Mida väikeettevõtjad tegelikult tahavad?

01. detsember, 2011

altArvamus, et kõik väikeettevõtted on innovatsiooni ja töökohtade taimelava, on ekslik.


Väikeettevõtete

altarengu toetamine ja soodustamine on väga paljude riikide majanduspoliitika tähtis osa, sest neid peetakse tulevase majanduskasvu mootoriks ning uute töökohtade loojaks. Majandusteoorias seatakse väike- või keskmise ettevõtte omaniku ja ettevõtja vahele sageli otsesõnu või vaikimisi võrdusmärk ning peetakse neid isikuteks, kes võtavad majanduslikke riske ja kelle tegevusest sünnivad murrangulised tehnoloogilised uuendused.Sellise lähenemise otstarbekuse seavad kahtluse alla Chicago Ülikooli majandusteadlased Erik Hurst ja Benjamin Wild Pugsley, kes tänavu augustis avaldasid uuringu pealkirjaga „Mida väikeettevõtjad teevad?”¹ Hurst ja Pugley uurisid, mida enamik väikeettevõtteid tegelikult teeb ning milliste soovidega nende omanikud tegevust alustavad. Väikeettevõte on nende käsitluses ettevõte kuni 19 töötajaga. USA-s, mille ettevõtete baasil nad oma analüüsi tegid, oli selliseid 2007. aasta seisuga ligi 5,5 miljonit ehk u 90 protsenti kõigist töötajatega firmadest. Nende  arvele tuli umbes 20 protsenti riigi tööhõivest ning 15 protsenti ettevõtete kogukäibest ja makstud palgast.Hurst ja Pugsley leidsid väikeettevõtete tegevusalasid analüüsides, et kogu majandusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur osa neist tegeleb äridega, mida võib kirjeldada suhteliselt standardse teenuse osutamisena kindlale kliendibaasile – elektrikud, sanitaartehnikud, maalrid, automehaanikud, juristid, raamatupidajad, arhitektid, hambaarstid, kosmeetikud, restorani- või väikepoepidajad jms. USA ettevõtete klassifikatsioonis NAICS on neljakohalise koodiga detailsuse astmel 294 majandusharu, kuid väikeettevõtetest tervelt pool kuulus ainult 20 harusse, samal ajal kui kakskümmend 294-st on ainult seitse protsenti. Tipp-40 majandusharudesse kuulus kaks kolmandikku kõigist väikeettevõtetest.Enamik väikeettevõtetest ei kasvanud oma eluea jooksul nimetamist väärival määral – nad alustasid väikselt ja jäid väikseks. Umbes 90 protsenti kümme kuni 25 aastat tegutsenud USA ettevõtetest on küpsest east hoolimata endiselt väikeettevõtted. Samuti ei tegelenud nad märkimisväärses ulatuses innovatsiooniga ega teinud ka vastavaid kulutusi. Umbes pool loodavatest väikeettevõtetest hakkab pakkuma juba olemas olevat teenust olemasolevale turule, mitte midagi uut.„On tõsi, et suur osa uutest töökohtadest luuakse uutes firmades, kuid pole tõsi, et tööhõive kasvu genereerib enamik uutest firmadest,” märgitakse uuringus. Samuti on tõsi, et suur osa innovatsioonist tuleb väikeettevõtetest, kuid vastupidine väide – et suur osa väikeettevõtetest on innovaatilised – ei ole tõene. 
Hurst ja Pugsley analüüsisid ka alustavate väikeettevõtjate seas läbi viidud küsitluse vastuseid, mis näitasid, et enamik alustajaid ei mõtle sellest, kuidas ettevõte suureks kasvatada või läbimurdelist innovatsiooni saavutada.

Miks nad siis üldse oma ettevõtte loovad? Üle poole nimetas mitterahalisi põhjusi – nagu soovi olla iseenda boss, paindlikku töögraafikut, teha tööd, mis on hobi, töötada kodus jms. Kolmandik märkis, et alustas äri sissetuleku pärast ja 40 protsenti märkis, et loovad ettevõtte uue toote turule toomiseks või sellepärast, et neil on hea äriidee. Väga vähesed nimetasid ettevõtte loomise põhjusena seda, et neil pole muid võimalusi tööd saada. Ettevõtte ellujäämisšansse loomise põhjused oluliselt ei mõjutanud, nelja aasta pärast oli ellujäänute osakaal kõigis gruppides sarnane.
Hursti ja Pugsley uuring kinnitab ühe varasema uuringu tähelepanekut, et keskmine väikeettevõtja teenib oma ettevõttes vähem, kui ta teeniks palgatöötajana. See kõlab kokku eespool märgitud faktiga, et paljude inimeste jaoks on esmane oma ettevõtte loomise motiiv mitterahaline.
Eestis pole võrreldavaid uuringuid tehtud, kuid kui mõtlete oma tutvusringkonnale, siis tõenäoliselt leiate samuti, et loo alguses kirjeldatud omaduste laiendamine kõigile väikeettevõtte pidajatele oleks liialdus.

Hursti ja Pugsley üks soovitus on, et majandusteadlased ei tohiks ettevõtlusteooriate testimiseks kasutada lihtsalt kõigi väikeettevõtete valimit, vaid peaks selekteerima välja need, mille eesmärgiks tõepoolest on innovatsioon ja kasv. Poliitikutel aga soovitavad nad seada innovatsiooni- ja ettevõtluspoliitika kujundamise sihiku täpsemalt kui kõigi väikeettevõtete peale.

Ettevõtlustoetuste sidumisest ettevõtte suurusega võib sündida käputäis firmasid, mis lõpuks saavad uuteks Microsoftideks ja Google’iteks, kuid suurem osa toetustest läheb firmadele, mis jäävadki väikefirmadeks (polegi kasvu sihiks seadnud), tekitamata üldist ühiskondlikku kasu innovatsiooni ja uute töökohtade näol, märgivad Hurst ja Pugsley. Nad lisavad, et paljudel väikeettevõtjatel on juba niigi olemas motiiv oma asja ajada, sest maksustatav on ju ainult rahaline tulu, mitte mitterahaline rahuldus, mida nad oma ettevõttest saavad. Aga kogukondade ja naabruskondade edendamise seisukohast võib ka väikeettevõtluse üleüldisest toetamisest ühiskondlikku kasu tõusta, möönavad Hust ja Pugsley – see aspekt vajab täiendavat uurimist.

¹ Erik Hurst, Benjamin Wild Pugsley „What Do Small Businesses Do?”