Filmitööstuse ekspordiagentuur kavatseb Eestisse tuua kuni viis välismaist võttegruppi aastas.

Kõik, vähemalt need, kes filme vaatavad, peaksid seda linna teadma – just Brugges võeti viis aastat tagasi üles inglise must komöödia «Palgamõrvarid Brugges». Mäletate ju küll: kaks gangsterit, keda kehastavad Colin Farrell ja Brendan Gleeson, poevad pärast ebaõnnestunud Londoni-missiooni sellesse unisevõitu keskaegsesse Flandria linnakesse peitu, kus nendega hakkab juhtuma igasuguseid kummalisi asju.

Filmist ei lõiganud kasu – see osutus väga populaarseks – mitte ainult tegijad, vaid ka Brugge ise, võimalik, et suurematki kui 2002. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlist. Linna külastavate turistide hulk kasvas järsult, kiiresti anti välja spetsiaalne «Palgamõrvarid Brugges» radadel kaart, hotellid paiskasid aga Euroopas müügile koguni vastavad tuusikud.

Brugge on hea näide sellest, kuidas üks film, mille sünnile on kaasa aidanud ka Brugge City Film Office ehk agentuur, kelle eesmärgiks on reklaamida maailmas Brugget kui perspektiivikat võtteplatsi, võib mõjutada ainuüksi turismitööstust.

Eesti trumbid

Nüüd on analoogilise institutsiooni – Eesti filmitööstuse ekspordiagentuuri ehk keerulisevõitu nimega klastri –, millesarnaseid on Euroopa 24 riigis üle 80, asutanud ka Eesti.

Seletatult tähendab see seda, et maailmas hakatakse tegema süstemaatilist selgitustööd, miks on hea tulla Eestisse filmima ükskõik millist ­audiovisuaalset teost. Ja kui keegi on juba Eesti kasuks otsustanud, saab ta siinsete erinevaid teenuseid osutavate filmiettevõtete vahendusel igati abi.

Agentuuri arendusjuht Martin Aadamsoo toob esile kolm põhjust, miks on see kasulik: esiteks kosub kogu väike Eesti filmitööstus, pakkudes siinsetele kineastidele tööd ja leiba ning säilitades või ka tõstes sellega nende professionaalseid oskusi. Ühtlasi võimaldab see arendada siinseid stuudioid, näiteks investeerida neil raha iseenda filmiprojektidesse.

Teiseks kulutab iga selline võttegrupp Eestis hulga raha, mis ei ole seotud filmitööstusega, vaid puudutab siinseid teenuseid ja kaupu – järelikult on see kasulik piirkonnale tervikuna. Kolmandaks on see Eesti riigile suurepärane reklaam.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Kalleim film, mis taasiseseisvas Eestis on vändatud, ligemale kaheksa miljoni euro suuruse eelarvega Saksa draama «Polli päevikud» jättis siia arvestuslikult kuni kolm miljonit eurot ja tõstis vähemalt Saksamaal huvi Eesti vastu. Suuremaid välisfilme on viimaste aastate jooksul Eestis üles võetud viis, enamik tänu isiklikele kontaktidele.

Millega me võiksime üldse tähelepanu köita? Aadamsoo loetleb eeliseid, mille märkis ära ka spetsiaalselt tellitud rahvusvaheline uuring: Eesti on nagu Skandinaavia, eeskujuliku töökultuuriga, aga kolmandiku võrra odavam. Korruptsioonivaba. Asju on lihtne ajada. Filmimisloa saamiseks pole vaja läbida bürokraatlikke takistusi. Venemaa poolelt vaadates puudub keeleprobleem. Siin on hea logistika ja väikesed vahemaad. Võtteplatsid on mitmekesised. Ja muidugi siinne loodus: neli aastaaega ja lumi.

«Teil on olemas kõik trumbid, aga keegi ei tea neist midagi,» kõlas uuringu kokkuvõte.

Äsja Cannes’is lõppenud filmifestivalil, kus ekspordiagentuur end pidulikult esitles, sõlmiti juba ka esimesed kontaktid: jutt käib kaheksast potentsiaalsest projektist, millest kaks – üks Vene mängufilm ja teine Vene lühiseriaal –, võivad võttesse minna juba sel suvel. «Eesmärk on tuua Eestisse aastas kolme kuni viie välismaise mängufilmi võtted,» sõnastab Aadamsoo eesmärgi.

Kerge see ei ole, sest erinevalt Eestist pakuvad meie lõunanaabrid ka rahalisi stiimuleid. Nii on Lätis juba kaks aastat tegutsenud Riia filmifond, mille vahendusel tagastatakse välismaisele võttegrupile kuni 20 protsenti kohapeal tehtud kulutustest – maksimaalses ulatuses siis, kui Riia linn eksisteerib tulevases filmis Riia enda nime all. Leedus aga arutletakse koguni parlamendi tasemel 20-protsendilise maksusoodustuse üle, mida kavatsetakse sisse seada Ungari eeskujul.

«Riia fondist tasuks eeskuju võtta meilgi,» nendib Aadamsoo ja avaldab lootust, et ka Tallinn peab sellist fondi otstarbekaks – igal juhul tegutseb agentuur ühtlasi selle asutamise nimel.

MTÜ Eesti Digikeskus juures tegutseva asutuse eelarve on kahe aasta – 2012–2013 – peale kokku 870 220 eurot, millest 70 protsenti tuleb Eesti ­Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt. Kohustuslik 30-protsendiline omafinantseering jaguneb huvitatud filmiettevõtete – neid on praegu kokku 16 – ja avalike institutsioonide – kultuuriministeeriumi, Eesti Filmi Sihtasutuse ja Tallinna linna – vahel pooleks.

Õhus on ka skepsist

Nagu ikka, leidub ka skeptikuid: üks osa filmirahvast pelgab, et agentuuri pärast jääb eesti filmide tootmiseks mõeldud pisku raha veel napimaks, teine osa, kelle seas on ka produtsendid Artur Talvik ja Kris Taska, manitseb aga meeles pidama, et meie peamine ülesanne on toota enam filme. Kui selleks on piisavalt raha, tekivad ka filmitegu toetavad organisatsioonid, mitte vastupidi.

Seevastu kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp näeb asja hoopis teisest küljest. «Kui investeerida targalt, siis reeglina toob see ka raha tagasi. Selle eest peaksid Eestisse tulema välisprojektid, mis hoiavad filmitööstust elus, aga mõjuvad ka kogu Eestile majandussüstina, mis omakorda võimaldab eraldada rohkem raha eesti filmile,» rõhutab ta, lükates ühtlasi ümber kahtluse, et agentuuri tegutsemiseks vajalik ressurss tuleb tootmisraha arvelt.

Viimaseid Eestis tehtud välisfilme

•    «Polli päevikud» – 7,8 miljoni eurose eelarvega Saksa draama, mis võeti üles 2009. aastal Pärnumaal Matsirannas.
•    «Kuradisaare kuningas» – 7,2 miljoni eurose eelarvega Norra draama, mis võeti aastail 2009–2010 üles Kalvi mõisas ja selle ümbruses.
•    «Võlukarikas Rorrima-Bo 3D» – 6 miljoni dollarilise eelarvega Vene muinasjutufilm, mis vändati 2009. aastal Dvigateli endises tsehhihoones.
•    «Phobos» – 2 miljoni dollarilise eelarvega Vene õudusfilm, mis valmis 2008. aastal Tallinna külje all Jüris paiknevas laohoones.
•    «Daamid Amsterdamist» – 3,5 miljoni dollarilise eelarvega Vene komöödia, mis võeti 2008. aastal üles Tallinnas ja selle ümbruses.

Allikas: Postimees