Elias Torres: Ettevõtted peavad looma sünergia hoonete, avaliku ruumi ja inimeste vahel

Elias Torres on loovmõtleja ja arhitekt, kes on viimaste kümnendite jooksul köitnud tähelepanu väga eriilmeliste töödega alustades detailsest tänavamööblist ning lõpetades ulatuslike linnaruumi kujundusprojektidega. Ta on üks peaesinejatest Tallinnas novembri alguses toimuval rahvusvahelisel maastikuarhitekuuri kongressil „Mind the Gap. Landscapes for a New Era“.

Kongressi eel leidis Elias aega vastata paarile küsimusele.

Oled üks peaesinejatest Euroopa Maastikuarhitektide Föderatsiooni regionaalsel kongressil ind the Gap. Landscapes for a New Era” (Eesti keeles ‘’Märka tühimikku. Uue ajastu maastikud’’). Tühimikud linnasturktuurides ning – elus ilmnevad kõikides linnades. Mida tähistab “tühimik” Sinu jaoks? Miks tühimikud ilmnevad? Kas alati on vaja tühimikke täita?

Tühimik: täitmata ruum; kuristik või lahutav osa mägede vahel, jne.

(The Advanced Learner’s Dictionary of Current English. / Oxford University Press)

Mäed ning neid lahutavad osad moodustavad lahutamatu liidu. Sama juhtub ka ehitiste ning neid piiravate mitte ehitatud ruumidega.

Nende tühimike teiseks funktsiooniks on pakkuda hoonetele päikest, õhku ning vaateid. Samal ajal saab ehitiste fassaadist vertikaalne avalik nägu avalikule ruumile; üldiselt on nende kohalolek võimsam kui lamedal avatud ruumil. Tähtis on meeles pidada, et nii vertikaalne kui horisontaalne arhitektuur loob avalikke ruume.

Ettevõtted peavad looma sünergia hoonete, avaliku ruumi ja inimeste vahel, mis tulemuseks on head linnad ja linnakodanikud.

Kongressi eesmärgiks on pakkuda akadeemikutele, professionaalidele ning valdkonna spetsialistidele võimalust jagada kogemusi kuidas luua linnaruumi, kui võimalik on kasutada erinevate valdkondade võtmeoskusi. Toetudes enda kogemustele, mida pead tähtsaks arvesse võtta avalike ruumide loomisel linnakeskkonnas?

Avalikud ruumid linnakeskkonnas peaksid olema kohad, kus uued kollektiivsed suhted saaksid potensiaalselt olla sotsiaalsete, isegi ootamatute kogemuste toimumiskohaks.

–   Uued kohad, mis ’’räägivad’’ adekvaatselt neid ümbritsevaga või kaasajastatud eksisteerivad paigad, jättes samal ajal alles nende identiteedi.

–   Kohad, mis nõuavad austust, lugupidamist ja ülendavad lustakust.

–   Paigad, mis säilitavad oma terviklikkuse ka sel ajal, mil neid kasutatakse.

–   Kohad, milledel on põhiolemuslik disain ning mis väldivad tarbetust.

Kui rääkida asukohast, siis pole avaliku ruumi projektidel konkreetseid piiranguid. Kuid kahtlemata saavad nad osaks teistest ehitistest või avalikest ja/või eravalduses olevatest avalikest ruumidest, mis neid ümbritsevad.

Piiranguid seavad defineeritud geomeetrilised tsoonid, kus vajalikud muudatused on vaja ellu viia ruumi parandamise eesmärgil. Ära ei saa unustada ka teisi piiranguid, milleks on majanduslikud ressursid, mida antud ruumi loomiseks on võimalik kasutada.

Paljudes riikides on suurimaks väljakutseks avaliku ja erasektori koostöö puudulikkus maastiku- ja linnakeskkonna projektide planeerimisel ja elluviimisel. Mida arvad – kuidas sellele väljakutsele lahendus leida?

Olen veendunud, et avaliku ja erasektori vahelise tasakaalu leidmine avaliku ruumi projektides on vajalik. See tasakaal peaks juhinduma üldisest huvist ning saama alguse ühiste reeglite loomisest.