Xenia Joost: Unistus edukast Eesti loomingust

Mood on ajalooliselt õukonna ja metseenide tallermaa. Kodusel taluõuel peab ilma hakkama saama.

Disainerlooming on nišiäri ning ematuru suurust ja kohaliku ressursi nappust arvesse võttes liiguvad disainerite mõtted tihti väikeseeriate ekspordile. Eestis on kombeks öelda, et kohalikul maastikul on umbes 200 naist, kes suudavad ja soovivad kohalikku kvaliteetset disaini soetada, ja umbes samapalju on disainereid, kes püüavad neid kliente omavahel konkureerides riietada. Paraku ei ole aga nende kahesaja „õnneliku” ressursid lõputud ning üheks väljapääsuks tundub disaineritele tiražeerimine  ja eksportimine välisturgudele. Minu arvates ongi siinkohal oluline endalt küsida, kas see on ainus väljapääs ja tee, mida disainer tahab minna.

Ühe moebrändi loomine vajab palju enamat kui lihtsalt disaineri annet. Loomes on talent ainult alustala, millele tuleb rajada vundament ning ehitada seinad. Vaid andele lootmist võrdleks ma seisuga tööturul, kus tööotsija kirjutab oma CV-sse ainukese faktina, et ta on inimene ning seejärel eeldab, et ta selle alusel ka tööle võetakse. See on iseenesest mõistetav, et disaineril on anne, aga tänapäeva kombineeritud pakkumiste maailmas ellujäämiseks on vajalik konkurentsieelisega combo. See omakorda viib aga järgmise olulise punktini, milleks on disaineri isiksus ja sellest tulenevad ohud.

Disainer peab tajuma ja valmis olema selleks, et alates brändi loomisest ei ole küsimus enam ainuüksi tema andes, vaid selles samas combo’s. Olen kuulnud oma kolleegidelt väidet „minu kliendid omavad mind: nad arvavad, et ma olen nende oma”, aga paratamatult nii see ju ongi. Moebrändidest rääkides ei pea me silmas rõivaste ostmist, vaid hoopiski nende märkide taga peituvate lugude tarbimisest. Disainermärgi puhul on selleks looks inimene, kes brändi taga seisab.
Tarbija soovib igal hooajal saada tükikest disainerist oma kappi elama. See on ka üheks põhjuseks, miks niivõrd paljud superstaaridest lauljad, näitlejad ja seltskonnadaamid on frantsiisina müünud oma nime kollektsiooniseeria tootmisele. Kes ei tahaks omada tükikest Beckhamit? Kanda ja olla osa temast ning, kes teab, äkki saada osa ka  kleidiga kaasas käivast imelise figuuri transformeerumisest à la Victoria. Müügiks ongi seesama unelmate lugu.
Mood on sügavam kui ainult rõivatööstus ega piirdu ühe ilusa kleidi õmblemisega. See on luksuskauba metoodiline areng ja liikumine ajas!

Mood on ajalooliselt kuningate ja õukonna tallermaa, tahame seda või mitte. Seda, mida ühel õhtul kandis ballil Marie Antoinette, tahtsid hommikul kanda õukonnadaamid, järgmisel päeval nende toatüdrukud ning paari nädala pärast kogu Euroopa. Seesugune rütm kestab siiamaani, lihtsalt tänasel päeval on võimalik seda liikumist erinevate metoodikatega analüüsida, suunata ja juhtida. Õukonnas soositud geenius loob kunstiteoseid, mis kanduvad edasi moenädalate prêt-à-porter-kollektsioonidesse, seejärel supermarketitesse.
Üldjuhul unistavad disainerid õukonna geeniuse rollist, mõistmata selle rolli teist külge: kui õukond sind hoiab, siis tellib ta ka muusika ning selle järgi sa siis ka tantsid. 
Eestis ei ole sedasorti nähtust ajalooliselt kunagi varem olnudki. Meie õukonnaks on olnud taluõu, mida rahastas Kratt, kes sai naabritelt varastades peremehele rikkust tuua. Paraku rikkust ei tulnud. Kuna aga rikkus jäi saabumata, ei tekkinud ka õukonda ja õukonnata jäi tulemata ka mood.
Loome tekkeks ja arenguks on vaja raha ja rahastajaid. Suurriikide ajalooline pind soosis metseenide teket, kes rahastasid ja siiamaani rahastavad loomet, tundes vastutust oma riigi ning maailma kultuuri hoidmise ja arendamise ees. Metseenlus, arvestades meie ajaloolist tausta, ei ole olnud ega ole ka praegu Eestis väga populaarne ala. 
Viimasel ajal on antud rolli võtnud enda õlule riik, luues erinevaid rahastamisvõimalusi loomemajanduse tekkeks, mis suures pildis tooks kasu ka riigile. Keeruliseks teeb sedasorti rahastamise aga riiklike ettevõtmistega paratamatult kaasnev bürokraatia. Üks asi on raha kiire liikumine metseeni taskust kunstniku lõuendile, teine asi aga selle jõudmine läbi lõputute bürokraatide koridoride disainerite messibokside kujundusse. Nii teekonna filosoofia kui ka lõppeesmärk on erinevad.

Mis on väärtuslik?

Metseenide põlvkonna puudumisega kaasneb paraku ka oskamatus eristada loome tegelikku väärtust. Kuna me ise ei ole kindlad, mis on hea, siis puudub ka julgus selle üle otsustada. Ja kust meil peakski see kindlus tulema? See on nagu rätsepatöö, mida õpitakse oma isalt ja antakse edasi poegadele. Metseenlus on veres, mida saab kasvatada ainult aeg ning senikaua otsivadki riigi institutsioonid pidevalt uusi mehhanisme, mis kaitsevad neid raha „valesti” väljaandmise eest.

Mis ikkagi aitaks ekspordi kasuks otsustanud disainerit?

Esiteks peaks sel disaineril olema oma unistus ja otsustuskindlus. Ta peaks suutma loobuda oma isiklikust egost ja olema valmis, et teda omataks ja ostetaks. Samuti peab disainer oma ego kõrvale lubama ka meeskonna. 
Teiseks peab olema rahastamise allikas, kas siis riigiinstitutsioon või erasektor. Ning selle taga inimene, kellel on  piisavalt know-how’d ja „mune” selles sektoris jumala mängimiseks. Sest just tema on see, kes vastutab moekultuuri arengu eest nii Eestis – ning teades enda ja oma kolleegide ambitsioone – kui ka väljaspool kodumaad. 
Vajalik on hoida ja arendada Eesti tootmissüsteeme, kes oleksid valmis väljakutseks töötada  noore disainerite põlvkonnaga, koolitada produtsente, kes usuksid meie disainerite unistusse ning leida see näputäis inimesi, kes alustavad oma hinnangut lausega „Kuidas see tööle saada?”, mitte lausega „See ei ole võimalik!”.
Kuid lõppude lõpuks oleks vaja üles ehitada süsteem, mis ühendaks kõik need inimesed omavahel, et igaüks saaks teha seda osa, mida ta kõige paremini oskab ja tahab!

Allikas: EPL