumaal koolis käsitööõpetajana töötades.  Ta palus oma koolilastel kodus ringi vaadata ja kooli näha tuua vanu pitse. Järgmisel tunnil täitus klassiruum eriskummaliste, kirevate ja põnevate pitsidega, mis ei meenutanud Ulvele midagi varemnähtut. „Alguses ei saanud ma neist üldse aru, pitsid tundusid imelikud, lausa koledad. Kõigepealt pidin õppima neid lugema,“ räägib Ulve. „Setumaa on ju justkui riik riigis – omavahel on segunenud slaavi ja Eesti pärand, millest on sündinud täiesti uus ja omanäoline kultuur. “

Uurimistöö, mis kasvas loominguks

Terviseprobleemide tõttu tuli Ulvel õpetajaamet maha panna. Kuid armastus käsitöö vastu ja needsamad kummalised Setu pitsid ei andnud talle rahu. Ta hakkas üksikasjalikult uurima nende mustreid, värvikombinatsioone. Senimaani oli kirja pandud vaid paar üksikut Setu pitsi loomise skeemi. Koostöös Setu talumuuseumiga hakkas ta lahti harutama lugusid, mida Setu naiste osavad käed olid pitsi sisse jutustanud.

„Setu talumuuseumis kutsutakse mind mittekoosseisuliseks setuks“, naerab Ulve. „Mustreid raamatusse valides nägin palju vaeva, et endale tausta selgitada, enne kui julgesin seda kõike kaante vahele panna.“

Nüüdseks on Ulve välja andnud juba kaks Setu pitse tutvustavat raamatut,  mõlemad on läbi müüdud, ja valmimisjärgus on kolmas, mis jääb Ulve sõnul viimaseks.
Raaamatuid koostades haaras Ulvet soov kombineerida vana uuega.  Et  Setu naiste aarded ei jääks peitu muuseumiseinte vahele, hakkas ta otsima viise, kuidas tuua neid ideid nüüdisaegsesse interjööri ja rõivadisaini. Peagi sündis esimene kollektsioon tänapäevaseid Setu pitsidega kaunistatud rõivaid, mis otsemaid ka näitustele jõudsid. Käsitöömeistri omapärane looming võlus inimesi ja hakkasid saabuma esimesed tellimused, mis omakorda andsid põhjuse asjaga edasi minna.  
„Meil kõigil on armsaid, vahel isegi lapsepõlvest pärit riideesemeid alles hoitud,  neid me ei viska ära. Uusi asju aga küll. Mulle tundub, et inimesed tahavad tunda sügavamat sidet esemetega, see pakub neile turvalisust,“ mõtiskleb Ulve.

Töötoad Tallinnas ja Räpinas

Ühel hetkel kasvas huviliste hulk niivõrd suureks, et tekkis vajadus rajada töötuba.  Kuigi suur osa Ulve Kangro loomingu tellijatest asus Tallinnas, ei tahtnud ta lahkuda oma loomingu lätete juurest – nii valmisidki kaks töötuba, üks Tallinnas ja teine Räpinas. Ühes endistest Räpina paberivabriku majadest asub töötuba, kus müüakse Ulve ja ümberkaudsete käsitöömeistrite loomingut. Töötuppa on uudistamiseks välja pandud ka maailma erinevatest nurkadest pärit peenema käsitöö ja vanade pitside kogu. Paljud külastajad näevad seal esimest korda,  kuivõrd ehedalt on käsitöömeistrite looming läbi aja jutustanud oma rahva lugusid. Ja töötoa särav perenaine on alati valmis rääkima ka legendidest, mis nende mustrite ja paikadega kaasas käivad.

Hingega tehtud asjad

Ulve korraldab aastaringselt oma töötubades käsitöökoolitusi ja loenguid, mis on ääretult populaarsed ja kuhu pääsemiseks on pikad järjekorrad. Kuid kogu looming tuleb endiselt ainult Ulve enda osavate käte vahelt: „Üle viie ühesuguse pitsimustri ma kunagi ei tee, isegi kui palutakse. Olen hoidnud seda joont teadlikult, sest tahan, et minu tehtu oleks looming, mitte tootmine.“
Ulve ei hooli ka levinud arvamusest, et Eesti käsitöö ostja on eelkõige turist: „Hindan Eesti klienti, sest temaga tekib personaalne suhe. Välisturist tuleb ja läheb, koos minu loominguga. Jään seda südamepõhjas taga igatsema nagu oma last.“  Urve tunnistab, et tal on  kahju oma asjadest loobuda: „Olen loomisesse alati palju endast sisse pannud. Kui inimene tuleb, siis ma ei paku oma tööd aktiivselt välja.  Mingi osa minust ihkab, et see oleks veidike veel minu juures.“
Siiani ei ole veel keegi tellitud tööd välja ostmata jätnud. Ulve peab põhjuseks seda, et ta kaasab alati ka töö tellija asja valmimise protsessi, mille käigus on see talle armsaks saanud.
„Ma ei ole hea ärimees“, ütleb Ulve, „aga ma teen kõike hingega ja arvan, et see aitab ka müüa.“

Näitused paljudes riikides

Ulve lööb oma tegevuse lahku kahte suunda:  ettevõtlus, mis hõlmab nii müüki kui ka koolitusi, ning mittetulunduslik pool, mis hõlmab raamatuid ja näitusi. Abi on ta saanud Eesti käsitööliidult ja Kultuurkapitalilt. „Minus on justkui kaks poolt: üks tahab luua ja näidata, teine tegutseb, et lihtsalt ellu jääda.“
Ulve tööd on esindanud Eestit näitustel Rootsis, Soomes, Lätis, Ungaris, Tšehhis, Belgias, Prantsusmaal, Ameerikas ja Austraalias. Viimane huvitav kontakt pärineb maakera teiselt poolelt. „Jaapanlased tunnevad suurt huvi Setu pitsi mustrite vastu, paluvad minult, et saadaksin neile oma raamatuid, mida nad siis seal omakorda lahti dešifreerivad,“ naerab Ulve.

Soovitused

•    Kõige suurem viga on keskenduda liigselt müümisele. Kui paaniliselt müüa tahad, siis jooksed kinni. Tuleb lihtsalt hingega teha ja hingega oma asjast rääkida.
•    Töö kvaliteet on oluline. Iseendale tuleb kehtestada karm kvaliteedinõue. Alati tuleks endalt küsida:  kas mina ise ostaksin seda?
•    Kriitika – tasub kuulata nii head kui halba kriitikat, ja kuuldu läbi mõelda.
•    Kasulik  on leida oma tegevusele mitu erinevat väljundit, näiteks looming ja koolitus. Kui mingil suunal parajasti hästi ei lähe, siis teised tegevused hoiavad sind vee peal.
•    Jälgi ja käi kaasas ühiskonnas toimuvaga. Tuleb hoida silmad lahti ja anda inimestele seda, millest nad parasjagu puudust tunnevad.
•    Üksiolemise aeg  –  tuleb võtta aega, et oma tegevused ausalt läbi mõelda. Kui julged endale ausalt tunnistada, mis hästi, mis halvasti, siis saab ka asju paremaks muuta.
•    Tee koostööd – osale aktiivselt ühendustes, näita ennast ja suhtle mõttekaaslastega. Palju pakutakse tasuta ka huvitavaid ja kvaliteetseid koolitusi.
•    Oluline on leida endale head, kohusetundlikud ja usaldusväärsed töötajad.
•    Koolita kliente  –  õpeta inimesi, lase inimestel ise leiutada. Siis  mõistetakse paremini seda, mida sa teed. Oma eripära võib muidugi enda teada jätta.