Man & God – väljapanek moodsa aja inimesest ja tema eksistentsiaalsetest painetest
Disainiöö raames jääb pühapäevani, 25.septembrini, Rotermanni kvartalis asuvas Elevaatorihoones avatuks graafilise disaini näitus “Man & God”.
2003.aastal alguse saanud ja pidevalt laieneva näituse initsiaatoriks on Art4Soul Projecti nimeline disainerite ja kunstnike kollektiiv. Kunagine raamatu- ja plakatinäitus on aastatega tublisti kasvanud ning uusi töid lisandub senini. Kuraatorite Jesper von Wiedingi ja Joseph Foo sõnul on Tallinnas välja pandud ligikaudu pool kõikidest töödest. Art4Soul Projecti juba aastaid mööda maailma ringi rännanud näitusel on töid nii konsultatsiooni- ja disainiagentuuridelt, arhitektidelt, tootedisaineritelt kui ka disainitudengitelt. Seetõttu on väljapanek küllaltki eripalgeline. Läbivaks teemaks, nagu pealkirigi selgesõnaliselt välja ütleb, on inimese ja jumala suhe. Siiski ei saa väita nagu oleks tegemist kuidagi eriliselt religioosse suunitlusega näitusega, pigem tegeleb väljapanek moodsa aja inimese ja tema eksistentsiaalsete painetega.
Et “Man & God” kasutab inimese ja jumala suhte uurimisel graafilise disaini vahendeid, on kaalukas osa plakatitel, kuid näha võib ka installatsioone ja videosid. Näituse keskseks meediumiks on kuraatorid valinud aga hoopiski matrjoška, mida iga osalev disainer/kollektiiv on näituse temaatikat silmas pidades omal viisil tõlgendanud. Ühest küljest on iga üksik matrjoška-nukk nagu puhas lõuend, mis meediumina seab küll teatud piirid, kuid mida on sellegipoolest võimalik erinevaid materjale ja tehnikaid kasutades ümber kujundada. Nimetatud väljakutsele olid autorid vastanud võrdlemisi erinevalt. Matrjoška-nukke oli käsitletud nii pinnana ning kaunistatud neid illustratsioonide, kalligraafia, animetegelasi kujutavate kleepsude, riide, taaskasutuskeskusest pärinevate mänguloomadega või hoopiski materjalina ning neid vastavalt selle eripärale ja autori ideele töödeldud. Seerias “I’m A Tree I’m Not A Russian Doll” juhibki Penny Yuen tähelepanu puidust matrjoškade materjalile ja selle kasutamise negatiivsetele tagajärgedele. Väidetavalt andis just Yueni töö projekti korraldajatele tõuke edaspidi lisaks ka paberist väljalõigatavate ja kokkuvolditavate matrjoškade kasutamiseks. Teisest küljest annab n-ö matrjoška-formaat autoritele võimaluse hõlpsasti narratiive konstrueerida; on ju püütud inimese kohta maailmas alati just lugusid jutustades leida. Omamoodi metafooriks on matrjoškad ka näituse temaatikale: küsimust, kas jumal on inimese ümber või sees, esitati korduvalt. Kuigi matrjoška ei ole ehk formaat, millega disainerid igapäevases töös kokku puutuvad, on lähteülesanne neile ilmselt vägagi tuttav: kuidas teostada töö nii, et osad ja tervik üksteise suhtes tasakaalus oleksid.
Kuivõrd näitusel osalevate disainerite kultuuriline taust on äärmiselt erinev, analüüsivad nad inimese ja jumala suhet väga isesugustest vaatepunktidest ning viis, kuidas näituse teemat lahatakse, on ühtaegu sarnane ja erinev. Osa autoreist tegeleb tõepoolest religioossete küsimustega, ehk ongi see üks suuremaid erinevusi Ida ja Lääne vahel: kui aasia päritolu disainerid käsitlevad sagedamini inimese suhet jumalaga, siis lääne kultuuriruumi esindajad mõtisklevad pigem inimese koha üle maailmas. Siiski leidub ka religiooni kergelt irooniliselt suhtuvaid töid, näiteks Huang Lami installatsioon “Orange Pray Station. Plug and Pray”, ning ateismi vaagivaid mõtiskelusid, näiteks Anders Kornestedti matrjoškaseeria. Mitmed autorid on käsitlenud sõja ja vägivalla teemat ning uurinud, millist rolli jumal selles mängida võiks ning kas jumalal üldse väidetavalt tema nimel sooritatud tegudega mingit sidet olla võiks. Muidugi ei puudunud väljapanekult ka kaasaegse inimese eneseotsingutel nii sageli üles kerkivad küsimused tarbimisühiskonnas (disainiagentuur 3nity “I Consume Therefore I Am”) ja infoühiskonnas (Chrystal Giam, Juliana Wuan, JT Yean “Where-volution”) elamise kohta.
“Man & God” on tugeva kontseptsiooni ja teostusega näitus, mis võimaldab vaatajal hetkeks välja astuda igapäevaelust ning disaineritega jumala ja inimese teemal kaasa mõelda. Nagu rääkisid ka näituse kuraatorid, siis oli see projekt neile kui ka paljudele teistele osalevatele disaineritele meeldiv võimalus teha midagi erinevat igapäevasest disaini-, reklaami- ja konsultatsioonitööst ning tegeleda hoopis teistsuguste teemadega. Siiski ei maksa karta, et näitusel esitatavad igavikulised küsimused ja võõraste kultuuridega seotud teemad liialt rõhuvaks muutuvad või arusaamatuks jäävad. “Man & God” on parajalt eksootiline ja parajalt mõtlik ning kaasaegsele niigi painatud inimesele hingetõmbeaega pakkuv elamus.
Keiu Krikmann
