Andres Maimik: Tähelepanu! Valmis! Looma!

„Tõeline kunst ei tegele inimese emotsioonidega, vaid mõjub tema intellektile, samal ajal kui emotsionaalsete vajaduste, tungide, ihade, ka emotsionaalse lõtvuse rahuldamiseks on madal ja ajaviiteline,” vahendab Tõnis Kahu Eesti Päevalehele antud intervjuus modernismiaegseid kultuuritarbimise kontseptsioone (Priit Simson: „Tõnis Kahu: Halba maitset ei saa maksustada”, 12.11.11).

Intervjuu lõpus lisab ta tähenduslikult: „Kapitalismi kunstiloogika ütleb ju seda, et igasugusest kunstist võiks ja peaks saama massikunst. Pärt on turul ja seal on ka Meie Mees.”

Oleme sunnitud mõrult tõdema, et kaasajaks on ka kõige elitaarsem kultuur, juhul muidugi, kui ta tahab olla märgatud ja arvestatud, koha sisse võtnud Keskturu lettide taga. Uhkest autorist-suveräänist on saanud kapitali ülemvõimu alandlik alluv. Oma igapäevastele ihadele rahuldust otsiv nutunaine on ühes paadis virila esteedi ja loosungeid kõmmutava antikapitalistiga. Kui sa tahad olla kommunikatiivne, pead oskama oma sõnumeid pakendada, turundada, reklaamida – ühesõnaga olema osa turumajanduse tsirkulatsioonist. Lennujaama kiirlugemislettidel on kõrvuti Goldratti ja Kotleri rikkaks saamise käsiraamatud ning Ernesto Che Guevara „Mootorratta päevikud”. Nähtus, mida tähistatakse peene mõistega „loomemajandus”, kätkeb hoopis robustsemat tähendust: iseseisvat ja läbi aegade püsivat kultuuriväärtust pole olemas. Iga asi on seda palju väärt, kui palju teda ostetakse ja müüakse, kui palju teda auhinnatakse, kui palju resonantsi ta tekitab. Kultuur pole ühiskonnas enam privilegeeritud positsioonil, inkubaatorilaps, keda maksumaksja peab söötma-jootma ja potitama. Toetama peab vaid elujõulist (st müüvat ja läbilöögivõimelist) osa kultuurist, ülejäänu sureb paratamatult olelusvõitluse käigus välja, mida kiiremini, seda parem.

Sellises parempoolses-ratsionalistlikus vaatenurgas on muidu kõik kenasti paigas, kuid paraku see kärbib viimasegi suveräänsuse tegijailt. Kultuur pole ammu enam kaunite kunstide vallas sündivate teoste kogusumma. Kultuur on veelgi rohkem hoonestus, infrastruktuur, projektid ja eelarved, tegu, sooritus (lubage meelde tuletada: kultuuriministeerium on ühtlasi ka spordiministeerium), kus praktiseerivate projektihaide ja arvamusvaalade, turundusvarblaste ja administreerimistihaste, konverentsihuntide ja presentatsioonikarude kõrval on praktiseerivad kultuuritegijad vähemuses. See, mis tõuseb esile ja jääb püsima – mida kuulatakse, mida vaadatakse, mida loetakse, millest räägitakse ja mida hinnatakse –, ei ole enam autori ning isegi mitte tarbija maitseotsustuste pärusmaa.

Nagu kaubandus- ja tootmissfääris, kerkivad kultuuriski kesksele kohale müüjad ja vahendajad: žüriid, komisjonid, toimetajad, kuraatorid, kriitikud, kelle otsusest sõltub ühe või teise kultuuriteose läbilöök. See on paratamatu protsess: olukorras, kus igas sekundis kultuurigalaktika aina paisub, nii et lihttarbijal on ammu juba järg käest kadunud, peab keegi meie eest ära tegema esialgse valiku. Aga teatavasti on igasugusel võimul kalduvus laiendada oma volituste piire. Vahendajast saab kutseline arvaja, arvajast ekspert, administraatorist kuraator. 
On juhtunud, et eesti kino sümbolfiguur pole mitte mõni legendaarne kinematografist-kinematografistovitš, vaid hoopis kriitik Jaan Ruus, kelle teened filmikunsti ees seisnevad selle populariseerimises, aga ka arvestataval määral põhja laskmises. Kriitikud on avastanud, et mida lühem on nende sõna, seda rohkem on sellel mõjujõudu.

Mida konkreetsem ja absoluutsem on hinnang, seda enam see toimib. Analüütiline tekst tõmbub kokku üheminutiretsensiooniks, üheminutiretsensioon aga asendub tärniga. Kommunikatsioon ei vaja enam sõnu, kõik on niigi selge. Lihtne lugeja ei taha mingit udust targutust, vaid selget koha kättenäitamist. Et kas kõlbab või ei kõlba ühe või teise teose jaoks tähelepanu, aega ja raha raisata. On juhtumeid, kus mõni film (millesse on panustatud aastajagu tegijate pingutust ja sadu tuhandeid eurosid) tehakse maatasa, enne, kui see vaatajate ette jõuabki. 
Üks universaalsemaid hinnangu langetamise vahendeid on edetabel. Algul popmuusikatööstuse promomaterjaliks mõeldud müügitulemuste näitaja on siirdeid ajanud igasse elusfääri. Selle maatriksi abiga langetatakse otsustusi majandusliku edukuse kohta (rikaste edetabelid), suunatakse hariduspoliitikat (koolide edetabelid), aga eelkõige pannakse paika kultuuritarbimise eelistused. Eesti Ekspress on tabeldanud isegi sellise püha ja puutumatu valdkonna nagu teatrilavastused.

Eneselegi ootamatult oleme meie – kultuuritegijad, nii elusad kui ka surnud – seatud olukorda, kus peame üksteisega rammu katsuma ja mõõtu võtma. Ning armutu kohtunike žürii ees oma võimekust tõestama. Olen siiamaani uskunud, et kunstniku-lavastaja-kirjaniku-helilooja ainumas roll on pakkuda elamusi, olgu siis intellektuaalseid või emotsionaalseid. Kui ta aga suudab tõelisi tundeid või mõtteid esile kutsuda kas või ühes indiviidis, on ta missioon korda läinud. Aga võta näpust – tegelikult oleme kõik sportlased, kelle väärtus sõltub ainult meie resultatiivsusest. Tulemused tabelis otsustavad kõik.

Kultuuriminister Rein Lang on aastaid tagasi lendu lasknud Goebbelsi parafraseeringu „iga kord, kui ma kuulen sõna „kultuur”, haarab käsi kellu järele”. Tõepoolest, avalikus ruumis lahvatanud skandaalide ja diskussioonide põhjal võiks teha järelduse, et olulisem kui mõni institutsioon on hoone, kus ta paikneb või paiknema saab. Võtame jamad kunstiakadeemia uue hoonega. Või rahvusringhäälinguga. Või Eesti Rahva Muuseumiga. Või mitme Eesti teatriga.

Jätkates Goebbelsi lainel, võiks samahästi parafraseerida: „iga kord, kui kuulen sõna „kultuur”, haarab käsi taotlusblanketi järele”. Sest vahendajate kõrval suunavad tegelikult kultuurisfääri kõikvõimalikud projektitajad.

Suurte kultuuriprojektide puhul lükatakse esiplaanile mitte pakutavad elamused, vaid ikka need sportlikud saavutused – kui palju, kui kiirelt, kui kõrgelt. Kui palju maksab. Kui palju inimesi haaras. Edetabelid muidugi ka – kes kannab triumfipärga, kes keerleb sitarattas.
Et kunstiteos üldse laiemaid rahvahulki üldse erutaks, tuleb millegagi ületada uudiskünnist. Tuleb  ehitada selle ümber sündmus. Tuleb rullida lahti punane vaip ning kutsuda võimuesindajad ja seltskonnategelased sellele promeneerima. Porikärbsed aga plõksutama. Paisutama eelarvet, presenteerima staare, jagama auhindu, punuma intriigi. Hädaldama ja uhkeldama. Vastanduma ja samastuma. Kõik oleks tore, kui kunstitegu turundusteo sisse ära ei kipuks uppuma.

Aga noh, teisalt on arusaadav – iga üksik kultuurisündmus on liiga jõuetu, et ennast ise ära õigustada, et erutada ka inimhulki väljaspool kitsast fänkonda. Populariseerimaks ala kui tervikut, on suured ja kulukad, tervet populatsiooni hõlmavad katusprojektid tänuväärne formaat. 
Nii nagu põllumees ei turusta oma toredat põllumajandussaadust piisavalt väikestes isikupärastes keldripoodides, vaid hakkab varem või hiljem kiikama põlatud hüpermarketite poole. 
Aga ikkagi – kui tahan saada reaalset elamust, näha asju uues perspektiivis, tajuda klompi kurgus ning kannatada naeruspasmide käes – ei siirdu ma Solarise keskuse Nokia saali pompoossetele galadele, vaid potsatan kuhugi väikese teatri ebamugavatesse klapptoolidesse või kopitushaisusesse kinosaali. Õnneks on meil suurte värviliste tsepeliinide kõrval säilinud ka peopesatäis päris kultuuri.

Allikas: EPL