Sarah Boiling: Muuseumid peaksid olema olulisel kohal kõikide ühiskonnagruppide seas!
“Kella viie tee” järjekordsest loengusarjast olid tulnud osa võtma seekord need, keda huvitas muuseumite teema. Kohal oli Sarah Boiling organisatsioonist Audiences London, mis aitab kunsti-, kultuuri- ja pärimusega seotud ettevõtmistel publikuni jõuda.
Peamiselt oli kõne all Suurbritannia muuseumide üldine pilt ning tegurid, mis mõjutavad muuseumide külastatavust ning kvaliteeti. Räägiti briti muuseumite rahastuspoliitikast ja sellest, mida muuseumid ise saavad teha ning juba on teinud selleks, et leida enam külastajaid. Diskuteeriti ka muuseumite tuleviku üle kiiresti areneval digitaalajastul.
Suurbritannias on ligi 2500 muuseumit, millest 1800 on “akrediteeritud” – ehk siis vastavad teatud standarditele, mida muuseumidelt nõutakse. Sealne muuseumikülastuste arv teeb silmad ette nii mõnelegi teisele atraktsioonile või vabaaja meelelahutusele – näiteks üksnes British Museum’il oli eelmisel aastal 5.8 miljonit külastust. Statistika on näidanud, et pooled muuseumikülastajatest on kohalikud ning pooled väliskülastajad, mis tähendab omakorda, et külastajate kontingenti kuulub tihti ka kohalik kogukond. Kui küsida sisserändavalt turistilt, mis põhjusel ta UK-sse reisib, siis on muuseumikülastus üks põhilistest argumentidest, näitab selgelt, et muuseumitel on võime turismi elavdada.
Kuidas muuseume rahastatakse?
Riiklikud muuseumid on otseselt valitsuse poolt rahastatud –selle eest vastutab Kultuuri-, meedia- ja spordiministeerium. Riiklikel muuseumidel on kasutada suur eelarve ning neil on võimalik juhtimises kasutada parimaid eksperte ning ellu viia ulatuslikku uurimistööd. Enamik riiklikke muuseumeid on külastajatele tasuta sissepääsuga.
Piirkondlikke muuseume rahastatakse kohalike volikogude poolt. Sõltumatud muuseumid peavad end aga ise finantseerima, mistõttu on tavaliselt kehtestatud ka külastajatele sissepääsutasu. Pooled Suurbritannia muuseumitest on sõltumatud ja tegutsevad suures ulatuses tänu vabatahtlike tööle – kasvõi inimesed infolaudade taga on tihti vabatahtlikud.
Aastad 1997-2010 tähistasid Suurbritannias muuseumite “kuldajastut”- riiklik rahastamine oli helde ning valitsus tegi kultuuri palju investeeringuid. Sel ajal viidi läbi arvukalt uuringuid muuseumite mõju ning külastatavuse kohta. Fookus oli kriitilistel massidel nagu etnilised vähemused ja madala sissetulekuga inimesed – et muuta nende jaoks ligipääs muuseumitesse kättesaadavamaks, kaotati 2001. aastal enamikes riiklikes muuseumides sissepääsutasu, mille tulemuseks oli külastajate arvu tõus lausa 72%. Sel peioodil ajal kerkis palju uusi hooneid, paremaid väljapanekuid, uurimustöid ning investeeringuid uute sihtgruppide kaasamiseks.
Viimase paari aasta jooksul on valitsus võtnud ameerikapärase hoiaku, et muuseumid peaksid olema pigem isemajandavad ning leidma finantseerimisvõimalusi näiteks äriinglit läbi või koostöös suurte äriettevõtetega.
Uued suunad
Sarah on nõus, et paljud muuseumid digitaliseerivad kättesaadavuse perspektiiviga oma kollektsioone. “Üks trend on see, et inimesed jäävad koju oma arvutite juurde ja ei lahkugi enam koduseinet vahelt avalikku ruumi, kuid need trendid käivad üles-ja-alla. Ma usun, et alati jääb kihk näha ka “päris asja”,” on Sarah veendunud muuseumide püsimajäämises.
Sarah soovitab muuseumidel uurida oma külastajaskonda – miks nad tulevad, mis neile meeldib/ei meeldi ning õppida seda infot kasutama. “Muuseumi turundusosakonnal ei pruugi olla kontrolli muuseumiprorammi ja eksponaatide üle, kuid neil on võimalus kontrollida sõnumeid ja signaale, mis jõuavad inimesteni,” on Sarah veendunud. “Peamine on veenda inimesi, et muuseumikülastus on nende aega ja investeeringut väärt.”
Sarah on kindel, et tuleb püsida nähtaval – uus nutikas viis on muuta muuseum meeldivaks. Kasvav trend on tekitada muuseumidesse kohvikud ning poed, mis muudavad muuseumi vabaaja veetmise kohana atraktiivsemaks. Paljud muuseumid püüavad teha haridusprogramme ning koostööd koolidega , et tekitada huvi ka nooremas generatsioonis.
Uuringutest selgus ka huvitav tõsiasi, et kultuuri osalust ei mõjuta mitte sissetulek, töökoht või sotsiaalne staatus, vaid haridustase.
Tulevikku vaatab Sarah nii – muuseumid peaksid aastal 2020 tundma sotsiaalset vastutust olla olulisel koha võimalikult paljudele ühiskonna liikmetele!
Täname ka Meremuuseumi toredat juhti Ott Sarapuud modereerimise eest.
Viimane “Kella viie tee”: 14. märts: Teater
Koht: Eesti Disaini Maja (Kalasadama 8)
Aeg: loomulikult kell viis!
Tasuta, kuid registreerimisega SIIN
