Tekstiili pioneerid
Mare Kelpmanist oleks võinud saada meremees ja Kärt Ojaveest laevakokk, kuid praegu seilavad nad hoopis tekstiilivetes, kirjutab Tanel Veenre Eesti Päevalehes.
Tekstiili õpetatakse meil kõrgtasemel kolmes koolis ning kõigil on oma väga selgelt välja kujunenud ja eristuv identiteet: Tartu ja puhas kunst, Viljandi ja pärimus, Tallinn ja targad tekstiilid. Millest selline valik?
Mare: Kui mind kutsuti 2003. aastal Eesti kunstiakadeemiasse osakonda juhatama, siis oli minu esmane idee muuta käsitöökeskne lähenemine mitmekesisemaks, kaasaegsemaks, leida tekstiilide rakendamisele uusi võimalusi. Otsisin metoodikaid uuteks suundadeks.
Näiteks oleme teinud mitmeid edukaid projekte sotsiaalse tekstiilidisaini valdkonnas, lähtudes kas või puuetega inimeste vajadustest. Ning arukate tekstiilide idee jaoks oli vaja leida lisarahastust, alles siis sain hakata kutsuma välisõppejõude ja ideed ka reaalselt kasvatama.
Tekstiil ei ole enam vaid n-ö pilt näitusel. Näiteks tegime psühhoneuroloogiahaigla lasteosakonnale spetsiaalsed pehmed mänguasjad, projekti eesmärk oli aidata probleemidega last esemetega suhestuma ja see omakorda oli abivahend arstidele lapse jälgimiseks. Tekstiil on materjal, mis võimaldab väga laia kasutuste spektrit.
Ka meie valitud nn arukate tekstiilide suund töötab hästi. Kärdile lisaks on veel teisigi tublisid, kellest avalikkus kuuleb ehk hiljem. Näiteks läheb üks üliõpilastest Mercedesesse praktikale – see on ju väga oluline tunnustus, et suurest korporatsioonist tehakse ühe väikese maa väikesele erialaosakonnale ettepanek saata keegi praktiseerima. Meil on koht ja identiteet ka rahvusvahelises plaanis – meid teatakse. Eesti ei ole enam kauge perifeeria.
Selline valdkondi ühendav mõtteviis on ju omane kogu praegusele disainile. Me ei räägi toote loomisest, vaid sünergia tekitamisest.
Kärt: Praeguse disaini eesmärgiks võib olla ka lihtsalt protsess.
Mis on see, mis paneb teid looma?
Mare: Lisaks uutele huvitavad mind ka vanad tehnoloogiad ja nende toomine tänapäeva. Teisalt siis see arukate materjalide ja tänapäevaste tehnoloogiate rida – näiteks 3D-kudumine või laserlõikus. Ma naudin kehtivate reeglite rikkumist! Kuid üldiselt on loomine elamise viis.
Kuid kuidas seljatada igapäevaseid takistusi?
Kärt: Praegu tegelen aktiivselt n-ö nutikate tekstiilide loomisega, mis võivad ajas muutuda, olla aktiivsed või interaktiivsed. Need materjalid elavad mõnes mõttes oma elu ja ka nende loomine on kulgemine, millega lähen kaasa. Algne uudishimu ja mäng on muutunud tõsisemaks tegevuseks. Ma püüan luua tõesti uusi tekstiile, materjalide kombinatsioone ja leida funktsioone. Protsess dikteerib ise.
Kellega sa koostööd teed?
Kärt: Praegu teeme koos Eszter Ozsvaldiga (NYU/ITP), kes õpib interaktiivset telekommunikatsiooni, SymbiosisO projekti – see on biomimeetilisel printsiibil välja töötatud materjal, mida võib nimetada orgaaniliseks kuvariks. Materjal reageerib katsumisele ja muutustele keskkonnas, mille tulemusena kasvab selle pinnale muster, mis hiljem jälle kaob. Lühidalt on see programmeeritav tekstiil, millele saab kuvada infot mustrina.
Nähes sinu käesoojale reageeriva tekstiili tagumist poolt meeletu hulga elektroonikaga – see ei ole enam pelk tekstiilikunst, pigem programmeerimine?
Kärt: Funktsiooni, sisu ja elektroonika läbimõtlemine loogiliseks ning töökindlaks on pikk protsess, mida võib ka nimetada disainiks. Sealjuures kasutan võimalikult palju pehmet elektroonikat (elektrit juhtivad niidid ja kangad). Ma olen sel alal tõesti end täiendanud ja oskan lihtsamaid asju ka programmeerida, kuid usaldan selle pigem professionaalidele.
Mare: Meil on ka koolis jootekolb olemas. Mäletan, kui meil oli New Yorgi õppejõuga üks esimesi arukate projekti workshop’e, kus tudengid tikkisid pehmet vooluringi kasutades – voolu juhtivaid tekstiil-materjale. Huvitav oli nõnda istuda ja rääkida lugusid – nagu naised ennevanasti, kuid materjalid käte vahel olid 21. sajandi omad.
See on kardinaalselt erinev tekstiilile lähenemine: nõuab matemaatilist mõtlemist.
Mare: Tekstiil on alati olnud matemaatikaga seotud – ka kudumine on ju omamoodi programmeerimine. Ja mina olen tõesti seda tüüpi, kel matemaatikas raskusi ei olnud. Aga kõik ei pea oskama, meil on erinevaid projekte ja tudengid võivad valida, milles osalevad või mil moel oma ideed lahendavad. Ega elektroonika kasutamine ei ole eesmärk omaette, sellele peab olema põhjendus ja arukas lahendus võib teinekord olla ka väga lihtne.
Mina ise ei olegi tehnoloogiasõber, raadiogi kodus on poja seadistatud.
Samas, kui mõelda muusikale – siis ka see on ju matemaatikaga väga lähedalt seotud, kuigi tundub puhtalt poeetiline.
Kui oluline on teile loomingu kättesaadavus? Ma tean, et sina, Mare, teed näiteks mõneeuroseid tekstiilist ehteid. Miks sa neid teed?
Mare: Mul on tõesti väga odavaid kollektsioone – see on teadlik valik pakkuda midagi toredat inimestele kättesaadava hinnaga. Pehmed ehted sündisid vajadusest: tundsin reisidel olles, eriti sooja kliimas, et metallehteid on raske kanda ja plastmassi ju ei tahaks. Sama on mõelnud ka ostjad, ehted on olnud väga populaarsed.
Samas on asju, mida ma teen hoopis teistsuguse lähenemisega. Näiteks erinevates vanades tehnikates ülikvaliteetseid villaseid salle ja pontšosid, mis kestavad üle inimpõlve. Kuid mõtteviis on mul jah pigem disainerlik: oluline on leida alati igale asjale rakendus, lihtsustada toode maksimaalselt. Ka näiliselt lihtne asi eeldab väga keerukat protsessi – tooteprototüübi ja materjalide vastupidavuse testimist, ökonoomsust jm. Näitusetöid tehes ei pea ennast paljude selliste probleemidega vaevama.
Kärt: Mina olen tegelenud palju ka installatiivse tekstiiliga, mis rändab näituselt näitusele. Seejuures on oluline saada oma asjadele vahetut tagasisidet, see aitab ideed edasi arendada. Seepärast püüan alati ka ise kohal olla, et jälgida inimeste reaktsioone ja vestelda huvilistega. Praeguseks olen loonud ka ettevõtte KO!, mille üks eesmärk on välja töötada (inter)aktiivseid tekstiile igapäevaseks kasutamiseks.
Mis on disaineri vastutus?
Mare: Eesmärk on muuta maailma paremaks. Ma ütlen alati ka oma õpilastele: ei ole mõtet teha juurde mõttetuid asju. Ületootmine lõpeb peagi juba loomuliku evolutsiooni teel, sest meil ei ole lihtsalt enam ressurssi ja lokaalsus muutub olulisemaks.
Tekstiilitootmine on ju väga ressursimahukas. On naturaalsete materjalide apologeete ja neid, kes eelistavad tehismaterjale. Nii on need kahe otsaga asjad. Ei ole nii, et naturaalne materjal on automaatselt ökoloogilisem – puuvill vajab ju näiteks kasvamiseks tohutult vett ja pestitsiide. Teadus tegeleb pigem nanomaterjalide arendamisega.
Mida see inimkeeli võiks tähendada?
Mare: Nanomaterjale on väga erinevaid, ka paljudes ravimites kasutatakse juba seda teed. Aga tekstiilis on välja töötatud näiteks isepuhastuvad tekstiilid, kus kangapinna molekulid tõstetakse ümber ja tekib uut tüüpi kangapind, kust mustus veega maha libiseb. Eeskujuks on tihti siin loodus: miks näiteks liblikas ei kuku maha, kui ta on märjaks saanud? Teadus jäljendab loodust.
Või näiteks plaastrid, milles on väikesed osakesed, mis kasvatavad haava kinni. Või spordisokid, mille lõnga sisse on viidud väikesed parafiinikuulikesed, mis soojendavad.
Kärt: Teine kiiresti arenev suund on bioaktiivsed kangad. Kangaste õõnsustes võivadki elada päris bakterid, mis mõjutavad materjali. Juba mõne aasta pärast võivad tarbijani ehk jõuda bioluminestseerivad valgusallikad.
Mare: Muidugi on sel kõigel ka oma ohud: me ei tea, kuidas need asjad pikemas perspektiivis mõjuvad.
Kui vaadata, mis toimub Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Euroopas, siis tundub, et ees ootab suur väärtuste ümbermõtestamise aeg. Mõtlete te luues sellistele asjadele?
Mare: Ma kirjutan juba pikalt artiklit sellest, et tekstiilitootmine on sama strateegiline oskus kui leivaküpsetamine. Me ei tohi lasta sel hävineda.
Kui me ei saa riiet ühel päeval enam väljastpoolt ega oska seda ka enam ise teha – kujutate ette sellist olukorda?
Hiina mõjujõud tootjana on Euroopa tekstiilitööstusele andnud hoobi, kuid kui vaadata, kuidas ka seal hakkavad hinnad ülespoole ronima – tundub, et me peaksime taas mõtlema omamaisele tootmisele. Olulised on lokaalsed oskused.
Kuidas siiski hinnaga konkurentsis püsida?
Mare: Oluline on hakata väärtustama õigeid asju. Ma mäletan, kui suur sündmus oli minu lapsepõlves rätsepa juurde minek. Kui mina midagi ostan, siis ma kodustan selle asja, meist saavad sõbrad ja on oluline, et me suhe kestaks võimalikult kaua. Ma usun, et selles plaanis oli majanduskriis väga hea – loksutas väärtused paika.
Kärt: Disaineri ülesanne on levitada ka mõtteviisi. Lokaalsuse rõhutamine on kindlasti oluline trend. See ei ole enam vaid legend, see ongi nii.
Isegi kui ma pidevalt ei mõtle sellele, siis näiteks olen pidanud asjade omaseks muutumist väga oluliseks juba disainides. Nüüd elektroonikaga tegeledes olen näiteks mõelnud, kuidas viia kuvarid sünkrooni inimese sisemiste rütmidega – et need oleks aeglasemad, mitte ei sähviks ja vilguks. SymbiosisO projektis rakendame ka looduses lagunevaid materjale, mistõttu julgeme seda nimetada orgaaniliseks kuvariks ning sealjuures jälgime, et kasutatav baasmaterjal oleks võimalikult naturaalne ja aus.
Mare: Disain on üha enam kasutajakeskne. Oluline, et tarbija saaks selle tootega kuidagi ka ise edasi tegeleda, seda loovalt kasutada. Näiteks üks minu sõbranna kasutab öösiti majas liikudes teekonna valgustamiseks minu helendavat patja. See on lisaväärtus.
Mul on kodus laserlõigatud ruloo ja igal õhtul saan nautida, kuidas minu toast langev valgus vastasmaja puuseinale mustreid joonistab. Ja päeval päikesega on mul need mustrid toas. Elav disain!
Kuidas tajute masina ja käe suhet?
Mare: Mäletan, et kui ma hakkasin kooli soetama arvutiga töötavaid kangastelgi, oli palju vastuseisu. Kuid mõtlema peab ju ikka ise. Ka kirjanik kasutab oma tööks arvutit, kuid lugu tekib ikkagi peas.
Masinad võimaldavad ka palju keerukamaid visioone kiiremini ellu viia.
Kärt: Käsi kuulub tihti ka protsessi juurde – esimesed maketid ja proovid mängime ju kõigepealt käega läbi. Kõige olulisem on tunnetus, mingi väike nihe, mis reedab inimese kohalolu.
Mare: Näiteks minu praegune näitus HOP-galeriis on küll arvutite abiga kootud, kuid Saaremaa tüdrukuna kasutan ma vanu meremehevaipade ja suurrättide kangakirju ja usun, et autori kohalolekut on nendes tekstiilides küllaga. Muide, minu esimene elukutsevalik oli unistus saada meremeheks.
Kärt: Ja minul – laevakokaks!
Tõlkige palun inimkeelde kaks disaini puhul üle ekspluateeritud terminit: innovaatiline ja jätkusuutlik.
Mare: Jätkusuutlikkus tähendab elukaart – vastutus luua mitte ühepäevaasju. Oluline on kogu toote toimimine hällist hauani.
No näiteks kilekott võib kesta mitmest hällist hauani – ega see sellepärast jätkusuutlik ole!
Mare: Oluline on mõelda läbi kogu elukaar: kuhu see toode läheb, kellele see on mõeldud, millise jälje jätab. See on nagu inimese kasvatamine. Ka kilekotist saab valmistada uusi tekstiilmaterjale, muutes selle jätkusuutlikuks.
Kärt: Kuid innovatsiooni puhul ma toonitaksin, et peale uudsuse peaks sel olema ka majanduslikult positiivne tulemus. See ei ole pelgalt põnev vorm või uudne idee, mida laiemalt kasutusele ei võeta.
Mare: Disain ei ole lihtsalt kaunistamise kunst, ka jätkusuutlikkuse puhul on oluline tajuda majanduslikku aspekti.
Innovatsiooni tajun mina kui uue võimaluse loomist. Skype on innovatsioon just seeläbi, et on loonud võimaluse lihtsamalt suhelda. Innovatsioon on üha enam mõtteviisi- ja teenusepõhine. Ma mitte ei saa aru, miks näiteks Tallinna bussisõit ei innoveeru: miks ma ei saa osta mingi limiidiga kaarti, millelt siis iga sõiduga miskit maha võetakse?
Millistest identiteetidest ammutate ideid? Kui oluline on naine olemine või rahvus?
Mare: Eestlaseks olemine on paratamatus, kuid pigem tunnen end maailmakodanikuna. Näiteks Itaalia näitusel öeldi, et minu looming on nii jaapanlik.
Kärt: Huvitav, et meid võrreldakse tihti jaapanlastega, ka mul on seda juhtunud. Ma olen uhkusega eestlane, kuid ma ei rõhuta seda oma loomingus.
Mare: Eestlaslikkus või põhjamaisus on loomingus tunda nagunii, selleks ei pea alati kaheksakanda kasutama. Ma olen küll kasutanud ka rahvuslikku pärandit, kuid töödelnud seda väga tänapäevases võtmes ja tehnoloogias, mitte kopeerides. Pean palju olulisemaks, et meil kasutataks rohkem Eesti tooteid – eesti disainerite kangaid, toole, riiuleid. Kui satun mõnda Kakumäe suurte akende ja merevaatega majja, siis seal on akende ees pigem uhke Prantsuse barokkmustriga kardin… See on üsna absurd.
Kes nad on?
Mare Kelpman
Sündinud 1958
Lõpetanud Tartu kunstikoolis kunstilise kujundamise eriala ja Eesti kunstiakadeemias tekstiili eriala. Seob pärimuslikke tekstiilitehnikaid tänapäevaste ja innovaatiliste lahendustega. Mare Kelpmani tööd on leidnud tunnustust nii välismaal kui ka Eestis. Osalenud näitustel Itaalias, Lätis, Leedus, Prantsusmaal, Venemaal, Saksamaal, Suurbritannias. Tema kangaid on premeeritud mitmel korral Jaapanis ja 2008. aastal pälvis ta Eesti disainiauhinna Bruno.
Eesti kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna professor alates 2003
Mare Kelpman Tekstiilistuudio disainer
www.marekelpman.eu
Kärt Ojavee
Sündinud 1982
Alates 2007 Eesti kunstiakadeemia kunsti- ja disainidoktorant. Lõpetanud Eesti kunstiakadeemia tekstiilidisaini eriala 2004. Osalenud näitustel ja disainifestivalidel Eestis, Münchenis, Helsingis, Stockholmis, Londonis, Philadelphias, Shanghais, Reykjavíkis jm.
On töötanud (inter)aktiivsete tekstiilidega aastast 2004, keskendunud eksperimentaalsete installatsioonide ja disainiideede arendamisele. Värskelt asutanud oma ettevõtte KO.
http://symbiosiso.com
www.heatit.cc
http://tikime.blogspot.com
http://k-o-i.ee
